Lõbutari päevaraamat

Marek Volt

 

 

Belle de Jour, Londoni lõbutüdruku intiimseiklused. Pegasus, 2006.

 

“Ma olen tööl alates praegusest hetkest. Naerata, lehvita, anna talle aadress. Siit alates ei ole ma enam mina ise… Järgmisel hommikul ärkasin üles enda voodis. Hoidsin kätt üleval, vaatasin seda lõputult kaua. Kas midagi peaks olema teistmoodi? Kas peaksin end tundma ohvrina, kuritarvitatuna? Ei oska öelda. Feministide teooria peenemad tahud ei paistnud mulle mõjuvat. Kõik tundus, nagu oli alati tundunud. Sama käsi, sama tüdruk. Ma tõusin üles ja valmistasin hommikusöögi” (lk 48-49).

Viimane viisaastak on lääne kirjandusturule paisanud tohutu hulga sekstöötajate päevikuid ja pihtimusi (Tracy Quan, Jeannette Angell, Lacey Lane, Alexa Albert, Lora Shaner). Veetsin minagi nii mõnedki uneeelsed tunnid ühe sellise raamatu seltsis. Ent olen sunnitud nüüd tõdema, et mul napib arusaamist, mille alusel tuleks veebipäevikuid ülepea hinnata. Tavalist päevikut kirjutatakse ööootel, päevakokkuvõttena ning selle koht on pigem padja all, peidus kõrva­liste silmade eest. Raamatuks saamine on sel juhul esimene samm padja alt avalikkusse. Kuigi siiramgi päevik ei ole vaba erutavast võimalusest, et kunagi tuleb kõik ilmsiks, on päeviku veebistamine või raamatustamine midagi muud – padjaalusest päevikust erinevalt on avalikkus sellesse juba nn sisse kirjutatud. Vanakooli päevikusse piilumise vuajeristlikku erutust (mis võbinad need oleksid, kui samal ajal teavad seda nii autor kui miljonid lugejad!). Niisiis on avaliku veebipäeviku sugulaseks pigem peep-show või liputamine!

Pean vabandama päevikugurmaanide ees, ent tõesti raske on leida žanri, milles võiks see teos olla väljapaistev. Oma tööst kui seiklusest kirjutada saavad muidugi väheste elukutsete praktiseerijaid. Kui laiaks ma “seikluse” kirjandusteoreetilist määratlust ka ei venitaks, ikka ei leia siit raamatust seiklusi. Ainult “seigad” autori tööst ja eluolust. Kuigi pubisid ja klubisid väisatakse, ei möödu töö ega “vabaaeg” kusagil pimedates patuurgastes prassimisega. Pole kahtlasi rajoone, narkonimbuse ja neoontulede karusselli, erutav youbelongtothenight-London ei ilmne siin urbanistliku ööalana. Prantsuse nimi ja nädalapäevade pealkirjad sissekannetel näivad soovina kahmata midagi kanalitagusest glamuurkuvandist udusesse Londonisse – ent nii vähe on siin Toulouse-Lautreci umbset õhustikku ja kiimaseid värve.

Ning, erinevalt Luis Buñueli samanimelisest filmikangelasest, ei ole Belle de Jour abielus. Mis peamine – vähemasti ei ole siin õnnetut ja üleromantiseeritud prostituuti armumise klassikat ega ka lääget uduvatist playboy-formaadis mainstream-heteroerootikat. Lugejale ütleb ehk midagi seegi, et (õnneks) pole ka “Seksi ja linna” ja “vagiina monoloogide” keepsmiling-avameelitsemist.

Mõnevõrra ambivalentse kunstilise väärtuse (ilukirjandus? päevik?) kõrval hälbib teos üpris armsalt siinmail levinud prostitutsioonikuvanditest. Ometi ei ole see järjekordne “kogu tõde prostitutsioonist”. See ei alga stereotüüpselt, et mul on pajatada õpetlik lugu kõigile noortele naistele, noortele emadele – moraliseerivast teesikirjandusest ei ole siin jälgegi. Päevikukirjutaja on kõrgharidusega tütarlaps, keskmisest sügavama huumorisoonega, eneseteadlikum ja klišeetundlikum paljudest, kes pole prostituudid – täiesti loomulik inimese puhul, kes kuulab Charles Mingust ja Robert Johnsonit ning vestleb kliendiga Iris Murdochist. Siin pole teab mis aforismilikke sügavmõtteid, ent tema väljendusoskus on märksa etem Lousie Eeki “Mängitud elu” (Eesti Ekspressi Kirjastus, 2003) raamatutegelase omast, kes ei suuda artikuleerida prostitutsioonikogemust kaugemale kaebeloosungist “ma olen elu hammasrataste vahele jäänud”. Belle de Jour ei ole enda ega ka siinkirjuta arvates elu hammasrataste vahele jäänud – ta käib mingi tüübiga jõusaalis ja tal on tavalised vanemad, tavaline lastetuba.

Et seksuaalaktide kirjeldustes pole midagi intiimset ja erutavat, on veidras vastuolus varjamatu tõigaga, et elu ja seks on päevikuautori jaoks ikka veel erotiseeritud. Ja mis siin imestada – peategelase töö ei ole orjav ametisrühkimine ca 24h – skandinaavialikud õuduskirjeldused “seksitöö tõelisest ja paratamatust olemusest”. Belle de Jour ei pea päev otsa magama, et öötööst välja puhata, sest tal ei ole reeglina öötööd. Aeg-ajalt helistatakse talle agentuurist ja küsitakse “kas tal on aega”. Niisiis, mu esialgne artiklipealkiri “Prostituudi ööraamat” (sooviga natuke kulunult vihjata selle ameti tööalastele tipptundidele) oleks olnud täiesti eksitav.

Erinevalt paljudest prostitutsiooniteemalistest (akadeemilised või mitte) teostest ei tekkinud lugemisel rusutust ja ängi. Kõik on kuidagi lihtne ja tavaline, ei võltsromantikat ega robustset moraliteed. Ja see teeb selle teose kui mitte eriliseks, siis vähemasti küllalt ebatavaliseks prostitutsioonilooks. Filmi “Lilja 4 Ever” (rež Lukas Moodysson, 2002) ja “Mängitud elu” tüüpi prostitutsioonikajastused on sellest raamatust väga erinevad. Paralleelile ei osuta ma mitte seepärast, et üks laad oleks kuidagi tõele lähemal, vaid lihtsalt kui pelgale faktile, kui erinevad võivad olla “prostitutsiooni” palged, kogemused, viisid seda mõista. Neile, kes võtavad postsovetlikku prostitutsioonikuvandit kui ainuvõimalikku ja paratamatut, on raamat igati sobilik alternatiivkirjandus. Eesti vasak- ja paremtiivalised iibevalvurid peavad muidugi muretsema, et raamat satuks võimalikult kaugele sigimisele programmeeritud inimestest, sest siin kujutatakse naisterahvast küll seksimaiana, ent mitte sellisena, kes sooviks abielluda ja lapsi soetada.

Eesti sekstöötajal tuleb end alles kehtestada – ja kerge see ei ole, sest majandusvabadusest hoolimata hoiab ühiskond kümne küünega kinni esivanemate konservatiiv-paternalistlikust seksuaalkäitumisest. Just need samad jõud põlistavad ka meie sekstöötaja enesekirjelduse, s.o diskursuse, mis sunnib prostituuti nägema end paratamatult õnnetuna, haigena, alaväärsena, moraalselt allakäinuna, kuritarvitatuna. See raamat näitab, et prostitutsioon saab selletagi hakkama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming