Kunstimees kui luulekuju

Maia Tammjärv

Olen oma jutu aluseks võtnud ühelt poolt pagulasharitlase Arno Vihalemma (1911–1990) 1975. aastal ilmunud teoreetilise käsitluse „Kunstnik eesti kirjanduses”, teiselt poolt aga tahan käsitleda hoopis kunstnikku XXI sajandi eesti kirjanduses, niisiis püüan Vihalemma heal eeskujul tuua näiteid uuemast eesti kirjandusest, jätmata kõrvale ka Vihalemma enda suurepärast esseed.      

Kõigepealt, pealkirja põhjendusena olgu öeldud, et sõna „luulekuju” pärineb Vihalemmalt endalt: „Mind on huvitanud, millisena kunstnik esineb meie „kirjanduslikus teadvuses”, millisena teda on nähtud kui „luulekuju”, mitte millisena ta ise on end näinud või mida objektiivsem olla tahtev uurimus teatava kunstniku kohta on näidanud”, samuti pärineb temalt endalt sõna „kunstimees”. Vihalemm piirab oma kunstnike-otsingu kujutavate kunstnikega ja mitte näiteks elukunstnikega või laiemas mõttes kunstnikega, kuhu alla võiks liigitada ka kirjanikud, näitlejad jne. Arno Vihalemm oli ka ise nii kunstnik  kui luuletaja, seega on selge, et kõneleme mehest, kes teab kunstist nii mõndagi ja kes ei aja segamini paletti ja molbertit, nagu juhtus Vihalemma leebe manitsuse kohaselt August Gailitiga teoses „Kas mäletad, mu arm?”: „Selle tõdemusega võime me ka üle libiseda kahest järgmisest Malveti lorijutust, sest need ei lisa meie vestlusele enam olulist, välja arvatud ainult see, et autor „Moonika tees” lhk. 114ndal „molberti” asemel ilmselt „paletti” mõtleb.”.  1986. aastal kaitses Anu Stolovitš Tartu ülikooli eesti filoloogia kateedris diplomitöö pealkirjaga „Kujutav kunstnik eesti kirjanduses” ja selles töös olid kõne alla võetud just autorid, kes kirjutasid kunstnikest ja kes ka ise kunsti olid õppinud ning seega küllap teadsid veidi paremini, millest nad räägivad. Vihalemm niisugust piirangut endale ei seadnud ning see andis talle võimaluse pisut „sugeda” kirjanikke, kes sellele libedale teele sattusid ja  sellega hästi hakkama ei saanud, ent see andis talle ka võimaluse laiahaardelisemalt kajastada kunstnike kui luulekujude olukorda eesti kirjanduses.   

Aga humorist Vihalemm toob välja ka positiivseid näiteid, kus autor kunstniku käsitlemisega hästi hakkama on saanud (teda mitte  liiga pikalt käsitledes), näiteks Bernard Kangro romaani „Emajõgi” kohta kirjutab Vihalemm: „Ja tõepoolest, sarja teises raamatus „Emajõgi” (1961) vilksatabki „Vanemuise” einelauas meile kunstnik Max Simonlatseri „pikkade koibadega, aga lühikese ülakehaga” kõhn kuju, mis küll kunstnikuna üsna kõhnaks jääb nii et meil ei ole sellest pikakoivalisest kunstnikust siinkohal õieti midagi järamiseks suhu võtta. Mis näitab Kangro ettevaatlikku diplomaatlikkust,  otsekui oleks ta etteaimanud et eesti kirjanikud kord oma kunstnikkude pärast ühe kunstniku käest sugeda saavad.” . 

Vihalemm käsitleb oma essees 32 eesti kirjanduse teost, kus kunstnikust juttu on olnud, alustades 1899. aastast (Jakob Liivi „Puujala Mats”) ja jõudes välja 1970. aastani (Jaan Krossi „Neli monoloogi Püha Jüri asjus”). Niimoodi hakkavad mahult väikesest, aga sisult põhjalikust käsitlusest välja kooruma kunstniku kui luulekuju põhiprobleemid; peamised küsimused, millest räägivad kirjamehed kunstnikke sule alla võttes. Need peamised küsimused võiksid olla: kunstnik ja raha, kunstnik ja viin, kunstnik ja loomingulised probleemid/kriisid, kunstniku areng ning (ühiskonna) suhtumine kunstnikusse.         

Kui me jõuame nüüd XXI sajandi eesti kirjandusse, siis kohtame kunstimeeste kui luulekuju mõnelt poolt sarnastes ja mõnelt poolt erinevais tingimustes.       

Võib-olla on kunstniku ja raha teema kõige püsivam olnud ja samas edasi arenenud ka XXI sajandi eesti kirjanduses. Vaese kunstniku stereotüüp on senini elujõuline, ka kirjanduses. Mihkel Mutt kirjutab „Progressiivsetes hiirtes” (2001) muu hulgas otseses mõttes nälgivaist kunstnikest („Fabian kirjutaski kõrvale lõbusama loo – maalikunstnik Aristarhist. Aristarh oli kunstiringkondades legendaarne mees, kes oli pühendunud oma tööle ning oli seepärast lõpmata vaene. Tal polnud kunagi midagi süüa ega juua, seepärast jõi ta lombist  vihmavett.”) ja see nälgimine on tal ka otseselt tööle (s.t kunstile) pühendumisega seotud. Ainelises viletsuses virelevad ka peaaegu kõik Mart Kivastiku „Külmetava kunstniku portreede” (2006) tegelased. Kaur Kender kujutab aga „Ebanormaalses” (2000) haltuurakunstnikku, kelle rahaprobleem on tänapäevasem: „Ma olin saabunud taksoga, mul ei olnud autot. Mul ei ole juba aastaid olnud autot. Ma ei suuda iial raha koguda, et osta sellist autot,  nagu ma tahan”, mis ju ongi arusaadav, olud ongi muutunud, aga Kenderi kunstnik ja Muti kunstnik pole muidugi võrreldavad. Maarja Kangro toob oma jutukogu „Ahvid ja solidaarsus” (2010) jutus „Glabro” kunstniku ja raha küsimuse veel tänapäevasemale tasandile, rääkides kunstnikust Dianast, kes pole küll nälgiv kunstnik ega haltuura-kunstnik, aga kes võitleb probleemidega nagu: kes maksab näituse eest? kellele loob kunstnik? kellele kuulub  kunstniku looming? Jne.   

Kunstniku loominguliste kriiside küsimuse katab XXI sajandi eesti kirjanduses küllap Kender, kelle kunstnik teoses „Ebanormaalne” vaevleb samalaadse probleemi tõttu, mille küüsis vaevles ka Vihalemma käsitletud Ristikivi „Klaassilmadega kristuse” kunstnik, kes ei suutnud maalida oma kunstnikule piisavalt elavaid silmi. Kenderi kunstnik ei suuda maalida oma modellile nägu, sest see modell on tal üks tähtis naine. Aga loominguliste kriiside küüsis on vaevelnud meie XXI sajandi luulekujukunstimeestest ka Berk Vaheri „Lugulaulu” Phoenix, kes ei maalinud mõnel loomingulisel perioodil muud kui oma surnud ema (ning ka temal oli probleem silmadega!). Seejuures on Vaheri Phoenix mees, kes rahamurede ja ühiskonna heakskiidu/austuse küsimusega kunagi  maadlema ei pea, kuivõrd ta elab suhtelises sotsiaalses vaakumis, mida võib nimetada ka paradiisiks ja mil pole Eestiga mingit pistmist.       

Seostest Eestiga pole mõtet rääkida ka Hirami „Mõru maigu” (1999) puhul, küll aga on siin mõtet rääkida kunstnikust ja ühiskonna heakskiidust. Kunstniku sotsiaalsest positsioonist / kunstniku aktsepteerimisest või hindamisest ühiskonnas kirjutab juba Vihalemm, kõneldes Pedro Krusteni teosest „Laul kõrgel kaldal”: „Ja kui siis Kaldametsa mõisa  aedniku naine, oma poja tuleviku pärast hirmul, palub toda isandat, et see püüaks tema pojast ikka „korraliku inimese teha”, vastab too kukk, et „Ma teen temast kunstniku, aga keegi ju ei pea kunstnikku korralikuks inimeseks.” Need väga tähenduslikud sõnad, Ants Laikmaa varikuju suhu pandud umbes sajandivahetusel, kummitavad veel tänapäevalgi üldsuse teadvuses”. Selles tsitaadis annab ka Vihalemm ise hinnangu kunstniku sotsiaalse  positsiooni kohta ja küllap on see mure säilinud mõneti tänaseni. Hirami „Mõrus maigus” peab kunstnik Jenna samuti nägema vaeva, et meeldida „enesessesulgunud pseudoeliidile” ning ka selleks, et sattuda ajakirjandusse, peab ta kasutama kaheldavaid võtteid. Muti „Progressiivsetes hiirtes” käsib reporter kunstnikul viieteistkümne sekundiga (!) oma kunsti idee vaatajani tuua jne, Mutil on muutuva maailma versus kunsti probleem üldse laialt käsitletud.   

Kunstnik XXI sajandi eesti kirjanduses (siia alla liigitasin, jah, ka Hirami „Mõru maigu”, mis ilmus aasta enne XXI sajandit) on niisiis sarnane kunstnikuga varasemas eesti kirjanduses (kajastatakse neid ju suuresti samu  probleeme vaadeldes), ent need probleemid on pisut loomulikult teisenenud. Kõige rohkem „uue” ja „vana” maailma vahel (nt eesti ja nõukogude eesti kirjanduse vahel) seisab küllap ka kunstniku käsitlemise mõttes Mihkel Muti „Progressiivsed hiired”, kõige puutumatum neist kunstnikustereotüüpidest on küllap Berk Vaheri „Lugulaul” ja ma ei tea, kas julgen öelda, et see on sellepärast, et kirjandus on küll eesti oma, aga kajastatav taust ja ühiskond mitte.       

* Artikli aluseks on 24. mail Tartu Kirjandusmuuseumis konverentsil „Muusad ja marionetid. Arno Vihalemm 100” peetud ettekanne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming