Kurvameelsuse manifest

Brita Melts

Merlin Piirve, Ühe maailmavalutaja märkmed. Toimetanud Marika Mikli. Kujundanud Kaarel Kirikal. Varrak, 2012. 173 lk. Merlin Piirve debüütteos „Ühe maailmavalutaja märkmed”, tagakaanel nimetatud minavormis romaaniks, on ühe „krooniliselt kurvameelse” ja enesekeskse, kokkuvarisemise äärel kõikuva tütarlapse lugu, mille raskuspunkt lasub hingeseisundite, aistingute ning emotsioonide sõnadesse seadmisel. Selles loos tütarlapsest naist ei sirgu ning psühholoogiliselt jõuline tekst tammub uhkelt paigal nii vormis kui sisus, teostamata võimalikku arengut või jõudmata väljapääsuni melanhooliaummikust. Nii pole parata, et loo suurimaks eesmärgiks kujuneb ohtlike mõttemängude täideviimine ning teose finaal manifesteerib – egoistlikult ja pateetiliselt – kestva ummikseisu ebaõiglast, ent paratamatut võitu elamise ilu üle.

Allajäämisi on teoses mitmel tasandil, alustada tuleb sõnakasutusest, milles stilistiline ilu on jäänud alla silmnähtavalt ülearusele, isikupära ja „leidlikkusega” liialdavale keelevaimustusele.* Antud juhul on keelega mängimises mindud üle piiri sedavõrd, et tulemuseks ei ole intensiivne ega äge tekst, vaid kentsakas, kohati häirivalt ebatäpne ja eksitav sõnastus, rääkimata värdvormidest, mida kodumaised keelenormid ei tunne. (Näiteks jääb hämaraks, miks tavapärase „melanhooliku” asemel on parem sõna „melanhoolija” (lk 14) või mida kujutab endast „surmjas surm” (lk 30)?) Kui minajutustaja ühel hetkel mõtiskleb, et „Mõne sõna kujukas vorm võib üles vuntsida ka kõige triviaalsema-pahelikuma-ebatervislikuma tähenduse. Kasutagem kõik peenutsevaid võõrsõnu (tervist-)kahjustavate tegemiste-tundmuste tähistamiseks! Need annavad ju koledusele, jumala eest, stiilsema väljundi” (lk 11), siis tundub see justkui irooniana ja sellisel juhul võiks tekstiveiderdustes näha kaalutletud, suisa professionaalset pilkemängu tõsistel teemadel, teadlikku võtet markeerimaks nihet teose napi tegelaskonna – noorte intellektuaalide – (maailma)tunnetuse ja ühiskondlike normide vahel. Ent raamat oma silmnähtavas pretensioonikuses psühholoogiliselt sügava ning intellektuaalselt tõsiseltvõetava kirjandusena ei kannaks kuidagi üht lihtsat pilkemängu välja. Nii et ka uhkeldavate võõrsõnade ning tsitaatväljendite kasutamise tagamaana võib näha püüdu suuremaks, kui raamat on, horisondiks ehk kujutlus mingist „välismaa” kirjandusest. Aga see püüd on rauge ja isegi veidi armsal moel lapsik, seega tegelikult mingil määral lausa korrelatsioonis peategelase mentaliteediga, mille üheks nurgakiviks on võimetus elada täiskasvanute maailmas.

See selleks. Mõnekümne alguslehekülje järel ebaloomulike sõnavormide ning puhtalt mitme võõrkeeleoskusega edvistamisena näiv tsitaatväljendite vohamine taandub ning umbes teise peatüki juures hakkab hoogu võtma läheduse võimatuse, õnnelikkuse, üksinduse, armastuse ja kaotuste probleemvõrgustik ning lugu melanhoolsest tütarlapsest, kelles on „liiga palju armastamisvajadust ja vajadust saada armastatud” (lk 139) ja kes seda armastust otsibki. Seejuures on tütarlaps teadlik oma nõrkustest ning muutlikkusest ja siiski piisavalt tugev ebaharilikeks mängudeks või isiklike naudingute kuhjamiseks (lõpuni ja hästi sarnaselt Hirami „Mõru maiguga” püsib muuhulgas kehalisuse teema). Täiesti ootuspäraselt kerkib esile elu eesmärgi küsimus ja heaolu võimalikkus ühiskonnas, kus on liiga palju lausa moehaiguseks kvalifitseeruvat egoismi: „… tänapäevane terve inimene tahab olla eriline, ihaldatud, tahab võimu, olla oma nišis parem kui kaaskodanlane, tahab ja kõik. Iga inimene on pelgalt oma naudingute peal väljas. Rohkem kui iial varem. Jagamine, andmine, heategemine on saanud mingi perversse kõrvalmaigu” (lk 33). Probleemiasetus pole sugugi enneolematu, see-eest küllap ikka veel oluline. Kahtlemata on Piirvel selle olulisuse, inimhinge üksinduse ja ummikseisu, tabamiseks silma ja sulge küll, ent selle kõige visandamine kipub jääma pealiskaudseks, eriti nimetu peategelase puhul, kes suudab küll iseend päris kainelt analüüsida, aga mitte enda jaoks lahendusi luua. Ometi, meie aja kangelane, nõrk ja habras neurootik, on esitatud veenvalt oma kõikvõimalike ängide ning ekspressiivsuspuhangutega, mille üle mõtisklemised ning arutelud ülenevad terve noore põlvkonna identiteediküsimuseks: „Mu eakaaslased justkui ei oskakski enam käituda, kõigil on silme ees mingid totrad, ebarealistlikud mallid, mingi perfektsuseihalus, mingi muster, mis, niipea kui see enam ei toimi, hirmutab inimesed hingepõhjani ära ja paneb nad alla andma” (lk 109). Vältimatult sugenevad paralleelid Eia Uusi loominguga, kuid „Kuu külma kuma” intensiivsus ja mõjusus jäävad ületamata.

Autor on mõõdukalt hoidunud dotseerimisest, aga mõni oluline detail on jäänud sootuks õhku rippuma (näiteks hämaraks jääb peategelast kummitav esiemade vari ning tema neurootilisuse ja hapruse võimalik seos „režiimihõnguliste mallidega”, vanaema „karmi” ja „printsiibikindla” kasvatusega). Ei tasu siit ka otsida tasakaalu sotsiaalsete ja psühholoogiliste tasandite vahel, ent Piirve tugevuseks ongi ennekõike erinevate hingeseisundite edasiandmine. Sõnalise kuju saavad ängi erinevad avaldumisvormid, kõikvõimalikud populaarsed häired (söömise, emotsionaalsed, käitumuslikud), ja kuskil üksinduse ja kurvameelsuse keskel kuni hävinguni kobrutav armastus. Kaanekujundusega kooskõlas jäävad Piirve tegelasedki vaid siluettideks, omandamata selget nägu või tegu (peategelane jääb lõpuni nimetuks ning tema sõprade nimed on justkui metafoorid). Selle taga on ilmselt taotluslik eksistentsiaalne üldistus, mida toetab koha ja aja anonüümsuse osav raam – ei mingeid konkreetseid vihjeid kohtadele (ainult hägusust põlistav võrdlus – gothamlik) ega urbanistliku keskkonna iseloomulikele tunnustele.

„Ühe maailmavalutaja märkmeid” on palju nimetada romaaniks, selleks on sündmustiku kujutus tagasihoidlikult üheplaaniline ning elukujutuseski jäädakse piiratuks, „sobimatus ellu” võetakse konstandiks ning ainsaks pidepunktiks jääbki melanhoolia. Variatsioonidele ei anta maad ka siis, kui tekib trots ja soov käituda alternatiivselt, mängida ja maskeerida – mängulustist ja elurõõmust jääb vajaka. Ent siluettide, kel „Kest õitses. Tuum närbus” (lk 75), maalimiseks on Piirvel arvestataval määral kirjanduslikku lobedust. On näha, et kestadesse tekib kord ka tuum.

*  Sellele on oma arvustuses osutanud ka Jan Kaus: „Paisu tagant lahti lastud keel kipub siin-seal süžeed ja karaktereid üle ujutama.” (Jan Kaus, Vigurlend sisekosmoses. – Eesti Päevaleht 29. X 2012, lk 13.)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming