Kuutõbi on ju haigus?

ROLF LIIV

Andres Ehin, Paluteder ja mutrikorjaja. Varrak, 2004. Andres Ehini uus mahukas luulekogu ?Paluteder ja mutrikorjaja? koosneb neljast tsüklist: ?Unes lauldud laulud?, ?Ajalaulud 2000 ? 2003?, ?Tõlkeid laiast maailmast? ja ?Omad ja jaapani haikud?. Esinduslikule köitele annab lisaväärtuse Jüri Arraku kaanekujundus.

Ei ole vist eriti originaalne eristada suuliseks ettekandmiseks sobivat luulet (mis on sugestiivse rütmiga, vaimukas, riimis) ja (vaikseks) individuaallugemiseks sobivat luulet. Olles küll primitiivne, pädeb säärane vastandus vahel ülimalt hästi. Ehini luuletusi aga võib pruukida (just nimelt pruukida, sest üks hää poees on toimelt võrdväärne arstirohuga) mõlemal mainitud kombel, ideaalvariandis muidugi autori enda kumehäälses ettekandes… Õnneks on ta ikka aeg-ajalt üles astunud, nt. ?Sotsia? kirjandusnädalate raames ja Kirjanike Maja saalis. Andres Ehinit on lummav kuulata ? meenub, kuis mu emakeeleõpetaja pani kunagi tunnis peale krabiseva kauamängiva, millel ?amaani häälega Ehin esitas ühe soome-ugri väikerahva muinasjutte. Ühe jutu algussõnad on mul siiani meeles: ?Elas Nättanis(?) nõid Kõkvat…? Oleksin tänulik, kui antaks välja ?Palutedre ja mutrikorjaja? kuulderaamat, ehk ka esimene (?) eesti luule DVD? Ehini artistlikkus ei jää ju sugugi alla näiteks Tõnis Mäe omale.

Esimese paarikümne lehekülje lugemisimpressioone: aforistlikkus, vaimukus, huumor (?hamleti koer ei tea / kas haukuda / või mitte haukuda?, lk. 20). Mastaapselt mõjub inimkonna nihestatud progressi maaling: ?eedeni aiast väljaaetud tõug / vägevad mootorid istumise all / kihutab mägiteed mööda / tagasi paradiisi? (lk. 21). ?Kärbseluulet? (lk. 26 ? 27) aga võime käsitella klassikalise allegooriana.

Ehini kireks on omatuletuslikud liitsõnad. Doris Kareva samalaadsest lembusest eristab Ehinit asjaolu, et tema sõnatuletus on ehmatavalt sürrealistlik, liidetakse komponendid, mis common sense?i järgi kuidagi kokku ei passi (nt. hunttaevas, koerkorter). Osa Ehini luuletusi on justkui poolikud ? lugeja seisaks otsekui puändi lävepakul, ent peab selle ise ületama, sellal kui Ehin vaikib ja muheleb kõrval… Eks just seepärast olegi enamik leheküljeruumist tühjaks jäetud ? see tuleb täis mõelda. Ehin annab algimpulsi, semantilise lähtepotentsiaali ? lugeja realiseerigu see kujutluses, kirjutagu, häälutagu (kui tarvitada laabanlikku terminoloogiat), deklameerigu kodus, internetis või Kloostri Aidas (kui too veel eksisteerib…) Sääl, kus Ehin lõpetab, luuletus ehk alles algabki ? see, mida ei (taheta, ei söandata) välja öelda?

Vaatlusalusest teosest leiame mõningaid ehk liigagi selgelt freudistlikke tekste: ?pikavarrelised päevalilled / jäigastuvad pimeduse saabudes? (lk. 38); ?kapteniproua jutustas oma sõbrannale / et selle laeva mast on lõdvakene / ja loperdab tuule käes / tuletab meelde lohakalt topitud vorsti / aga tõelises tormis ta jäikub? (lk. 42). Just seepärast oleks targem neis näha erootikavaba, antifreudistlikku, puhtalt verbaalsest ja kujutluslikust mängulustist (mis on alati positiivne, lapselik, mitte lapsik) sündinud luulelist vallatust. Ehini poeesid kihavad loomadest-lindudest. See meenutab natuke Jean de La Fontaine?i, aga Ehin pole nii selgelt moraliseeriv. Tema humanism ja kõrgeetilisus tuleb meil välja kaevata iroonia ja sõnamängu paksu kultuurkihi alt. Ehtehinlikult vaimukas on ta Eesti määratlus: ?EESTI / see on / kolmevärviliste koerte maa? (lk. 43). Kodumaa on siin defineeritud animalistlikult, loomade abil/kaudu. Teose tuumtekst aga paikneb järgmisel leheküljel: ?meie eestlased ja indiaanlased tuleme / kolmevärviliste koerte / ja maa-aluste lindude maalt / aga kuhu me läheme?. Vaadeldava luuletuse lõpp jätab otsad lahtiseks (ehk siis lugeja kokku sõlmida…). Ent monteerigem siia juurde vastus Ehinilt endalt: ?eedeni aiast väljaaetud tõug / vägevad mootorid istumise all / kihutab mägiteed mööda / tagasi paradiisi? (lk. 21). Niisiis on liikumistrajektoor vertikaalne ? maa alt paradiisi. Rõhutagem maa alt tulemist! Aga täpsemalt? Magma seest või põrgust? Hadesest? Ei, see oleks ju kli?ee. Ehin on originaalsem ? me tuleme maa-aluste lindude maalt. Eestlaste ja indiaanlaste kõrvutamine on ühe huvitava diskursuse või (pseudo)müüdi järjekordne variatsioon. See kõik põhineb kujutlusel eestlasist kui eristaatuses, väljavalitud rahvast/rahvusest, mis näib kristlasele pisut koomilisena. Meenutatagu, et Vanas Testamendis olid hoopis iisraellased valitud rahvas. Eestlasist pole aga Piiblis üldse juttu.

Selgeid definitsioone võib ?Palutedrest ja mutrikorjajast? leida veelgi: ?luule pole märk / luule on kuutõbisus? (lk. 109). Doris Kareva ent arvab: ?Luuletus on kui unenägu /…/ kõiksuse kõnetus? (Doris Kareva, ?Armuaeg?, 1991, lk. 243). Vaistlikult tabame, et neis määratlusis on midagi ühist. Teatav somnambuulsus, metafüüsilisus, Ehinil ka patoloogilisus ? kuutõbi on ju haigus! Siinkirjutaja arvates on see tekstisisene lunatism, mis on poeesiale igiomane. Poeedi ja kuu vahel valitseb ju arhetüüpne paganlik-müstiline side, meenutatagu siinkohal Ernst Ennot: ?Kuu kuma on täna nii selge?; Gustav Suitsu imeilusat, ent vähe tuntud Verlaine?i eestindust: ?On üle metsa / nüüd valge kuu / ja okstes sosin / käib otsatu / lehtede varjus. / Mu armas, ainus!? (Gustav Suits, ?Tuulemaa? , 1920, lk. 103). Ehini tekstikarneval saab aga otsa ehmatavalt tõsises, siiras ?Lihavõttelaulus? (lk. 130): ?Lörtsipilvel inglikoorid ? / kes neid ikka märkavad?? Kahte ritta on kontsentreeritud suur tõde ? profaanses, inetuski on peidus sakraalne. Jumala loodu on täiuslik, millest rikutud inimpilk oskab enamasti näha vaid negatiivsemat tahku. See on kristliku tonaalsusega luuletus kesk puhtpaganlikku tekstitralli. Tõstetagu esile ka luuletust 1949. aasta 25. märtsi küüditamise mälestuseks (lk. 147). Seda peaks loetama läheneval märtsiküüditamise 55. mälestuspäeval! Tajusin tekstis Bertolt Brechti ?Laste ristiretke? reministsentse. (Meenub eriti Tõnu Aava viimati nimetatud teksti esitus.) Südamlik, valus, katarsist tekitav luule! Pooltögamisi puudutab Ehin meie iibeprobleemi (lk. 114), leebe (õnneks vaid verbaalse) matsu saab eurovisioonijant: ?Ai ämm siksti õunli / vanss in sö laiftaim? (lk. 117 ). Paljudes poeesides laseb Ehin end täielikult juhtida alliteratsioonist ja assonantsist, sel juhul on teksti tähenduskese nihkunud foneetilisele tasandile, kus peamiseks karakteristikuks eufoonia. Paiguti tabasin luuletusist alliksaarelikku hõngu, aga see reministsents jäi põgusaks.

Omaette tsükli võiks moodustada nn. olen- luuletusist. Üks neist sobiks suurepäraseks illustratsiooniks meil märkamatult maad võtnud keelelisele lohakusele: ?Olen kaks 20 a. noormeest, kes soovivad tutvuda /…/? (lk. 152). Teisi näiteid samast ?tsüklist?: ?Olen tuulispea? (lk. 156); ?söestunud laip? (lk. 162); ?Moskva koolipoiss; t?et?eeni naine? (lk. 163). Nüüd aga kulminatsioon: ?Olen inimkond. / Mu ümber on hulluse must pilv. / Ma ei näe enam midagi.? (lk. 163). Erakordselt adekvaatne iseloomustus nüüdisaja inimenamikust, hulpimas hedonistlikku hukatusse. Ehin on poeetiline ümberkehastuja par excellence: ?Olen teie kadunud auto? (lk. 170); ?Olen pung? (lk. 173). Ka ei käi talle üle jõu muutuda Uku Masinguks luuletuses ?Punaste välkude maa? (lk. 155), mis rütmilt ja ekspressionistlikult laadilt meenutab ?Tontide eest taganejate sõdurite laulu?.

Teose kolmandas ja neljandas tsüklis on Ehin ümber pannud nii hommiku- kui õhtumaiseid meil vähe tuntud kirjanikke. Olemata tuttav algupäranditega, puudub mul õigus tõlgetele hinnangut anda. Igal juhul on need keeletaidurlikud, pakkudes ohtralt maiuspalu haiku-gurmaanile.

Võib julgesti väita, et Andres Ehin on eesti sürrealistliku luule lipulaev, viies edasi Ilmar Laabani algatatut. Ehini meisterlikkus seisneb oskuses mängida (selle sõna parimas tähenduses) kõige erinevamate stiiliregistrite ja laadidega: nii leiame ?Palutedrest ja mutrikorjajast? ehtehinlikku sürri, märkalikku riimistet sotsiaalkriitikat, juhanliivilikku lihtsust ja valusat siirust. Elegantsuse, intelligentsuse ja rahvalikkuse suurepärane kombinatsioon!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming