Kustunud on ere täht Eesti pedagoogika- ja kirjandustaevas

In memoriam PhD Priit Kruus (3. XII 1981 – 25. XI 2018)

„Ma ei tulnud siia rääkima täna, kui, siis ainult emakeelest. Sina ka!“ kõlasid ühel septembripäeval räppar Nublult* laenatud värsiread üle Priidu huulte, kui ta meie kabinetti astus. Ise ta veel lõkerdas oma vaimukuspuhangu üle. Naersin vastu ja jätkasin endastmõistetavalt: „Ja mina ka. Ja sina ka …“ Nii oligi – emakeelest me Priiduga ainult rääkisimegi ja selle nimel tandemina tegutsesime, muidugi mõista priidulikus ja moodsas võtmes.

Siiras ja sügav huvi ning armastus emakeele ja kirjanduse vastu saatis Priitu kogu elu. Tema kõrgharidustee algusesse mahtusid nii ajakirjandusõpingud kui ka soome ja eesti keele ning kultuuri tudeerimine, bakalaureuseõpingute jooksul jõudis Priit lõplikult kirjanduse juurde. Priit ei istunud niisama käed rüpes, kui miski tema kire juba süüdanud oli, ta oli tegutseja ja aktivist. Nii asutas ta 2005. aastal noortele autoritele mõeldud ajakirja Värske Rõhk, mille peatoimetajana töötas kaks aastat. Nagu ta selle ajakirja esiknumbris lubab – asutakse tutvuma nendega, kes loovad uue sajandi eesti kirjandust –, nii on see kahtlemata läinudki. Paljudest Värske Rõhu noortest autoritest on saanud kirjanikud ning ajakiri täidab oma rolli tänini.

2009. aastal siirdus Priit Tallinna ülikooli doktorantuuri, kus uuris juhendaja professor Piret Viirese käe all millenniumivahetuse ja nullindate kirjandusrühmitusi. Tema doktoritöö pealkirjaga „Vaikne avangard. Eesti noorkirjanike rühmituste laine ja uue meedia kooslused: Erakkonnast ZA/UM-ini“ kaante vahele käesoleva aasta suvel. Väitekiri on omamoodi uudne ja interdistsiplinaarne: kirjandusrühmituste avalikkusse tõusmist vaatas Priit kommunikatsioonisündmusena. Erakordne on ka seik, et ta uuris perioodi ja rühmitusi, milles ise osales. Priidu kaitsmisel tõsteti esile tema teksti stiili, mis pakub tõelist lugemisnaudingut.

Kõrvu kirjandusalaste püüdlustega oli Priit märkimisväärne ja hinnatud noor pedagoog. Priit andis eesti keele ja kirjanduse tunde Tallinnas Vanalinna Hariduskolleegiumis, oma mentoriks nimetas ta Igor Kaasikut, kellelt õpitu ta endas ja oma õpetamisviisides talletas ja omakorda teistele edasi andis. Noore õpetajana soovis ta õpilastesse süstida loominguindu, arendada mõtlemis- ja analüüsioskust ning juhtis noored teksti sisse minema. Tema eesmärk oli ära hoida noorte kaugenemine kirjandusest. Sellest kantuna kirjutas ta kirjastuse Koolibri palvel õpikusarja „Kahekõne“, mille järgi õpivad 7. – 9. klassi õpilased praegugi. See õpikusari on ka omamoodi metoodikavaramu, õpikusse said ülesanded, mida Priit ise oma töös kasutas.

Priit Kruus

Tallinna ülikool

Priidu õpilased mäletavad teda ülivõrdes: Priit oli õpetaja suure tähega, ta oli suur pedagoog, Priit oli mu lemmikõpetaja, tema pärast olen seal, kus ma praegu olen, ja need on vaid mõned sõnad, mis teda saatma jäävad.

Õpetajaameti kõrvalt asus Priit ka Tallinna ülikoolis loenguid pidama, kuni 2014. aastal asus täiskohaga tööle Tallinna ülikooli kirjanduse lektori ja didaktikuna. Priidu huvitavad seminarid ja loengud möödusid toetavas ja vestlusrohkes õhkkonnas, mida ta pikkis eriomase huumoriga. Üks tema lemmikvõtetest oli nähtuste ja teooriate seletamine metafooride abil. Alati võrdles ta keerulisi kontseptsioone millegi lihtsa ja arusaadavaga, maalides õpitavast justkui pildi. Eriti suurt rõhku pani Priit tunni häälestavale osale. Sageli algasid seminarid sellega, et lauad-toolid sätiti nii, et kõigil oleks mugav ja mõnus enesetunne, sedamööda rullusid paremini lahti sügavad ja nauditavad diskussioonid. Priit õpetas põhiliselt heade küsimuste esitamise kunsti ning avama kirjandusteoseid huvitava ja eakohase nurga alt. Priidu õpetuse võlu peitus ka selle lihtsuses – ainuüksi üks huvitav küsimus või probleem võiski olla ainus, mida oli vaja, et käivitada arutelu. Bloomi taksonoomia ja tviteratuur on ilmselt ühed märksõnad, mis tema üliõpilastele alatiseks meelde jäävad.

Priidu juhendatavad, nii praktikandid kui ka lõputöö kirjutajad, said tunda tema erilist inimlikku soojust ja toetust. Kui juhtus, et mõni üliõpilane oli sattunud kriisi, siis kutsus ta noore enda juurde või võttis kätte telefoni ja rääkis temaga seni, kuni asjad klaarusid.

Priidul oli ka tähtis osa Tallinna ülikooli didaktikaalases arendustöös, ülikoolis töötades viis ta läbi arendusseminare, suhtles koolidega, tegi koolitusi ülikoolis, kuid sõitis ka koolidesse või mujale, kuhu kutsuti. Tema jutt polnud mõeldud suusoojaks, eesmärgiks oli hariduselu paremaks tegemine, edendamine, avardamine – ühesõnaga maailma muutmine.

Priidu mitmekülgsusse oli põimunud peale kirjanduse ja hariduse ka teater. Kinoteatri monotükk „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine. Kuidas saada heaks õpetajaks?“, kus Priit üles astus, täitis saale üle terve Eesti. Priidule omaselt avas lavastus õpetajatemaatika värske ja uudse rakursi alt. Õpetajahariduse eest kõneles ta ka meedias. Tartu aegadesse jäänud raadioajakirjanikutöö ja sügav huvi aktuaalsete ühiskonnaprobleemide vastu kannustasid teda ka avalikkuses sageli sõna võtma: ta osales Paides arvamusfestivalil, kirjutas ja rääkis õpetajaametist tele- ja raadioeetris, leheveergudel. Tema peamine sõnum oli, et õpetajaks ei sünnita, vaid arenetakse ja kasvatakse. Tähtis pole ainuüksi pedagoogi ameti valinud isik ja tema eeldused, vaid tema oskused ja nende arendamine. Priit oli inimene, kes nendele arenguteedele väga otseselt suunas. Kui juhtus, et mõni vilistlane oli raskuste tõttu ametist loobunud, kaotas ta justkui midagi ka ise. Niivõrd pühendunud oli ta oma tegemistes. Andes endast palju ära, jäi tal endal aga midagi puudu …

Priidu kahetsusväärselt lühikeseks jäänud eluküünla ere leek on küll kustunud, kuid soojus ja valgus, mis sellest kiirgas, on kandunud kolleegidesse, üliõpilastesse ning kõigesse, mida ta tegi. Ja see küünal ei olnud mitte mingi tavaline vahast küünlajupp, vaid võimas ja uhke säraküünal.

Priidu õpetust jäävad endas hoidma ja edasi andma kümned Tallinna ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja eriala üliõpilased. Tema värskeid ideid, mõtlemissügavust ning toetavat suhtumist igatsevad kolleegid igavesti.

Puhka rahus, armas akadeemiline aatekaaslane!

Tallinna ülikooli nimel

Merilin Aruvee, emakeeleõpetuse lektor

Järelhüüdega ühinevad ajakiri Värske Rõhk ja SA Kultuurileht.

* Räppar Nublu on olnud Priidu õpilane.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht