Kupee nr 6 aknast näed minevikku

Imbi Paju

Rosa Liksom, Kupee nr 6. Tõlkinud Kadri Jaanits. Kujundanud Martti Ruokonen. Koolibri, 2013. 192 lk. Mul on olnud soome kirjaniku Rosa Liksomi kirjandusliku loomingu suhtes varem eelarvamus, kuigi olen tema tegevust kunstniku ja kirjanikuna uudishimulikult jälginud. Tõrksust on toitnud pigem need Gagarinid ja Leninid ning muu nõukogude butafooria, mille taustal Liksom end oma ateljees Helsingis tihti meediale esitleb. Mu alateadvusest on Liksomi tausta vaadates kerkinud esile mu enda lapsepõlve ideoloogilised maastikud, mille suurejoonelisuse eest hoiatasid täiskasvanute räägitud anekdoodid ja sarkasm ning seegi, et olen oma loomingus istunud 12 aastat selle aja sees. Seekord lükkas uudishimu mu sellest kaitsetsoonist välja: raamat sai 2011. aastal Finlandia kirjandusauhinna. Kui võtsin nüüd kätte Rosa Liksomi teose, huvitas mind, kuidas tõlkija Kadri Jaanits on selle eesti keeles kõlama pannud. Tema Katja Kettu romaani „Ämmaemand” tõlge oli oma nüansirikkuses tõeliselt nauditav. Nüüd kordus seesama: tõlkija vahendatu ilusas eesti keeles sundis mu paigale, sundis istuma sümboolselt järjepanu ühes vagunis jutustuste peategelaste, soome kunstnikust tüdruku ja umbes viiekümnese vene mehega, Stenka Razini alter ego’ga, kes on kangelane, kes lööb ja armastab, tapab ja kelle omad on reetnud. Teekond algab Moskvast ja viib Mongooliasse. Mees tutvustab end loo alguses, kuid tüdruk on kogu aeg vaid tüdruk, ilma nimeta. Mehegi nimi Vadim Nikolajevitš tuleb esile juhuslikult, temagi on vaid mees – sibula ja viina järele haisev vene mees, iharus silmis.

Jutustuses seob ühine teekond need täiesti erinevad inimesed ühte.

Elatakse 1980ndate lõpus. Nõukogude Liit on agoonias, kuid veel pole ta alla andnud.Nõukogude Liidu erilised seadused on veel jõus: soome naine ja vene mees on pandud ühte kupeesse. Vagunit kontrollib ühtlaselt täidlane vormirõivais vagunisaatja Arissa-mutt, kel on samad õigused kui miilitsal ja kellega ei tasu ilmaasjata tülli minna. Tüdruk pakub talle altkäemaksu, sest ei taha olla samas kupees mehega, kes esimesest hetkest indleb. Kuid raha ei loe, kusagil on nii otsustatud, et soome tüdruk ja vene mees peavad olema samasse kitsasse ruumi litsutud.

Romaani mees on jutukas ja viin, mida ta rüüpab, teeb ta veelgi jutukamaks. Vaikiv tüdruk kuulab päevast päeva mehe kahemõttelisi ja ka ühemõttelisi jutte, kuni kollane kuu pühib minema hommiku viimase tähe ja Siber täitub aeglaselt valgusega. Siis näeb tüdruk mehe tugevat jõulist sinistes dressipükstes ja valge särgiga kaetud keha kahe voodi vahel kätekõverdusi tegemas … ta näeb ka palju muud ja võtab vahetevahel oma joonistusploki välja … „higi otsa ees, unised silmad, kuiv haisev suu, kupees une läppunud lehk, umbne aken, vaiksed teeklaasid laual, vaikinud puru põrandal, valged laperdavad püksiharud. Lõdvad peenised, sussud, tussud ja pussud, laiad lillelised flanellöösärgid, villased sokid, suurrätid, turritavad hambaharjad, öö kihutab läbi pimeduse hommikuhämaraks, range järjekord tualettruumi pühamusse, kuivpesu keset kusehaisu, köhatused, piinlikud hetked …” (lk 95).

Lugu saadab rongi ühtlane rütm, raudtee kolin. See on mineviku teekond edasi rühkivas rongis praegusesse hetke.

Kupee number 6 on täis mitmesuguseid tundeid: vihkamist, armastust, põlgust, imetlust, iha. Hingeline sadism, haavatusega kiusamine, millega mees tüdrukut piirab, kuulub ka armastusnaudingu juurde. Mees kõneleb ja kõneleb, püüdes oma kõneosavusega peita seesmist saamatust. Mehe keeles puudub haritud, suursugune, tundlik mänguriist, puuduvad tundemaailma kultiveeritud ja haritud varjundid.

Rõvedused, millega mees räägib naistest ja tüdrukust, tüdruku psüühilist ja füüsilist piiri proovile pannes, tekitavad mehes erutust. See on macho-mehe kohmakas katse tüdrukut rõveduste abil võrgutada, panna tüdrukut mingit kehaosa või toimingut ette kujutama. Tüdruku häbi ja kohmetus on mehele signaal, et tema iha on tüdrukut puudutanud.

Rosa Liksom on sidunud suurepäraselt oma romaani platnoikeele, milles ei puudu teatud hetkedel ka empaatia ja hellus, meeleliigutus, kui mees tajub, et tüdruk vajab tema kaitset, sõprust, kuid mitte seksi. Neil hetkedel võib mees üllatada, luua pidulikke hetki, mis tunduvad selles miljöös võimatuna: alpikanni poolavatud õis, mille ta tüdrukule külma jaamahoone ees ulatab, või rikkalikult kaetud laud, vana auto, millega ta viib tüdruku rongi vahejaamas ümbruskonda ekskursioonile.

Tüdruk oli planeerinud reisi ette võtta koos oma armastatu Mitjaga, ent teeb oma unistuse teoks üksinda, sest Mitka on läinud vabatahtlikult vaimuhaiglasse, et teda ei saadetaks Afganistani sõtta. Kuid nõukogude hullumajas haigestuvad ka terved.

„Tüdruk mõtleb Mitkale ja kanavõrgule vaimuhaigla koridori akna ees. Sõjaväearsti diagnoosi järgi oli Mitka psühhootiline ja talle hakati andma psühhoosiravimeid. Kui sundida tervet selliseid ravimeid võtma, siis ei tule sellest midagi head. Mitka oli haiglas tõsiselt haigestunud, ta ei suutnud süüa ja tema vaimne seisund oli haletsusväärne” (lk 115).

Tüdruk imestab, kuidas ta võib armastada seda kummalist maad, seda alandlikku ja protesteerivat, hoolimatut, murelikku, alistuvat sitket rahvast. Kaosele vaatamata näeme ja kuuleme Rosa Liksomi jutustatud lugu dekoratiivses ja maalilises valguses. „Kupee nr 6” on ilus ja ärritav, omapärane raamat ja vahepeal, kui lugemise katkestad, tuleb meelde, et midagi sellesarnast on kirjutanud Olavi Ruitlane oma romaanis „Kroonu”, mis on vahendatud ka soome keelde. See romaan pole veel leidnud mujal kõlapinda, kuid vääriks seda samavõrra kui „Kupee nr 6”. Meelde tuleb ka Prantsusmaal elav vene kirjanik Andreï Makine oma loominguga.

„Kupees nr. 6” mõtlevad nii tüdruk kui mees armastusest, armastatud olemisest, armunud olemisest. Mees räägib oma naisest Katinkast, keda ta peksab ja armastab, keda ta ei suuda jätta ega võtta. Mehel pole usaldust enda ega teiste tunnete vastu. Usalduse, mis inimesi üksteisega liidab, kaotas ta juba lapsepõlves. Naastes sellesse kaotusse oma jutustuses, peidab ta oma valu sarkasmi taha. Ajas, kus elule ei leidu õigeid sõnu, pole tal muud võimalustki, sest muidu ta poleks ellujääja. Siiski räägib ta tüdrukule, kes oskab teda kuulata, oma loo: „Kord elasid Moskvas ema, isa ja poeg. Kropotkini tänava majas number kuuskümmendviis, väikeses toas kommunalka köögi taga, kodus, mida ei kaitsnud lukud. See pere oli täiesti tavaline, ema töötas leivapoes müüjana, isa käis ehitusplatsil napsitamas. Aga kõik korralikud stahhaanovlased. Ükskord hilja õhtul, kui poiss oleks pidanud juba magama, ütles mees naisele: „Kas poiss või mina.” Naine sosistas miilustades: „Oota veel kuu aega ja enam teda ei ole” (lk 30) Mees rääkis tüdrukule seda lugu, pühkis käeseljaga nina ja neelatas.

Nõukogude Liidus oli mees tähtsam kui laps. Naisel pidi olema mees. Armastuse objekt tuli Nõukogude Liidus kahjutuks teha, sellega sai manipuleerida, et kehtestada võimuga kaasnevat ego. Romaani poiss aga ütles hommikul hüvasti ühe silmaga koerale ja kui saabus öö, ühines ta teiste jooksikutest lastega ja hakkas elama Moskva tänavatel. „Kasvas tast päris raudne päss. Nõukogude kodanik, kes kuseb puhast vodkat” (lk 31), pihib romaani kangelane Vadim Nikolajevitš tüdrukule.

Rosa Liksomi romaan näitab, kuidas inimene kalestub – kõik sõltub sellest, kuidas elu inimest kohtleb. Mingil hetkel tüdruk vihkab seda meest, kuid ilu pole ei mehest ega jutustusest kadunud. Looduski on selles romaanis vahepeal äärmiselt inetu ja siis jälle ilus, samuti inimesed. Ja mehes on tundlikkust, kodeeritud kurbust, soovi, et talle tehtaks tema enda pattudele vaatamata head, mitte halba, soovi, mis igas inimeses püha. Tüdruk usaldab elu, sest teda pole elu kuigi halvasti kohelnud ja teda pole õpetatud ka teisi inimesi põlgama, ta oskab meest kuulata.

Rong tüdruku ja mehega kupees nr 6 liigub ja jääb peatuma, vahel isegi mitmeks päevaks või ööpäevaks. Neist peatuskohtadest sünnib raamatus alati uus stseen. Lugeja viiakse läbi üksteist meenutavate külade ja linnade. Lugu edeneb väikeste korduvate perioodidena, kui rong rühib edasi ühest jaamast teise: peatus, edasiminek, jälle peatus. See ei ole seotud niivõrd romaani intriigi kui tegelaste mõtetega, tunnetega, neist sündivate meelemaastikega. „Nad kõndisid kangelt ja õhku ahmides mööda lume alla mattunud tühjadest ehituskruntidest, aiamaalappidest, mööda koolist, mööda lumevaiba all olevatest plankudest ja õueväravatest, mööda jäälilledest aknaruutudega verandadest ja valges pakaseudus ekslevast tüsedast naisest” (lk 54).

Pikad kohtumised ja hüvastijätud minevikuga vormuvad teoses nõukogude nostalgiaks. Paljudele soome intellektuaalidele oli teekond Nõukogude Liitu teekond tõotatud maale. Üks üle viiekümnene kirjanik ütles mulle hiljuti: „Kui Nõukogude Liit kokku kukkus, istusime sõbrannadega murul ja nutsime, sest purunes ka unistus ühest erilisest riigist, mida tavaliste venelaste siirus ja underground-kultuurielu tõotas ja mida nõukogude propaganda lubas.” Sõnapaar „maha jääb” kordub teoses mitmel korral, kui rong peatub pikemaks ajaks ja peategelased tüdruk ja mees on käinud tutvumas kõnealuse kohaga.

„Maha jääb Irkutsk, vaikne jääst kammitsetud kevadine linn, ülikooli raamatukogu kollased kahhelplaadid, roosa sibulakupliga kirik, pargid ja haljasalad, lärmakad ja aurused avalikud saunad, väsinud maa, roostes tulvaveega kaetud park, klassikaline muusika väikeses valjuhääldis pargi väravaposti küljes, lume pehmed hanged õueaedades, maha jääb Irkutsk ja vastutulev elektrirong õõtsatab kõrvalrööpmeil, majad ja veelkord väikesed kindlalt seisvad majad, valged aknaraamid, maalitud lilledega aknaluugid, pitsiliseks nikerdatud räästad, üksik üheksateistkümnekorruseline paneelmaja keset põlde, kevadine päike, suitsevad korstnad, puuriidal seisev mees … BAMi magistraal, mille soo on endasse imenud, lume raskuse all kokku vajunud maja”(lk 109).

Maha jäävad lihtsad külainimesed ja salajased kõrtsid. Vahel on tunne, et rong seisab paigal, sest aknast vilksatav maastik, mida Liksom kirjeldab, seegi on tardunud. Riigis on peaaegu nälg, poes pole toitu saada, kuid mehel on suures reisikotis toitu küllaga. Seegi on märk, et elu läheb edasi. Mees otsib kotist suure käntsaka Rossiiskaja juustu, terve musta leiva, kefiiripudeli ja hapukoorepurgi.”Lõpuks tõstis ta küljetaskust välja soolvett nõrguva kurgikoti ja hakkas ühe käega suhu toppima musta leiba, teisega kurki. Söömise lõpetanud, otsis mees moonakotist välja soki, mille sees on klaaspudel ja pudelis soe tee” (lk 10).

Nõukogude aeg, selle absurdsus ja terroriteod on surunud oma pitseri tervele ajajärgule, süvendanud selle vormitust ja kaost.

Mees joob viina ja ütleb tooste Nõukogude riigi loojatele. „Tõstkem klaas maailma kõmulise suurkuju, Nõukogude riigi lahkunud suure juhi, raudse isakese, Tbilisi postiröövli ja kõrilõikajate kuninga Jossif Vissarionovitši terviseks [—] Ole sa tänatud, Jossif Vissarionovitš, selle eest, et muutsid Nõukogude Liidu vägevaks suureks tööstusriigiks, hoidsid elavana lootust helgest tulevikust ja inimeste kannatuste järkjärgulisest vähenemisest. Silm peast, kes vana asja meelde tuletab, ja mõlemad, kes need unustab” (lk 82). Rosa Liksom on toonud romaani rütmid, mis hakkavad lugejas kaasa tuksuma, nii et on raske sellest loost tulla välja. See on suurte tunnete romaan, nagu pikk kangas, kuhu ta maalib oma kunstiteose 80ndate lõpu kokkukukkuvast suurriigist koos selles ekslevate inimestega. See on hästi kirjutatud teos, nii et võib tekkida vajadus teatud kohti sellest romaanist lähedastele kõva häälega ette lugeda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming