Kust tuul, sealt meel

Tarmo Teder

Gregor Elm, Valmis nagu redis. Wellesto, 2005. 216 lk.  

Neli aastat tagasi andis Gregor Elm välja raamatu “Kahe jalaga kahevahel” (2002). Pidasin siis ekslikult ja oma pead koguni pakule panna lubades selle kaantevahe autoriks Olev Remsut, kelle kunagise “Liikuja autoportree” (1995) meetodi ja temaatikaga Elmi esimene raamat üllatavalt sarnaneb. Oma teises teoses jätkab kaugesõidu tüürimehe ametiga leiba teeninud Elm veelgi eklektilisemas ja deliirsemas vaimus ja vormis.

“Valmis nagu redises” pole süžeed ja faabulat tolli jagugi, vaevalt et autor mingeid selgemaid tegevusliine taotleski. Assotsiatsioonid on hooti täiesti vabaks lastud, vaimutsev autor kargutab kõik mõttepuuksatused valiku ja töötluseta üksteise otsa, sülitab süüdimatult letti ja käitleb grafomaanses innus igasuguseid subjektiivseid tundmusi. Kõik, mis pähe hüppab, peab intensiivse verbaalse onanismiga paberile saama. Juttu püütakse teha kõigest ja korraga, justkui viskleks pidurdamatu logorröa käes kannatav ilmavaluleja analüütiku diivanil ja ajaks kuulajal/lugejal kõik juhtmed segi.

Kummati ei puudu selles kirjanduslikus Browni liikumises vahest oma võluv särtsatus või singulaarne uba, mida pole ehk palju ka geniaalseks sähvakaks pidada. Aga aheraine mass on nii tappev ja mattev, et lugeja/arvustaja tunneb end kui Stroomi ranna liiva läbindav utja, kes ei kaota lootust sellest postmodernsest paanikakülvist miskit kullatera leida. Autor seletab ja kirjeldab ega kujuta, pritsib teadmisi, kilde, pudemeid.

Oh, seda saba ja sarvedeta jahu annab neelata, aga jagu sellest peab saama – äkki on autor (s 1978) tõesti veel maniakaal-reaktiivses kujunemisfaasis geenius? Kuulutab ta ju: “Vaadake kõik, ma olen täht. Vaadake kõik, ma põlen” (lk 24).

Elm annab algupäraseid mõttevälgatusi, ideeseemneid, tsitaate, paroole, kilde, katked, pudemeid, vahtu, “teateid tsivilisatsioonist”, aga kõik see värskus ja geniaalsedki pritsmed on raevutsevas vahus lootusetult segi nagu kosealuses keerises. Autor peaks valima, töötlema, teri sõkaldest eraldama, doseerima, kujutama… Aga Elm ei ilmuta mingitki mõõdutunnet ega viljele vähimatki esteetikat. Justkui oleks lapsemeelne sõdur pääsenud kuulipilduja taha ja annab lõppematut sihtmärgita valangut. Seejuures polegi üldse tähtis, kas kõik see valimatu lobisemine kui palavikuline möga pretendeerib mingile elufilosoofiale. Üksteisest ületampivate mõttepurtsatuste kakofoonia annab tunnistust, et kindlasti on autor kirjutades mitut puhku otse hullunud.

Tegu ei paista olevat klassikalise sürrealistliku automaatkirjutamise meetodiga, aga võimalik, et “Valmis nagu redis” on selle lahjendatud ahvimine. Proosa moodi sõnatulvaga sodides, oma teravsegast sõnagrafitit pulveriseerides on Elm pidanud ikka mingitki aruliini, teksti grammatiliselt ja loogiliselt organiseerinud. Kindlasti paistab, et teksti on tehtud assotsiatiivsel meetodil – mis aga pähe voolab, see kohe subjektiivses kihutuses paberile tulvab. Miks mitte, aga seejuures, kordan, eriti proosa puhul pole niivõrd tähtis intensiivsus, kirjutaja temperatuur ja loomisprotsessi keevalisus kui mõtteahela huvitav esitus ja sõnaline veenvus, sümbolite ja tegevuse maagiline kontrast. Seda aga Elmil kindlasti napib või pole üldse märgata.

Elm on varmas oma alateadvuse väravat lahti kangutama ja mis tahes “kirjanduslikele tunnetele” voli andma. Kes on see sina ja üldse abstraktselt markeeritud tegelased, kellega mitut puhku tundeliselt polemiseeritakse, kelle poole innukalt pöördutakse ja siis raevukalt mängitsetakse? Mul on tunne, et see sina ja need teised on Elmi enda sees, ta ajab nendega kirjanduslikku juttu. Ma kontrollisin seda, helistasin Elmile ja ta kinnitas, et kirjutamine on tema jaoks väljapääs, teraapia. Aga tema raev ei tundu väga ehtne, vaid väljakistud, justkui kuidagi esile kutsutud. Autor on naise nõudmisel nüüd neli aastat kuivamaamees olnud, inspekteerib laevu, vanasti roolis pole kunagi kirjutanud (hoidku jumal luuletavate pilootide eest!), aga kirjandus on Gregor Elmi jaoks palju huvitavam kui see inspekteerimine.

Kõik see raamat tundub maniakaalses faasis palavikuline sõnastamine. Jube tihe panemine, täienisti plärtsutav rämpsutamine, hooti nii kihvt jama ja lämmatav jahu, et hakkab masohhistlikult heana tunduma. Aga metafüüsikat ei ole.

Puhuti autor nagu vihastaks enda peale (lk 76) ja kukub ropendama. Tõmblevate peatükkide sekka on õnnestunud kirjutada ka mõni leebunum, fabuleeritud peatükk (lk 82 – 90).

Poliitilisemal poolusel juttu viskava Elmi puhul ilmneb ühiskonnatundlikkus ja -kriitilisus, vahest (lk 166-167) on tekst lõikude kaupa kas või Postimehe arvamusküljel avaldatav. Võrreldes Kenderi ja Õnnepaluga on Elm intensiivsem, ausam ja lapsemeelsem. Ta ei taha mõtte või teema ekspluateerimisest midagi teada ega mingit töötlust rakendada.

Nõnda nagu autor pedereerib sisuga, nõnda mängitseb ka vormiga. Kujundajast ja toimetajast pole raamatus essugi, kaante vahel on vaheldumisi harilik šrift, kursiiv, allajoonitud tähenduslikud ütted, vabavärsilise luule moodi sümmeetriliseks treitud vahepalad. Peatükkide pealkirjad oleks justkui keskaja traktaatide pealt laenatud. Hullutungiliselt kappavasse teksti on vahele riputatud inglise, prantsuse ja ladina keelt.

Pole kahtlust, et maailm on jälle hulluks läinud ja autor Gregor Elm on selle hullumise ehe, südant valutav indikaator. Kirjandus pole mingi viimane instants, vaid vahtu kloppiv vahekohus. Seda kunstikoda ületades jõuangi kodanik Elmini, kelle puhul pole tähtis ilukirjanduslik kordaminek, vaid ilukirjanduslik märguanne oma avatusest maailmale, mida “Valmis nagu redis” kahtlemata ju on.

Kunstnik olemise kohta kirjutab Elm: “Meie ise vägistame oma emakeelt.

Luues sõnu ja lauseehitusi, mida ei ole olemas. Luues mingeid illusioone mingeile sõnadele, mida ka ei ole olemas ega hakka kunagi olema. Kunstniku hingega joodik ei ole boheemlane ega ka paratamatult kunstnik.

Aga kes siis on kunstnik… no palun väga, kui te mind kutsuksite kunstnikuks, siis ma lasen endale kuuli pähe. Niisugust solvangut ma pole veel enda kohta kuulnud. Mõned aga ajavad “kunstnikke” taga. Otsides neist mingit tõde.

Tõde ei ole kallis, ei ole. Kuigi sa otsiksid palju tahes, seda ei ole. Usu või mitte” (lk 113-114).

Ma lubasin ka oma pea pakule panna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming