„Kus aga oht on, seal kasvab ka rohi ta vastu“

Üks võimalusi tõlkekriitika kitsikusest väljapäästmiseks on tõlkekriitika blogi või mingit liiki veebiväljaanne.

HELI ALLIK

Tõlkekriitika kidumisest – et mitte öelda kadumisest – on nii palju räägitud, et küsimus uuesti üles võtta ei tundu üldse originaalne, seda isegi mitte homse tõlkijate päeva puhul. Allpool mälu värskendamiseks tagurpidi kronoloogilises järjekorras ainult mõned näited viimase kümnendi murelikest sõnavõttudest.

Pille-Riin Larm, Joosep Susi: „Puudub tõlkekriitika. Ilmselt väga kvaliteetses versioonis seda lähematel kümnenditel ei tekigi … Toome neli põhjust: a) kolleegi tööd pole tõlkijate intiimses klannis paslik avalikult kritiseerida; b) põhjalikule tõlke arvustusele … pole platvormi – missuguses väljaandes see peaks ilmuma?; c) puudub inimressurss – korralikuks tõlkearvustuseks tuleb sisuliselt teha tõlkijaga sama tööd, mis niivõrd pisikeses kirjandusruumis on ressursi raiskamine; d) tõlkekriitika töömaht on suur ning keeruline on leida väljaannet, mis suudaks vaeva mittepiinlikult kompenseerida. [—] Tõlkekriitika jaluleaitamiseks andis suuri lootusi tõlkijate almanahh „Tõlkija hääl“, mida seni on ilmunud juba neli numbrit. Arvustatud on selles ainult Anne Lange monograafiat „Tõlkimine omas ajas“ …, kuid see-eest leidub sisukaid kohati hinnangulisi tõlkeanalüüse artikli vormis.“2

Johanna Ross: „Samuti arvati [kriitikute suvekoolis H. A.], et tõlketeoste kohta võiks ilmuda enam arvustusi – praegu teevad selles osas suurema töö ära amatöörblogijad.“3

Leena Tomasberg: „Tõlkekriitikat ilmub meil tegelikult vähe. Tõlkeraamatu arvustuses jääb tihtilugu ainsaks osutuseks sellele, et tegu on tõlkega, tõlkija nime äramainimine muude editsiooniliste andmete … kõrval.“4

Caravaggio õlimaal (1605-1606) pühast Hieronymusest. Tõlkijad ja raamatukoguhoidjad peavad teda, vanarooma kirikuisa ja õpetlast, kes tõlkis piibli heebrea keelest ladina keelde, oma kaitsepühakuks. 30. septembril peetakse Hieronymuse mälestuseks tõlkijate päeva.

Wikimedia Commons

Marek Tamm: „Teisest küljest kipub meie kirjanduskriitika provintsistuma: üha vähem kohtab kriitikute soovi tõlgendada algupärast kirjandust laiemal rahvusvahelisel taustal, võrdleva vaatenurga sissetoomist. Selle sama probleemi teine külg on tõlkekriitika kidumine, üha harvem leiavad ajakirjanduses käsitlemist väärtkirjanduse tõlked …, ja ka siis ei pöörata üldreeglina tõlkele endale suuremat tähelepanu (ajalehtedes süveneb komme koguni tõlkijanimi arvustuses maha vaikida).“5

Mart Velsker: „Arvan, et senisest rohkem võiks avaldada tõlkekriitikat, aga see on poole suuga antud soovitus, sest ma ei luba, et ma ise kohe tõlgetest kirjutama hakkan.“6

Jan Kaus: „Meil puudub ka tõlgete mõtestamise kultuur, meil puudub koht, kus regulaarselt käsitletaks värskeid tõlketeoseid ning nii tekiks laiem käsitlusväli, sest tõlked on ju väravad laiemasse kirjandusilma, nendest rääkimine aitab võistelda eesti kirjanduse kapseldumise vastu.“7

Klaarika Kaldjärv: „Kuid siiski näib ka Eestis valitsevat olukord, kus tõlkekriitika praktiliselt puudub ja tõlget peetaksegi teose autentseks koopiaks. [—] Kui tõlget ka analüüsida võetakse, kohtame sageli … selliseid üldtermineid nagu „õnnestunud“, „sorav“, „ladus“, „kõrgetasemeline“, „heakõlaline“, „luuleline“, „ilus“, „ilmekas“, „originaalilähedane“, „vaba“ jne, ilma et sellele järgneks nende terminite lahtiseletust või nende kasutamise põhjendust.“8

Ühesõnaga, paistab, et tõlkekriitika ei ole justkui kellegi vastutusala.

Sirp, Looming, Vikerkaar, Keel ja Kirjandus ning Värske Rõhk peavad seisma ennekõike omakirjanduse kajastamise eest. Eraväljaanded ei pea otseselt midagi ja mitmel põhjusel võib väita, et arvustuste poolest on eesti kirjanduse-tõlkekirjanduse suhe neis võrdne või viimase kasukski. On ka ilmne, et väliskirjandust arvustades tuleb neil oma laiale lugejaskonnale mõeldes hoiduda üpriski spetsiifilistest tõlkeküsimustest.

Lisaks on olemas kõikvõimalikud kirjandusblogid, kus aeg-ajalt ilmub säravamaid ja sügavamaidki analüüse kui ametlikes väljaannetes ja mida analüüsides on Mihkel Samarüütel märkinud 2015. aastal: „Silma järgi tundub, et vähemalt kolmveerandis postitustest on käsitletud tõlke- või võõrkeelseid raamatuid.“9 Aga nagu võtab oma ülevaates olukorra kokku Kadri Tüür: „Sisu poolest on kirjandusblogide sissekanded siiski valdavalt ümberjutustavad, kergelt garneeritud kirjutaja isiklike muljetega.“10

Nii Tartu kui ka Tallinna ülikooli juures on järjekindlalt tehtud tõlkeloolist ja -teoreetilist teadustööd, kuid tõlkekriitika selle tegevuse alla enamasti ei sobitu. Teadusajakiri Methis on välja andnud tõlkeloo erinumbri11 ja avaldanud tõlkekriitika teemal ka üksikartikleid, kuid seegi suund on humanitaarteaduslikus ajakirjas pigem marginaalne.

Ei ole kahtlust, et pea igaühe meelest alahinnatakse just tema tegevusvaldkonda, seda analüüsitakse puudulikult ning see kannatab hullusti tagasiside puudumise all. Üllatava, aga tegelikult tabava tähelepaneku on teinud ka Maarja Läänesaar oma Vikerkaare tõlkearvustusi analüüsivas magistritöös: „Olukorras, kus suurem osa kirjandusest on tegelikult kellegi väikeste nähtamatute käte tõlge, peab optimismi säilitamiseks olema kultuuril kõvasti usku tõlgitavusse. Meie kultuur on rajatud tõlgitavusele ning süsteemi jaoks on kindlasti oluline, et selle kultuuri tõlgitust ja võimalikke nuripeegeldusi liiga tõsiselt vaatluse alla ei võetaks …“12 Mitte kuidagi ei ole võimalik valeks tunnistada ka Märt Väljataga kuulsaid lauseid: „Keel üldiselt ja tõlkimine eriti on valdkond, mis annab toitu kõige fantastilisematele spekulatsioonidele. Tõhusaim tõlkekriitika oleks aga teha lihtsalt uus ja parem tõlge.“13

Samal ajal paistab siiski, et meie tõlkekirjanduse suhtarvu juures omakirjandusse (see kõigub eri andmetel 50% ümber, vrd nt 17% Prantsusmaal ja 5% Ameerikas) on vajadus tõlkekriitika järele tõepoolest suur. Siin-seal on välja pakutud, et tõlkekriitika väljaandmise võiks enda kanda võtta „Tõlkija hääl“. Oma ilmumissagedusega kord aastas ei ole see jooksva kriitika tegemiseks siiski operatiivne lahendus.

Mida siis teha?

Üks võimalusi niisugusest kitsikusest väljapääsemiseks on tõlkekriitika blogi või mingit liiki veebiväljaanne. Ilmselged eelised paberajakirja ees on sel juhul trükikulude puudumine ja reageerimiskiirus. Samuti on lihtsama netikeskkonna tehniline haldamine jõukohane ka väikesele, ilmselt paratamatult humanitaarsete kalduvustega meeskonnale. Et lugemine muutub aina veebipõhisemaks, ei ole samuti kellelegi üllatus. Sel viisil väikese riski ja tagasihoidlike kuludega tegutsedes oleks tasapisi võimalik võita kirjutajate ja lugejate usaldus. Ning kunagi kaugemas tulevikus ja soodsate võimaluste tekkides võiks ju niimoodi tõepoolest sündida ka mingit laadi tõlkekriitikale keskendatud paberväljaanne.

Kes?

Kirjutajaid ei paista Eestis üleüldise inimeste nappuse juures enam küll kusagil laokil olevat. Ja nagu tõdeb Triinu Tamm: „Tõlkekriitika nõuab kriitikult ka suurt pädevust. Tal peaks käepärast olema teose originaal, ta peaks seda keelt mingil määral ja konteksti igal juhul valdama, siis saab midagi öelda. Sellist pädevust sageli pole.“14

Kuid siiski on meil varusid, mida ei ole veel üleliia kaevandada jõutud. Pille Pärgma märgib oma magistritöös: „Põhjalikum ja põhjendatum tõlkekriitika ilmub reeglina nende sulest, kes ka ise on teenekad tõlkijad või toimetajad.“15 Ka Made Luiga leiab oma 2015. aasta tõlkekriitika ülevaates: „Eesti kirjanike teoste käsitlustest eristab neid [tõlkekirjanduse arvustusi – H. A.] peaasjalikult väiksem keskendumine autori isikule ja suurem sisututvustuse osakaal. Autorite ring on meeldivalt lai. Aga võiks olla veel avaram, nii tahaks, et kõik need tõlkijad, kes oma eestindustele ise suurepärased järelsõnad kirjutavad, veel aktiivsemalt igapäevases kultuuriajakirjanduses kaasa lööks. On ju nende eruditsioon ja raamatutundmine väljapaistvalt head.“16 Ning Marek Tamm on kirjutanud: „Ma olen üsna veendunud, et Enn Soosaare, Jüri Talveti, Henno Rajandi, Ott Ojamaa, Leili-Maria Kase jpt hästi informeeritud ja põhjalikud järelsõnad kujutavad endast eestikeelse esseistika parimat osa. Sealjuures tuleb tõdeda, et tihtipeale on järelsõna ainus koht, kus saame lugeda heade tõlkijate mõtteid kirjandusest, mis tihtipeale on märksa huvitavamad kui kutseliste kriitikute või kirjandusteadlaste omad.“17 Seega võiksidki esimesena kordamööda nähtamatusest välja tulla tõlkijad ise.

Küsimus ei ole sugugi pimedas eneseimetluses või soovis oma väikeses tsunftis üksteisele õlale patsutada. Kui kriitika tegeleb sellega, millega ta ideaalis tegeleda võiks – analüüsib tõepoolest teksti; vaatleb, milliste komponentide najal teos koos püsib ja milliste tehniliste vahenditega on selles tähenduseni jõutud –, ei ole ei kiitva ega laitva arvustuse puhul tekstitagusel isikul kõige vähematki tähtsust. Hea tõlkekriitikaga on võimalik öelda väga palju huvitavat ja vajalikku, kui seda ainult märgata ja analüüsida osatakse: „Tõlkekriitika all ei mõtle ma ainult tõlgitud kirjanduse käsitlemist, vaid tõepoolest tõlgete kriitikat. Puhtalt tõlke kohta poetatakse arvustuses mõnikord paar sõna, näiteks, et oli „hea tõlge“ või „asjatundmatu tõlge“ vms. Pikemad arutlused tõlkimise kui tegevuse, selle õnnestumiste, geniaalsuste, möödapanekute ning pahatihti veidrate probleemide üle on siiani jäänud peamiselt ülikoolide seminariruumidesse või konverentsisaalidesse. Selline blogi või Interneti-ajakiri, kus professionaalsed tõlkijad vaatleksid teoseid just tõlkimise seisukohast, aitaks edendada tõlkest rääkimise ja mõtlemise kultuuri ning pakuks hoopis teistmoodi sissevaateid – on ju tõlkimine ühtlasi tõlgendamine ja teose mikrokriitika. Tõlkevalikute läbivalgustamine aitaks mõnel juhul teravustada mõttehoovusi, mis lugedes jääksid ainult aimatavaks, ning samuti tabada oma ja võõra põrkumispunkte, fikseerides ideaaljuhul need tihtilugu nähtamatuks jäävad sündmused, mille kaudu võõrast saab oma. Samuti oleks see kasulik noorematele tõlkijatele, kes tõlketööga esimesi kordi kokku puutudes on sageli sunnitud leiutama jalgratast,“ arvab Mariliin Vassenin.18

Andekaid autoreid on peidus ka tõlkeerialade magistritöödes, mida nüüd on võimalik ülikoolide andmebaasidest kerge vaevaga leida.19 Kirjandusblogideski leidub inimesi, kes vahepeal oleksid valmis teistes kanalites sõna võtma. Kuid muidugi oleks ka – nii palju kui vähegi võimalik – hea niisugusesse ettevõtmisse kaasata kriitikuna tegutsevaid kirjainimesi, kellest on olnud siin-seal märgata, et nad on tõlkekriitika asjus n-ö avatud, või loota, et nad sobilike olude saabudes avaneksid. Sest siinses artiklis tsiteeritud Luiga ja Läänesaare analüüsid (ja nii mõnedki veel) sisaldavad muu hulgas põhjalikke bibliograafiaid, mis näitavad, et nii mõnigi tõlketeadlik inimene on puhtalt avaldamiskanali mahupiirangute tõttu pidanud arvustatava teose tõlkeküsimused kõrvale jätma.

Mis?

Eraldi küsimus on see, kas pakilisem on vajadus tõlketeoste tutvustuste-arvustuste või puhtakujulise tõlkekriitika järele. Jan Kaus on leidnud, et esimenegi oleks hädatarvilik: „Tõlkekirjanduse käsitlemine või retseptsioon üsna hõre, ei ole korralikku platvormi, kust huvitunud lugeja saaks ülevaadet, mis parajasti ilmunud.“20 Samuti ütleb Carolina Pihelgas: „Raamatuid ilmub tohutu palju ja selleks, et neis kuidagi orienteeruda, kuluks Eestis tegelikult ära üks Review of Booksi tüüpi ajakiri. Võib-olla siis kajastataks ka rohkem tõlkeraamatuid – iseasi muidugi, kas leidub piisavalt häid kriitikuid.“21

Tõepoolest oleks imehea, kui kellelgi on jaksu panna alus portaalile, kus tutvustakse kogu ilmuvat tõlkekirjandust, edastatakse teateid sündmustest, stipendiumidest, tõlkijaid puudutavast seadusloomest ja muust, aga ka reklaami, pressiteateid, miks mitte raamatututvustusi tõlkijate eneste sulest. Nii toimib näiteks väga aktiivne Prantsusmaa Ilukirjandustõlkijate Liidu blogi.22 Aga kui kohe nii suureks ettevõtmiseks jõudu pole, oleks ju võimalik alustada ka väiksemast.

Nii et esialgu võiks hakkama saada päris vähenõudlikult, näiteks paari tõlkekriitilise artikliga kuus, ja sekka avaldada kirjutisi tõlkijate sulest alati huvitaval ja harival teemal „Kuidas ma tõlkisin …“ – niisuguseid tekste ilmub näiteks prantsuse kriitiku Pierre Assouline’i kuulsas blogis.23 Ja mõnikord harva, näiteks kui Eestit juhtub külastama mõni tõlkekriitika suurkuju või kui mõnel eesti tõlkijal on tulekul tähtpäev või kui on ilmunud mõni erakordne tõlge, võiks blogist lugeda ka intervjuusid. Selline võiks olla algus.

Kuidas?

Lihtne on kurta tõlkekriitika puudumise üle, kuid raske tegelikult defineerida, mida see konkreetses vormis endast seejärel kujutama peaks. Maarja Läänesaar tõdeb: „Tõlkekriitika kohta on eesti keeles … vähe teoreetilist materjali. Üldsõnaliste ja eksplitsiitselt subjektiivsete arutluskogumike … kõrval ringleb ehk kriitika-teemalisi loengukonspekte ja suusõnalist know-how’d, kuid mingit tuvastatavat ja käegakatsutavat „tõlkekriitikateooriat“ või „-õpetust“ meil paraku ei ole.“24

Tekst on elus asi ja seda käsitledes ei saagi abstraktselt ette mõelda, mis kõik juhtuma hakkab – kirjutis ise peaks, vastupidi, omalt poolt tegema kõik, et teksti järgi kuju võtta. Kuid kui enam-vähem taustsüsteemina meeles hoida asjad, mida on pidanud tõlkekriitika kriteeriumiteks Katharina Reiss – siht- ja lähteteksti võrdlemine; nii positiivse kui negatiivse tõlkekriitika tõestamine näidetega; (negatiivse kriitika puhul) vigade põhjuste analüüs; (negatiivse kriitika puhul) parandusettepanekute tegemine; keeleväliste teguritega arvestamine25 –, ei erine tõlkekriitika oma olemuselt kokkuvõttes väga palju ju muust kirjanduskriitkast.

Lühidalt kokku võttes

„Hea blogi on see, millel on kindel lugejaskond,“ kinnitab netiguru Henrik Roonemaa.26

Et tekiks kindel lugejaskond, peab blogi olema piisavalt stabiilne – tuli ju Mihkel Samarüütlil nentida: „Kadri Tüür tõi viis aastat tagasi esile raamatukogude blogide olulisuse, kuid neist on nüüdseks tegevuses veel vaid Tartu ja Tallinna linnaraamatukogude blogi + rahvusraamatukogu „Liivametsa lugemised“.“27

Et blogi mõnda aega tegevuses oleks, peaks see harmoneeruma interneti hingeeluga – näiteks Peeter Helme tunnistab: „Ma ei loe Eesti kirjandusblogisid regulaarselt, kuid aeg-ajalt siiski vaatan. Ja kui vaatan ühte, siis tavaliselt kohe ka mitut teist. Osaliselt liigun ühest blogist teise tegijate enda kanaleid pidi – ühes blogis avaldatud viited viivad järgmisesse –, osalt otsin aga otsingumootori abil huvipakkuvate teemade järgi teisi blogisid.“28

Et otsingumootor saaks blogist leida huvipakkuvaid teemasid, tuleks sinna hakata kirjutama huvitavaid artikleid.

Nii lihtne see ongi.

1 Friedrich Hölderlin, Kus aga oht on, seal kasvab ka rohi ta vastu. Tlk Mati Sirkel. Verb, 2006.

2 Pille-Riin Larm, Joosep Susi, Me kiretu kirjanduskriitika. 2015. ja 2016. aasta kirjanduskriitika ülevaade. – Keel ja Kirjandus 2017, nr 3, lk 178.

3 Johanna Ross, Kriitika nuhvlite ja haibi ajastul. – Sirp 17. VII 2015.

4 Heli Allik, Kuus küsimust Eesti Kultuurkapitali tõlkeauhinna nominentidele. Rmt: Tõlkija hääl II, SA Kultuurileht, 2014, lk 66.

5 Jan Kaus, Kriitik(a) peab. Kriitik(a) võib. Kriitik(a) ei või. Kriitik(a) võiks. Jne. – Sirp 25. XI 2010.

6 Samas.

7 Heili Sibrits, Tõlgete taset saab tõsta tõlkijate tööd väärtustades. – Postimees 6. XI 2010.

8 Tartu ülikoolis 2007. aastal kaitstud doktoritöö „Jutustaja, autor, tõlkija“, lk 9.

9 Mihkel Samarüütel, Raamatublogisid tuleb ja läheb. – Sirp 8. V 2015.

10 Kadri Tüür, Kirjanduses ja blogidest. – Sirp 27. VIII 2010.

11 Methis 2012, nr 9–10, koost Anne Lange ja Daniele Monticelli.

12 Maarja Läänesaar, Tõlkija nähtamatusest tõlkekriitikas. Toimetajast rääkimata. – Sirp 19. III 2010.

13 Märt Väljataga, Tõlkimise teooriast ja praktikast. – Sirp 27. XI 2008.

14 Heili Sibrits, Tõlgete taset …

15 Tallinna ülikoolis 2014. aastal kaitstud magistritöö „Ingliskeelse ilukirjanduse eestindajad aastatel 2000–2009: juhutõlkijate osakaal“, lk 17.

16 Made Luiga, Kriitikast poliitikani. Rmt: Tõlkija hääl IV, SA Kultuurileht, 2016, lk 52.

17 Marek Tamm, Miks on raamatutel järelsõnad? – Varraku blogi 8. IX 2009. http://blog.varrak.ee/?p=1700.

18 Jan Kaus, Kriitik(a) peab …

19 Vt nt http://dspace.ut.ee/, http://www.etera.ee, https://www.e-varamu.ee/

20 Peeter Helme vestlussaade „Loetud ja kirjutatud“. – Vikerraadio 6. VI 2017.

21 Tõlkija Hääl III, SA Kultuurileht, 2015, lk 130.

22 http://www.atlf.org/blog/

23 http://larepubliquedeslivres.com/category/traducteur/

24 Tartu ülikoolis 2010. aastal kaitstud doktoritöö „Tõlkekriitika kontseptuaalsed metafoorid ja terminoloogia ajakirjas „Vikerkaar“ ilmunud tõlkeraamatuarvustuste põhjal“, lk 39.

25 Vt Katharina Reiss, Translation Criticism – The Potentials & Limitations. American Bible Society, St. Jerome Pub, 2000, lk 3–4.

26 Kadri Tüür, Kirjandusest ja blogidest. – Sirp, 27. VIII 2010.

27 Mihkel Samarüütel, Raamatublogisid …

28 Kuidas suhtute Eesti kirjandusblogidesse? – Sirp 27. VIII 2010. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/kuidas-suhtute-eesti-kirjandusblogidesse/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht