Kuri Elfriede Jelinek

Ave Tarrend

ehk Kas naised tohivad nii kirjutada?

Külm, agressiivne, ekstravagantne, vihkajalik, rõve, geniaalne ? need on vaid mõned epiteedid, millega on iseloomustatud tänavu Nobeli kirjanduspreemia võitnud ja meiegi pressis juba ohtrasti tutvustatud austria kirjaniku loomingut. Tõepoolest, Elfriede Jelineki tekstid ei jäta kedagi ükskõikseks, sest ta teeb justkui kõigile ära, mehed saavad munadesse, naised vastu vahtimist ning Alpi-idüllis mõnulev Austria-kodumaa järjekordselt teada, mida tähendab tema poegade ja tütarde tõeliselt vihkav armastus ? Hassliebe. Loomulikku elukeskkonda mürgitavast tööstusest ja ühiskonda permanentselt debiilistavast meediast ei maksa rääkidagi, sest nemad saavad Jelineki käest niikuinii kogu aeg ?pasunasse?.

Teravat keelt ja meelt jagub sel julgel moralistil pea kõigi ühiskondlike väärnähtuste jaoks. Pole siis ime, et ühed lugejad reageerivad ?halastamatu süüdistaja? või ?tundliku vampiiri?, nagu teda samuti on nimetatud, tekstidele ärritunud eitusega, teised aga tema keele kõla, vahedat mõistust ja sotsiaalset anga?ementi ülistavad. Jelinek on tugev ühiskonna polariseerija, üheaegselt nii austria kirjanduse enfant terrible kui ka Wunderkind. Ka mõnevõrra ootamatuna tulnud Nobeli puhul ? favoriidiks peeti sel aastal ju Philip Rothi ? jagunesid arvustajad kaheks: ühed rääkisid kvoodipõhimõttest, poliitilise korrektsuse pärgamisest ja äraelanud avangardkirjanduse austamisest, teised aga kiitsid Stockholmi ?ürii fantastilist otsust, millega olevat vääriliselt hinnatud kaasaegse saksakeelse kirjanduse kõige sõnaosavamat ja produktiivsemat autorit. Võin kindlalt väita, et viimased ei eksi.

 

Laia profiiliga viha spetsialist

1960. aastatest, mil vastse laureaadi nimi kerkis kirjandusringkondades esmakordselt esile, kuni tänaseni kuulub ta vaieldamatult saksakeelse kirjanduse tippude hulka. Ja seda nii kõigis kolmes traditsioonilises ?anris, kui ka kuuldemängu ja esseistika alal (vt lisaks www.elfriedejelinek.com. Viimastel aastatel on Jelinek huvi tundnud mitmesuguste kirjanduse ja teiste kunstialade piirifenomenide vastu; tema käe all on valminud ooperilibretod, installatsioonid, tekstid heliteostele, mitmed kirjanduslike elementidega pikitud häppeningid ja palju muud. Kõigele lisaks on Jelinek ka tähelepanuväärne tõlkija, kes on saksakeelsele publikule tekste vahendanud nii prantsuse, hispaania, inglise kui ka ameerika keelest. Hetkel tegelevatki ta peamiselt tõlkimisega. Kuigi kirjanduslikku tähelepanu on viimasel ajal saavutanud ennekõike Jelineki draamateosed, näiteks ?Spordipala? (?Ein Sportstück?, 1998), viieosaline tsükkel ?Surm ja tütarlaps? (?Der Tod und das Mädchen? I ? V, 1999 ? 2003) või juba klassika-staatuse omandanud ?Haigus ehk Kaasaegsed naised? (?Krankheit oder Moderne Frauen?, 1984) ja ?Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed? (?Was geschah, nachdem Nora ihren Mann verlassen hatte oder Stützen der Gesellschaften?, 1979), tuli tänavune nobelist kirjandusse luuletajana ja sai tuntuks ennekõike proosaautorina.

Otsa tegi lahti pop-arti stiili parodeeriv romaanikolla? ?me oleme peibutuslinnud, beibi? (?wir sind lockvögel, baby?, 1970), mille peategelane, polümorfse identiteediga Otto kujuneb välja  TV-ja raadiotsitaatide, koomiksi-kildude, reklaamislõuganite jms moodsa meediateksti mõjutusel. Lugeja ees elustuvad Mikihiir, pühadejänku, King Kong,

J. F. Kennedy ja paljud teised avaliku elu ja show-maailma tegelased, kes Ottot tema keerulisel kujunemisteel läbi tarbimisühiskonna saadavad. End dadaistide, ekspressionistide ja sürrealistide õpilaseks tituleeriv Jelinek näitab, et on eksperimentaalse kirjutamise tehnikad hästi omandanud. Juba esimestest tekstidest võib märgata, et tema lemmikstiilivõteteks on võõritusefekt, montaa?i- ja kollaa?itehnika, intertekstuaalne mäng, paroodia ning t(riviaal)- ja e(liit)-kirjanduse osav miksimine.

Kuigi Nobeli ?ürii tõstis oma auhinnapõhjenduses esile Jelineki omapärast keelekasutust, milles ?avaldub häälte ja vastuhäälte musikaalne voog?, on selles juttu ka ? absurdsete, kuid jõuliste sotsiaalsete kli?eede paljastamisest?, millega auhinnatu oma romaanides ja draamades erakordse innukusega tegelevat. Tõepoolest, laiem publik teabki Jelinekki rohkem viha spetsialistina, kes karmi ja armutuna kisub päevavalgele ühiskonna kitsaskohad. Olgu selleks siis Alpi-vabariigi seni puudulikuks jäänud natsionaalsotsialistliku taaga lahtimõtestamine, kapitalistliku tarbimisühiskonna kriitika või soolise rõhumise probleemid ? Jelinek reageerib sotsiaalsetele nuriarengutele talle omase raevukusega. Farss pealkirjaga ?Burgtheater? (?Burgtheater?, 1985), heidab pilgu Austria rahvuskultuuri sümboli, vana ja auväärse Viini teatritrupi toimetustesse natsiajal, mahukas romaan ?Surnute lapsed? (?Die Kinder der Toten?, 1995) aga tegeleb austerlaste keerulise identiteedi küsimusega. Kaasajooksikute põlvkonna järeltulijana tunnetab Jelinek eriti teravalt, et tema kodumaa hoolikalt klanitud minevikumanisk on suur pettus ja arvab, et Heideri-suguste joodeldavate jobude vastu tuleb otsustavalt võidelda.

Kuid sarnaselt Thomas Bernhardiga on ka Jelinek oma radikaalsuses jäänud suuresti hüüdjaks hääleks kõrbes. Tema kartmatud seisukohad on laiale avalikkusele ja poliitilisele eliidile ebameeldivad, mistõttu on teda sageli saatnud lausa avalik põlgus. Tagajärjeks on kirjaniku kibestumine, resignatsioon, sotsiaalsete kontaktide vältimine.

Võimalik, et sellised liialt ühe kultuuri kesksed teosed võõramaist lugejat ei kõneta, kuid poliitika pole ainus eluvaldkond, milles Jelinek demütologiseerijana tegutseb. Viis, kuidas ta sugudevahelisest hierarhiast, armastusest ja õnnest, kehast ja seksuaalsusest kirjutab, on täiesti erakordne ja raputab kõiki.

Ühes intervjuus lausutud sõnad ?Seksuaalsus on vägivald. Aga seda teavad ainult naised, mehed mitte ? ma maksan teile kätte, hoides näol väärastunud moel meheks ja naiseks olemise grimassi, kuni Te oksele hakkate? annavad kätte võtme Jelineki nn feministlike tekstide mõistmiseks. Neid saab kokku päris palju: romaanid ?Armukesed? (?Die Liebhaberinnen?, 1975), ?Lust? (?Lust?, 1989) ?Peatuspaik ehk Nad teevad seda kõik? (?Raststätte oder Sie machenä?s alle?, 1994), ?Himu? (?Gier?, 1999) jne. Pealkirjade jada võiks veel jätkatagi, sest mehe ja naise rolli ning (väärastunud) seksuaalsuse probleemidega tegeleb ta pea kõigis oma teostes. Nende nn feministlike tekstide kõige rabavam tunnus ei ole mitte sageli korduv figuurikonstellatsioon ? alandatud, kuid pea alati seksinäljas naistele vastanduvad loomalikult tühmid macho-mehed ?, vaid Jelineki seksualiseeritud keel. See on ennekuulmatult metafooririkas ja fantaasiaküllane, samas ka jõuline ja obstsöönne, täis kõige ebatavalisemaid sõnaühendeid, mille kord otsesed, kord kaudsed tähendused üha uusi ja uusi assotsiatsioonikette tekitavad ja niimoodi lugejat tõeliselt (ebameeldivalt) elektriseerivad. Hea ettekujutuse niisugusest seksualiseeritud keelest ja Jelineki feministlikust võitlusest annab tema ainus eesti keeles ilmunud tervikteos ?Lust?, mis kirjastuse Kupar väljaandena ilmus 1995. aastal Hermann Sau suurepärases tõlkes pealkirja all ?Lõbu laialt?. Eks veendugem ühe juhuslikult valitud tekstinäite põhjal ise: ?Sa jäme Jumal, vabriku direktor, see hobune oma hiigelsuure ihuga, mis juba enne praadimist aurab, tahaks ohjeldamatult põimida käed-jalad tema ümber, uurida kannatamatult ta puuvilja ning seda energiliselt üle lakkuda enne ilmasambaga sisse sõitmist? (lk 96). Kas pole suurepärane, kas pole rõve?

 

Kas ainult fallilise naise feministlikud fantaasiad?

Ja kindlasti tahaks küsida, kas naised tohivad niimoodi kirjutada. Tegemist on mõnes mõttes konksuga küsimusega, sest Jelinek on küll n-ö naise nahas sündinud ja ajab justkui naiste asja, kuid tema kirjutamise stiil ja viis ehk see, kuidas ta teiste (autorite) tekstidega ümber käib, on tõeliselt maskuliinne. Ta lõhub ja lammutab, asendab ja paigutab ümber, nagu seda peetakse omaseks meeskirjutusele. Jelinek on ise öelnud, et on väga auahne ja tunneb ennast fallilise naisena, kes sotsiaalse ebavõrdsuse vastases võitluses konkureerib peamiselt meestega. Pole siis ime, et ta nn maskuliinse kirjutamise nii hästi on omandanud, et mehedki tema ees mõnikord kartma löövad.

Jelinekist rääkides ei jäeta sageli mainimata tema teoste autobiograafilist tausta. Keerulist lapsepõlve koos võimuka ema ja aeglaselt hääbuva, demendistuva isaga, kurnavaid klaveri- ja balletiõpinguid, mis täitsid tema viimseni täis planeeritud päeva, nädalalõpuabielu, mis kulgeb Müncheni ja Viini vahel pendeldades, mitmeid noori armukesi ja palju muud. Nähes fotosid, mis kirjanikust Nobeli puhul tehti ja millelt vaatab vastu väsinud, halliseguste juustega naine, ning lugedes, et tema tervislik seisund ei võimalda tal auhinda isiklikult vastu võtma minna, meenusid mulle tema omaaegsed fotod, millel ilus, ekstravagantne, alati tugevasti mingitud mustapäine naine, ja üks intervjuu. Selles avaldab ta, et tunneb suurt hirmu oma vaimsete võimete hääbumise ees ja kardab, et isa haigus on päritav. On kindlasti väga tobe niisuguste hirmudega lagedale tulla, eriti ajal, mil peaks hoopis rõkkama ja rõõmustama ja Jelinekile kahekordselt õnne soovima. Sest 20. oktoobril oli tal ka sünnipäev. Palju õnne ka siinsete truude lugejate poolt!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming