Kunstlikud paradiisid

Ettekanne 22. detsembril 2015 Estonia kontserdisaalis enne Sten Heinoja klaverikontserti sarjast „Romantiline klaver“

VIIVI LUIK

 Mis sobiks paremini romantikateemalist õhtut alustama, kui mitte üks rida luuletusest „Õhtuvidevik“, mille on kirjutanud romantismiajastu ikoon Charles Baudelaire? Tsitaat kõlab nii: „Ja ongi käes võluv õhtu, kurjategija sõber …“. See rida, mille pikkuseks on ainult seitse sõna, väljendab päris täiuslikult romantismi ühte ja väga olulist liiki, mida tuntakse tumeda või ka musta romantika nime all.

Kuna sellele ettekandele siin järgneb klaverikontsert, on kohane meelde tuletada, et samuti nagu klaver, kuulub romantismiajastu juurde orel. Klassitsismi ajal unustatud orel tõusis au sisse, kuna see pill nagu klavergi suutis väljendada ja edasi anda sedasama tumedat jõudu, mis andis oma tooni kogu romantismiajale. Jõud aga oligi tolle aja Euroopa üks oluline märksõna.

Orelit ja klaverit on peetud kõige euroopalikumateks muusikainstrumentideks. Küllap väljendas ennast nii klaveri- kui orelimuusikas Euroopa vaim, nii nagu ta väljendas ennast ka tolle aja kirjanduses ja teaduses. Et romantismiaega võib näha kui antiikaja vastandit, vajab ta ka täiesti vastandlikku muusikat.

Seda, mida klaveri- ja orelimuusika väljendavad, nimetab Oswald Spengler faustiliseks tunnetuseks, õhtumaa vaimuks. Siin olekski kohane tsiteerida Spenglerit: „Lõputu, üksildane, hämar mets on jäänud kõigi õhtumaiste ehitusvormide salajaseks igatsuseks … Seepärast sai õhtumaise harduse organiks orel, mille suur ja sügav müha täidab meie kirikuid ja mille kõlas on vastandina antiikaja lüüra ja flöödi selgele pastoossele helile midagi piiritut ja mõõtmatut.“

Must romantism

Nagu väga paljud olulised asjad siin elus, nii on ka romantika mõiste tänapäeva inimeste teadvuses pöördunud pea peale ja saanud seega iseenda vastandiks.

Jah, romantismi ja romantika juurde kuulub küll Novalise sinine lill kui igatsuse sümbol, kuid see ei tähenda, et romantikast rääkides tuleks silmas pidada väikesi helesiniseid ja roosasid lillekimpe, lahtiste juustega tüdrukuid kuuvalgel ja muud sellist kompvekikarbi kaanepildi vaimus kitši.

Kitšist rääkides meenub mu enda kunagine lause: „Ehk just kitši sõnnik väetab uue sajandi kunsti nõiduslikku õit.“ Kuigi ma selle lausega pidasin silmas seda XXI sajandi kunsti, mida pole veel õieti olemaski, võib öelda ka romantismi kohta, et selle sinist lille on väetanud kitši sõnnik.

Ühes kunagi Berliinis peetud ettekandes ütlesin aga: „Kahekümnenda sajandi alguse moodsad mõtlejad kinnitasid nagu ühest suust, et üheksateistkümnes sajand lõppes sel hetkel, kui kõik, mis temas oli olnud uut ja edasiviivat, muutus tagurlikuks ja pidurdavaks. Kui ilmusid uued inimesed, keda huvitasid hoopis teised asjad, kui olid huvitanud üheksateistkümnenda sajandi inimesi.“

Täpselt sedasama võib öelda vist iga uue sajandi alguses. Nii oli asi ka XIX sajandi ja tema algusega. Ajaga, mil kohe peale verist Prantsuse revolutsiooni ilmusid pildile inimesed, kelle oluliseks eluhoiakuks ja vaimseks suundumuseks polnud enam selge ja klaar klassitsism, vaid tume ehk must romantism.

Pildile ilmus kõigepealt Friedrich von Hardenberg ehk Novalise nime all tuntud saksa poeet oma sinise lillega ja mõni aeg hiljem ilmus tema kõrvale prantslane Baudelaire oma kunstlike paradiisidega. Nende kunstlike paradiiside juurde tulen veel tagasi.

Kuna must romantism on sama hästi kui giljotiini all sündinud, siis pole ime, et selle silmatorkavateks tegelasteks said alguses vampiir, deemon ja saatan. Tegelaste esiritta ilmus ka noor Werther oma kannatustega – kuigi Goethe ise kuulus pigem veel klassitsismiajastusse, andis ta romantismile Wertheri ja enesetapumoe. Hiljem läksid moodi veel ka uutmoodi kurjategija, kes võib olla „võluv nagu õhtu“, ning Dorian Gray ja tema portree. Nii et väikeste armsate lillebukettide, suudlevate tuvide ja kuuvalgel unelevate rumalate tüdrukutega pole romantismil midagi pistmist.

Giljotiinist veel nii palju, et see leiutis, see kurikuulus mehaaniline tapariist juhatas sisse ajajärgu, mida me tunneme tehnikarevolutsiooni nime all. Tehnikarevolutsioon teatavasti aga tõi omakorda kaasa tohutud ühiskonnamuudatused. Korraga oli feodaalühiskonnaga lõpp ja Euroopa leidis end kodanlikust ühiskonnast.

Teine maailmasõda ületas oma uskumatu usutavaks muutumisega ka kõige julgemate romantikute ettekuulutused. Kes oleks veel XX sajandi kolmekümnendate aastate keskpaigas uskunud, missugune näeb välja Berliin kümne aasta pärast?

Teine maailmasõda ületas oma uskumatu usutavaks muutumisega ka kõige julgemate romantikute ettekuulutused. Kes oleks veel XX sajandi kolmekümnendate aastate keskpaigas uskunud, missugune näeb välja Berliin kümne aasta pärast?

Suurbritannia kuningliku õhuväe foto / Wikimedia Commons

Uued inimtüübid

Suured ühiskonnamuutused aga ei ole võimalikud, kui pole sündinud inimtüüpi, kes neid vajab, nad esile kutsub ja neid oma mõtteviisi ja elustiiliga kajastab ning väljendab. Otse loomulikult kujunesid romantismiaja uudseteks ja möödapääsmatult mõjukateks inimtüüpideks esteet, dändi ja flanöör, niisamuti nagu oopiumitarvitaja, enesetapja ja mässaja.

Nagu teada, tõi romantismiajastu endaga kaasa melanhoolia, resignatsiooni ja depressiooni, aga ka iroonia ja eneseiroonia. Mitte et neid nähtusi varem poleks tuntud, kuid kui varem olid nad põlgusväärsed ja tegid häbi, siis romantismiajal läksid nad moodi – paljud tursked ohvitserid ning prisked pürjelipreilid etendasid läbipõlenud närvide ja maailmavalu käes vaevlevaid resigneerunud kannatajaid.

Kui romantika-aja asjatundjate teoseid lugeda, siis need väidavad nagu ühest suust, et esteeti olevat võrgutanud maailma ilu ja ta ise olevat võrgutanud ning hullutanud teisi seda ilu neile läbi teatava iroonia näidates. Selle tegelaskuju olevat toonud maailma näitelavale ja maailma teadvusse Oscar Wilde oma esteedi poolt võrgutatud Dorian Grayga. Tsiteerin siin lühidalt selle võrgutava esteedi sõnu: „… ja mis puutub uskumisse, siis suudan uskuda kõike, eeldusel, et see on täiesti uskumatu.“

Uskumise ja uskumatusega seoses oleks aeg meenutada, mida ütlesid selle asja kohta Novalis ja Nietzsche, kes kumbki on pärit küll täiesti erinevatest ajajärkudest, kuid keda siiski ühendab romantismiaja elutunnetus. Novalise kuulus sõnum oli väga lühike ja kategooriline: „Maailm PEAB muutuma muinasjutuks.“ Nietzsche mitte vähem kuulus sõnum kostis aastakümneid hiljem ja oli niisama lühike: „Maailm ON muutunud muinasjutuks.“

Kuid ka nende lausete juurde pöördun hiljem tagasi nii nagu kunstlike paradiiside juurdegi, sest praegu tahaksin veel paari sõnaga meelde tuletada ülejäänud kaht romantismiaja inimtüüpi, kes polnud tollele ajajärgule sugugi vähem iseloomulikud kui esteet. Need olid teadagi dändi ja flanöör.

Mis dändisse puutub, siis see inimesetüüp olevat olnud tunduvalt iroonilisem, tunduvalt külmem ja tunduvalt pealiskaudsem kui esteet. Dändile olevat olnud tähtis pigem teistele muljet avaldada kui teisi võrgutada.

Flanöör aga ei olevat olnud hurmaja ja võrgutaja nagu oli esteet, ka ei olevat ta olnud välise mulje jätmises kuigi suur meister. Flanöör olevat olnud ise võrgutatud. Teda olevat võrgutanud maailm kõigi oma siis juba küllaltki suurte linnade ja linnadesse kogunevate ning linnades liikuvate rahvahulkadega.

Flanöör flaneeris. See tähendab, tema kirg oli rahva hulgas lonkida, ennast kaotada ja ennast leida võõrastes nägudes ning tundmatutes kohtades. Teda võrgutasid tänavad ja inimhulgad. Teda hurmas see, mida me tunneme võõrandumise nime all.

Baudelaire’i tähendus

Mitte ilmaasjata ei alustanud ma ettekannet Baudelaire’i tsitaadiga, sest Baudelaire’is on ühendatud kõik kolm uut inimesetüüpi: temas on koos nii esteet, dändi kui ka flanöör. Tõepoolest on ta nii luuletajana kui ka inimesena väljendanud ja elanud läbi oma aega ning saanud sellepärast oma ajastu ikooniks ja parooliks.

Saksa-Ungari tuntud kunstiajaloolane Arnold Hauser võtab Baudelaire’i tähenduse lühidalt kokku nende sõnadega: „Baudelaire on esimene moodne kunstnik ja tegelikult ka esimene moodne inimene – juurteta intellektuaal, võõrandunud suurlinlane, oma illusioonid kaotanud romantik, kelle jaoks romantika ja materialism, mõistus ja ekstaas, tunne ja enesevaatlus on niisama lahutamatud kui meie jaoks.“

Täna tuleb siin paratamatult küsida: kelle MEIE jaoks? Romantismiaja algusest on möödas ligi 200 aastat, meile tundub, et see on kauge minevik, kuna näiliselt on peale tulnud modernism ja postmodernism. Kuid kas need hilisemad -ismid ei ole ainult silmamoondus ja suitsukate, mille varjus toimib ikka veel seesama romantism?

Miks ma seda arvan? Just selle­pärast, et meie aja niinimetatud moodne inimene tundub olevat tegelikult ikka veel romantismiaja inimene, miks ta siis muidu samastab ennast selle juurteta intellektuaaliga, võõrandunud suurlinlasega, illusioonideta romantiku ja enese­vaatlejaga, keda kirjeldab meile Arnold Hauser, kui ta kirjeldab Baudelaire’i kaudu moodsa aja inimest.

Moodne inimene vähemalt tänapäeva Euroopas ei kujuta ette, et ta lööks teisel kirvega pea maha või torkaks kellegi mõõgaga läbi. Tapmine on Euroopas mehhaniseeritud, on viidud silma alt ära, ja kui seda mõnikord juhtub, siis tegelevad sellega primitiivid, need, kellel puudub iroonia ja keda ei huvita, kuidas see teistele paistab.

Kui võib öelda, et tehnikarevolutsiooni üks esimesi kuulsaks saanud tulemusi oli giljotiin, mida kutsuti hellitavalt šoti neitsiks ja mis tegi tapmise hõlpsamaks, siis võib öelda ka, et romantismist rääkides räägime ühtlasi ajastust, millega algas tapmise mehhaniseerimine. Ühtlasi ka inimelu pühaduse järkjärguline ununemine, pühaduse pihustumine ning purunemine.

Nüüd ongi aeg pöörduda uuesti Novalise ja Nietzsche juurde tagasi ja küsida, mida nad õieti mõtlesid, kui üks rääkis maailmast, mis PEAB muutuma muinasjutuks ja teine rääkis maailmast, mis ON muutunud muinasjutuks.

Võib-olla pole aeg sugugi nii kiiresti liikunud, kui me tahame arvata? Võib-olla kestab romantismiajastu juba teist sajandit, ainult et iga uus põlvkond on seda natuke edasi arendanud. Võimalik, et inimkond on teelt eksinud ja jõuab pidevalt ringiga ühte ja samasse kohta tagasi, nagu eksinutega ikka juhtub. Seda võib küll kinnitada, et Novalise lootus ja Nietzsche arvamus peavad paika: maailm ON muutunud muinasjutuks, milles kõik on võimalik ja kus keegi enam ei imesta millegi üle.

Kunagi, ikka sellel kaugel romantismiajal, sosistati teatava magusa jubedusega, et see või teine tarvitab morfiumi, või et härra seejasee külastab oopiumiurkaid. Üldiselt puudus enamikul tolle aja inimestest ettekujutus, mis see morfium teeb ja mis seal oopiumiurgastes õieti sünnib. Baudelaire’i „Kunstlikke paradiise“ oli lugeda jõudnud vaid väike väljavalitute seltskond. Lühidalt öeldes – see teema puudutas väheseid. Tänapäeval on see harilik asi. Igaüks teab, mis on kokaiin ja võib peale selle üles lugeda veel terve rea aineid.

Euroopa, mis sünnitas romantismi, muutus aegamööda sellesama romantismi vangiks. Muutus kunstlikuks paradiisiks, süngeks heaolu- ja igavuseriigiks, kus ainus asi, mis rahvahulkadele veel teatavat huvi pakub, on majanduskasv.

Kui lubate romantismist ja moodsast inimesest rääkida pisut teistmoodi kui tavaliselt ja teatava pilkega, siis võib öelda, et romantikute igatsus muinasjutuks muutuvast maailmast läks täide palju suurejoonelisemalt, kui keegi seda XIX sajandil aimata oleks võinud.

Fantastiline gravüür

Mis siis õieti juhtus? Mida süngemaks ja pimedamaks muutus inimese siseilm, seda valgemaks läks väljas, sest elekter oli nii-öelda üles leitud. Mida sügavamaks muutus võõrandumine, seda lühemaks muutusid vahemaad, sest üles leitud olid ka rongid ja autod. Tundeid ei olnud enam vaja ise väljendada, selle jaoks olid kino ja grammofon. Mis enne oli olnud võimatu ja kuulunud nõiduse rubriiki ning muinasjutumaailma, oli nüüd igapäevane asi.

Muidugi, alguses läks see maailma muinasjutuks muutumine vaevaliselt nagu ikka uus ja harjumatu asi. Veel XIX sajandi lõpus lubati autodel sõita ainult kuuekilomeetrise tunnikiirusega, et nende ees saaks käia hoiatusmärgiga mees. Kuigi rongid liikusid juba XIX sajandi esimesel poolel 40kilomeetrise tunnikiirusega, peeti neid väga eluohtlikeks ja kardetavateks, sest inimesed ja loomad ei osanud nende kiirusega arvestada ja eest ära minna.

Midagi kummastavalt sarnast olen ma kogenud alles paari aasta eest ühel suvel rattaparadiisist Stockholmist Viljandisse tulles ja Viljandis rattaga sõites. Kuna Stockholmi-rahvas oli rattasõitjatega harjunud, polnud seal rattasõit mingi probleem ka kõige käidavamates kohtades ega suurtel sõiduteedel. Kuid Viljandis, kus liiklust Stockholmiga võrreldes peaaegu polegi, oli rattaga sõita raske ja tüütu, sest rahvas ei olnud rattasõitjatega sugugi harjunud.

Aga tagasi romantismi ja muinasjutu juurde. Kuna oli tekkinud uusi jõuallikaid, nagu elekter ja gaas, kusjuures elektrit kutsuti hellitavalt võluhaldjaks, siis omandas mõiste „jõud“ uue tähenduse. Mängu tuli üha enam rahvamasside jõud. Nagu alguses mitu korda sai meenutatud, algasid moodsad ajad ja nende muinasjutulisus Prantsuse revolutsiooniga, ja üsna kiiresti jõudis moodne eurooplane Esimese maailmasõja ja Vene revolutsioonini välja.

Kuigi pealtnäha pole nendel ajaloosündmustel romantismiga nagu midagi pistmist, on see nähtamatu seos täiesti olemas ja väga tugev, sest muidu ei oleks Novalise ning Nietzsche ennustused täide läinud.

Muidugimõista saab sellest, millest ma siin räägin, rääkida ainult teatava romantilise irooniaga ja teatavate paisutustega, kuid rääkida siiski tuleks.

Nimelt võib Vene revolutsiooni ja ka Teist maailmasõda näha kui äärmiselt romantilisi sündmusi. Vene revolutsiooni ongi kõvasti romantiseeritud, kuid selle juures on unustatud must romantika oma deemonite, laibamägede ja vereojadega. Kusjuures Vene revolutsioon kuulub ka muinasjutužanri, sest seal juhtub inimestega kujuteldamatuid ja uskumatuid asju. Täpselt nii nagu ütles mäletatavasti Wilde’i kuulus esteet: „ …ja mis puutub uskumisse, siis suudan uskuda kõike, eeldusel, et see on täiesti uskumatu“.

Teine maailmasõda aga ületas oma muinasjutulisusega ja uskumatu usutavaks muutumisega ka kõige julgemate romantikute ettekuulutused. Kes oleks veel XX sajandi kolmekümnendate aastate keskpaigas uskunud, missugune näeb välja Euroopa ja eriti Suur-Saksamaa pealinn Berliin kümne aasta pärast? Kui mõõtmatud hulgad varemeid, rusude alla jäänud surnuid, laipu ja luukeresid igasuguses olekus, räbalates rahvahulki, depressiooni ja deemoneid!

Hitler ja Stalin olid salapärased juhid täiuslikus romantismi vaimus. Ühe kohta levis kuuldus, et ta on vanakuradiga lepingu teinud ja teisest arvati, et ta on ise vanakurat.

Niisama täiuslikult romantiline on praegu Euroopale peale tungiv Islamiriik. Nagu oleks Euroopa tõepoolest ekslemas kunstlike paradiiside labürindis ja takerduks ikka rohkem musta romantikasse.

Siinkohal peaks ära märkima veel üht olulist asja. Kui läbi gootika, läbi renessansi, läbi baroki ja läbi klassitsismi oli aimata veel antiikaja terviklikkust, siis romantismiaja alguses tekkinud teaduslik maailmapilt ei näita enam maailma ja inimest kui tervikut, vaid kui osade kogu, kui kildudeks löödud tervikut.

Karta võib, et inimkond ei pääse musta romantismi ega kunstlike paradiiside kütkeist enne, kui ta ei muuda maailma uuesti tõeliseks. Kui ta loobub arvamast, et igal killul on oma tõde, vaid näeb, et tõde on üks, terviku tõde.

Meie teha on, kas me oskame ja suudame kildudest kokku panna uue terviku. Mitte selle vana, antiikaja terviku, vaid täiesti uue, tuleviku terviku, selle ajajärgu terviku, millel veel pole nime.

Lõpetuseks üks ajastu vaimus luuletus.

Charles Baudelaire

Fantastiline gravüür

See iseäralik kummitus ei kannagi muud tualetti

Kui vaid groteskselt oma luukerelaupa ehtivat

Õudset diadeemi, mis meenutab karnevale.

Piitsa ja kannuste abita hobust ta ajab nelja,

Fantoomi nagu ta isegi, kõrbi apokalüptilist,

Kellel sõõrmed on vahus otsekui langetõbisel.

Nii tuhisevad nad koos, ruum on nende ees lahti,

Lõpmatust oma kapjade alla tallates huupi.

Ratsanik kõnnitab mõõka, mis leegitseb,

Nimetu hulga pea peal, keda sõtkub ta hobune,

Ja kappab kui vürst, kes vaatamas on oma mõisa,

Üle tohutu külma kalmistu, mil pole silmapiiri

Ja kus tuhmi ja kriitvalge päikese kumal

Puhkavad kogu muistse ja uuema ajaloo rahvad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht