Laager kui elukool

„Zuleihha avab silmad“ võlub naissoost peategelase tänapäevase kujutamisega ning lõimib põnevalt vene laagrikirjanduse traditsioonid.

BORIS VEIZENEN

Vene kirjanduses võtab üha hoogu ajalooliste sugemetega romaanide kirjutamine. Suured ajaloolised sündmused ei ole aga tihtipeale autori põhiline huviorbiit, vaid peaaegu alati kas mõne suguvõsa või konkreetse indiviidi saatust mõjutav taust. Niisuguse kammerliku perspektiiviga on ka Guzel Jahhina (1977) debüütromaan „Zuleihha avab silmad“, mis on saanud nii Suure Raamatu (Bolšaja Kniga) kui ka Jasnaja Poljana auhinna.

Kaitsev munakoor

Romaani pealkiri viitab ärkamisele. Just ärkamisega algab peategelanna, väikese rohesilmise tatari naise Zuleihha, aga ka eaka kirurgiaprofessori Wolf Karlovitš Leibe lugu. Nii-öelda ärkamine on ka kirjeldatav eluetapp: uute kogemuste saamine, oma tegelike võimaluste teadvustamine ja silmaringi laiendamine. Mõlemad tegelased elavad justkui muna sees ja see annab neile illusoorse turvatunde.

Hullumeelsuse piiril professor Leibe mässis end psühholoogiliselt kookonisse, kui temast sai oma patsiendi surma tunnistaja oktoobrirevolutsiooni järel aset leidnud tänavarahutustes. Zuleihha muna on aga abitu usk, et tal on hea mehega kõvasti vedanud, kuigi lugejale piisab juba paarist leheküljest, et veenduda vastupidises: hea mees vaevu räägib oma naisega, kelle õlgadel on nii majapidamistööd kui ka hoolitsemine sadistliku ämma Upõrihha (Vampiiritar) eest. Kui ämm tarvitab Zuleihha suhtes eeskätt vaimset vägivalda, laidab tema laiskust ja nõrka verd, nimetab märjaks kanaks ja kuulutab ta peatset surma, siis mees Murtaza ka peksab ja vägistab. Zuleihha kinnismõte heast elust ja lahkest mehest ei ole aga pelgalt naise lohutav väljamõeldis, vaid selle taga on suuresti tema rahva sugudevahelise läbikäimise äärmiselt konservatiivne traditsioon. Pole ime, et paljud tatari kriitikud on raamatut laitnud – reetmise pärast.

Jahhina ei idealiseeri vanade kommete patriarhaalset toredust, ei laula talurahvale kiidulaulu, vaid näitab lakooniliselt ja mõjuvalt noore abielunaise argipäeva talumatust. Zuleihha ja Upõrihha otsekui peegeldavad Aleksandr Ostrovski näidendi „Äike“ tegelasi, kuid Zuleihhal puudub seejuures igasuguse romantiline oreool: ta on hoolas, kuulekas ja ka palju visam hing kui Ostrovski kujutatud Katerina. Tatari naine ei kujuta ette teist ja paremat maailma, ta on rahul väikeste õnneraasukestega. Tema maailm on suletud ruum: kodutalu, teised majad, see mets, kust käiakse küttepuid toomas, ja siis põlismets, mis markeerib piiri, mille taga on ainult surm. Zuleihha vaated on piiratud ja religioossed, palved Allahile segunevad pöördumisega maja- või metsavaimude poole, ning isegi siis ei julge ta paluda rahu oma surnud tütardele: kalmuvaimu asemel pöördub ta hoopis teise vaimu poole, et see kostaks tema eest.

Samamoodi varjutab reaalsust ka professor Leibe muna: tema aeg on jäänud seisma, väljas on ikka veel keiserlik Venemaa, iga päev on vastuvõtud ja loengud, kuigi professor pole oma kabinetist kümme aastat välja tulnud. Tema suurde korterisse elama asunud naabreid (tüüpiline varanõukogulik tihendamine) peab ta remondimeesteks. Seesugusest enesekaitsemehhanismist, mis vähemalt Leibe puhul hoidis teda alguses koleduste eest, saab ajapikku siiski takistus – muna on painaja, millest tuleb ärgata. Professor ei saa aru, et ta on vahistatud, ja püüab rõõmsalt kätelda teda arreteerima tulnud agente.

Näinud kõiki Zuleihha hea päeva õudusi, tunneb lugeja paratamatult kergendust, kui võimuesindajad tassivad naise rüüstatud kodust välja, eemale tapetud mehest ja abituna maha jäävast vanamoorist. Saame küll aru, et ees ootavad palju rängemad kannatused, aga vähemalt see osa õudusunenäost on läbi.

Kas kannatus õilistab?

Kulakute Siberisse küüditamine on valulik teema, mille puhul võib kergesti libastuda pealiskaudsetesse ohetesse ja detailivabasse paatosesse ning unustada kõige olulisema – tavaliste inimeste keerulise saatuse. Seda riskantsem tundub laagrikogemuse käsitamine elukoolina, kus väline rõhumine vabastavat inimese sisemise jõu ja tõelise mina. Kannatuse väärtusest on kõnelenud Fjodor Dostojevski, laagrist kui elukoolist on kirjutanud Aleksandr Solženitsõn.

Seesuguse elukäsituse märke leidub ka Jahhina romaanis. Just laagris sünnitab Zuleihha poja, seni vaikne ja passiivne abielunaine elab üle vangistuse, pika ja kurnava rongisõidu, praami uppumise (tema jääb ainukese vangina ellu!) ja karmi talve sügaval metsas Angara jõe kaldal. Romaani lõpuosas näeme kunagist märga kana, püss käes, tulistamas karu, küttimas samasuguses laanes, mis tõi kunagi tema arvates ainult surma ja mille taga ei olnud enam midagi. Piir sai ületatud – kui mitte geograafiline (üks vangistus asendus teisega), siis vaimne kindlasti. Teine peategelane professor Leibe saab väljasaadetuid abistades rakendada täielikult oma arstioskusi.

Kas ei luba need näited oletada, et Jahhina laagrikäsitlus on surmale, muredele ja ohtudele vaatamata mõneti pealiskaudne? Varlam Šalamov, samuti üks suur laagriasjatundja vene kirjanduses, on eitanud laagri igasuguseid vaimu parandavaid ja isiksust arendavaid külgi. Tema arust oli see lihtsalt põrgu, kus moraalikompromissid olid ellujäämiseks vältimatud.

Guzel Jahhina (1977) on vene keeles kirjutav tatari kirjanik. Jahhina romaani „Zuleihha avab silmad“ peategelase prototüüp on autori tatarlannast vanaema.

Nazaretujs / Wikimedia Commons

Tundub, et Jahhina käsitluse on inspireerinud ennekõike Solženitsõni vaated. Kas või kuulsas „Ühes päevas Ivan Denissovitši elus“ kirjutab viimane sellest, kuidas töö toob vangide eksistentsi rütmi. Kui loeme Jahhina romaanist, kuidas asunikud ehitasid endale kõigepealt muldonni, kuidas varuti küttepuid, keedeti liha ja kala, kuidas tasapisi kasvas väikesest onnist linnake, tunneme tahes-tahtmata siirast rõõmu. Nende inimeste kohutavad eluolud paranevad, nende tegevus tundub hubane, lihtne, dünaamiline. Jah, kindlasti võim sekkub, käsib töötada kurnatuseni, nõuab barakkide ja valveülema majakese ehitamist (enne elasid kõik vennalikult koos), hiljem ka vastikut üksteise järel nuhkimist, kuid tööpoeetika tundub olevat sama siiras, positiivne ja naiivne nagu Solženitšõni puhul.

Kogu oma endise Julbašis veedetud elu jooksul ei olnud Zuleihha nii palju mõtelnud kui üheainsa päevaga jahil käies. Jahimehe vabade aastate kestel oli ta meenutanud kogu oma elu, arutanud selle jupiviisi, peotäiekaupa läbi. Hiljuti oli äkitselt taibanud: hea, et saatus oli ta siia paisanud. Elas laatsareti kroonukambrikeses verelt võõraste inimeste seas, rääkis võõrast keelt, käis jahil nagu mees, töötas kolme eest, aga tal oli hea olla. Õnnelik ta ei olnud, seda mitte. Aga elada oli hea“ (lk 342). Meie ees on nüüd mõtlev, julge, meestest sõltumatu naistegelane, kes on teostanud end nii isiksuse kui ka emana ning koguni loobunud palvetamast. Tegelase radikaalne muutus sobib hästi nõukogude kirjanduses loodud eksootiliste vähemusrahvaste esindajatega, kes rebivad end vabaks vanadest dogmadest ning alustavad uut elu paremas ühiskonnas, mille on toonud neile Nõukogude võim. Jahhina teoses on aga selleks vabastavaks jõuks väljasaatmine ja laager. Just vangistuses teravnevad meeled ja vaist ning puruneb vaimne munakoor. Tapivangla ise on autori sõnul „nagu tervisest pakatav ja väsimatu süda – pumpas suure riigi verd läänest itta“ (lk 124).

Romaanile võib ette heita liigset optimismi ja positiivsust. Paraku kõnelevad traagilised arvud enda eest: vangide komandandi Ignatovi kapsastunud vihikus on läbi kriipsutatud sajad nimed. Pikaks ajaks jääb meelde kirjeldus praami uppumisest, kui hukkuvad inimesed, kes trümmis trellide taga. Tundub siiski veider, et romaanis jäävad ellu just intelligentsed leningradlased, teadlased, professorid ja kunstnikud, mitte palju kindlamini kahe jalaga maas talupojad. Šalamov on vastupidi kirjutanud intelligentsist kui laagrisüsteemi esimest ohvrist, kel oli vähe šansse ellu jääda, eriti koos nn deklasseerunud ehk kriminaalse elemendiga.

Leppimine ja lootus

Jahhina kõikumatu optimism toetub veel ühele vene kirjanduse traditsioonile, mille parim näide on Juri Dombrovski „Tarbetu tarkuse teaduskond“ ühes kiidulauluga intelligentsi vaimsele vaprusele, mis võidab piinajate ja kogu süsteemi kurjuse. Jahhina optimism ei ole siiski äärmuslik, tema tegelaste võrdlemisi õnnelik ellujäämine ei kujune pealiskaudseks happy end’iks. Lõplikke lahendusi romaanis pole. Kas Zuleihha poeg saab oma unistused teoks teha? Kas endine kriminaalvang, kes võtab lõpuks Ignatovi koha endale, ei too Semruki linna elanikele hukatust? On selge, et eluvõitlus pole kaugeltki läbi, kuid vähemalt on tegelastel lootust ja ehkki „kogu maailma täitnud valu ei kadunud“ (lk 435), laseb see siiski hingata.

Dombrovskiga samalaadselt on autor lähenenud tegelastele: psühholoogiliselt oskuslikult loodud ilmekad portreed on inimlikud ja soojad. Kindlasti on eraldi mainimist väärt Zuleihha paeluv ja kaastunnet äratav, ehkki mõneti kunstlik portree. Huvitavalt illustreeritakse tema sisekahtlusi vana Upõrihha esilemanamisega, kes, nagu vampiirid ikka, ei puhka rahus teises ilmas, vaid kiusab teda tema uute valikute pärast. Kui Upõrihha viimast korda viirastudes muutub puuks, mida Zuleihha kallistab, viitab see lõplikule lepitusele iseenda, oma mineviku ja maailmaga.

Mõneti huvitavam on komandant Ivan Ignatovi kuju: romaani alguses on ta äärmiselt ideeline, lausa tuline punameelne sõjamees, kuid saatuse tahtel saab temast neetud kulakutest vangide nõukogude Schindler. Vähem usutav ja isegi seebiooperlik tundub Zuleihha ja Ignatovi, tema mehe tapja hilisem armastusliin (õnneks ei ole see romaanis peamine, kuid kardan vastupidist Venemaal väljahõigatud ekraniseeringu puhul).

Veel üks valuliselt mõjuda võiv aspekt on romaanis seotud rahvuslikkusega. Nagu mainitud, ei idealiseeri autor vanu tatari kombeid ega ole religioosne. Zuleihha elab olude sunnil võõraste juures: ta jagab maja saksa arstiga ja saab vene sõduri armukeseks, veel enam, seesama sõdur annab romaani lõpus oma nime ta pojale. Zuleihha ei mõtle kordagi oma rahva peale ning mida edasi, seda vähem klammerdub ta oma kultuuri ja kommete külge. Hoopis vastupidi: uutes oludes on ta avatud kõigele uuele ja temast saabki teine inimene. Niisugune suhtumine ei ole olnud paljudele tatari lugejatele meelepärane ja ka eesti lugeja võib ajaloolisi paralleele tõmmates nuriseda.

Asi ei ole aga nii lihtne. Jahhina rõhutab vangide linna Semruki etnilist mitmekesisust: „koos leningradlastega oli kakskümmend üheksa inimest. Venelased, tatarlased, paar tšuvašši, kolm mordvalast, mari naine, ukrainlane, grusiinlanna ning kõlava ja uhke nimega arulage sakslane“ (lk 214), hiljem liituvad nendega veel kreeklased. Sellises olukorras osutuvad rahvuspiiride ületamine, suhtlemis- ja koostööoskus ellujäämiseks hädavajalikuks, kusjuures just tänu igaühe traditsioonilistele oskustele pääsetakse kõige hullemast: kes on parem kalamees, kes õmbleb riideid ja teeb talvejalatseid jne. Kui Zuleihha räägib „tuhande esimest korda“ oma pojale mõistujuttu targast Simurgi linnust (loe: ellujäänud Semruki linna elanikest), võib arvata, et loo iva jääb noormehele kogu eluks meelde. Kõik see, mis aitab eri rahvastel või sugupooltel leida ühist keelt, on abiks ja teretulnud, kõik see, mis tekitab nende vahele piire ja vaenu, aga mõttetu praht.

Kuidas ikkagi sellesse teosesse suhtuda? Romaani stiil on veetlev ja võimas, kuigi kohati ebaühtlane, situatsioonid dramaatilised ja meisterlikult täpsed (lugu on kõigepealt kirja pandud stsenaariumi vormis), peategelased usutavad ja sümpaatsed, vaatamata kahtlasele bildungs-romaani eripärale. „Zuleihha avab silmad“ laiendab ja rikastab laagriajaloo kujutust ning võlub naistegelase tänapäevase kujutamisega, olles siiski palju enamat kui lihtsalt naiskirjandus. Selle haarava ja liigutava loo eesmärk ei ole vanu haavu lahti rebida, vaid panna meid kõige kiuste uskuma inimesesse. Kas me seejuures silmad avame või sulgeme, on juba iseküsimus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht