Laaste ühe tütarlapse probleemist

Kaarel Tarand

Kristiina Ehin, Viimane  Monogaamlane. Luuletused ja jutud. Autori joonistused. Pegasus, 2011. 2 köidet. 78 ja 96 lk.  Kuulsus on pahatihti enesekriitilise meelega pöördvõrdelises seoses. Mida rohkem kiitust kriitikutelt ja kõrgemalt poolt (preemiate, auhindade, vastuvõtukutsete kujul) oled pälvinud, seda hõlpsamini võib tunduma hakata,  et kõik, mis suust ja sulest pudeneb, on puhas kuld juba ainuüksi seetõttu, et see pudeneb, minu, kuulsuse suust. Lisaks põhioskusele (mis on reeglina ausalt õpitud) kipub näima, et ka kõik muu tuleb sama hästi välja. Märgitagu siia juurde, et kui mingis kunstivaldkonnas, siis eeskätt kirjanduse alal on avaldamisbarjäär infoühiskondlikus vabaturumajanduses väga madalaks kulunud. Raamat – see on imelihtne, mistõttu tulevikus tuleb aina suuremaks meisterlikkuseks ja inimkvaliteediks lugeda autori oskust mõne oma järjekordse teose avaldamisest hoiduda, mitte seda ühe nupuvajutusega trükikotta kupatada.     

Eesti vaimuilma ajaloos on rida isikuid, kes ühtviisi meistrid nii sõna kui ka pildi alal. Levinum versioon on siiski kujutavaid kunste õppinud kirjutaja, Karl August Hindreyst alustades, mitte filoloogiks koolitatud harrastusjoonistaja. Oma tekstikogude ise illustreerimine pole üldse hea idee, ole sa või Hando Runnel. Illustratsioonide, aga ka kogu raamatukujunduse mõte on kõrvalseisvate mõttekaaslaste abiga tekstidele lisaväärtuse tekitamine. Kui luuletaja või prosaist oma tekstidele peab ise pilte juurde tegema, siis lubatagu küsida, mis see oli,  mida sõnas väljendada ei saanud ja tingimata sirgeldusena pidi esitama? Mahtu illustratsioonid muidugi annavad ja mahtu on vaja, et asi toote mõõdu välja annaks.       

Toode, pakendatus on asja vormiline külg, millele „Viimase Monogaamlase” suurem osa aurust kulubki. Illustratsioonid annavad pea viiendiku kogumahust, mille abil küllap just ületatakse piir, kust alates on võimalik kaheköitelise kasseti kokkupanek. Tarbija ootab tootelt kopsakust, raamatu puhul ei ole väiksus  voorus, mis võimaldab kallimalt müümist. Ja üldse, kui oled juba kuuenda koguni jõudnud tunnustatud autor, siis käib loomingu juurde ka luksuse lõhn. Esikkogu võib olla mingi õhuke heftiräbal, parnassi püsielanikelt, kes valmistavad end ette klassikute nimekirja kandmiseks, oodatakse ikka seisusekohast väärikust nii sõnas kui ka teos.       

Teist sajandit käiv psühhoanalüüs on tänaseks juba üpris muistne jutt. Tänapäevane jutt on hoopis evolutsioonipsühholoogia. Ala õpetlane Geoffrey Miller New Mexico ülikoolist on muusikat ja musikaalsust uurides jõudnud  järeldusele, et kuna muusika omaduseks on korraga nii universaalsus, (energeetiline) kulukus organismile kui ka geneetiline kontroll, siis järelikult on tal oma roll täita liigi toimetuleku ja taastootmise seisukohalt. Uurides jazz-, popja klassikalise muusika loojaid, täheldas Miller, et need on alati kõige produktiivsemad oma elu seksuaalselt aktiivsetel perioodidel. Ideest innustust saanud šoti antropoloog, Oxfordi professor Robin Dunbar omakorda mõõtis üle XIX  sajandi Euroopa muusikaklassikute (Beethovenist Mahlerini) ning 1960. aastate põlvkonna rokitähtede produktiivsuse ning sai sama tulemuse – niipea, kui keegi neist abiellus, langes produktiivsus järsult ja uudisteoseid enam ei sündinud, tarvitses neil aga lahku minna või lahutada ja produktiivsus tõusis taas lakke.     

Poeesiat kui muusikale lähedasest lähedasemat  kunstiliiki võib ses kontekstis muusikaga kõrvutada küll. Kuna elame soolise võrdõiguslikkuse ajajärgul, ei saa enam öelda, nagu oleks ainult meeste asi laulda ning naiste roll siis reproduktsiooni alaseid valikuotsuseid teha. Laulab see, kel bioloogilised kellad parasjagu löövad. Eesti poeedid on esialgu evolutsioonipsühholoogilises võtmes uurimata. Eks see ole raske ka, sest asjakohaseid dokumenteerivaid „seksipäevikuid” ilmub harva ja needki muistsest  ajast ning suurtest surnutest. Olemata moodsa kirjandusilma blogimaailma tundja, ei julge ma ka hinnata, kui üksikasjalikult tänapäeva kirjarahvas oma intiimelust neis raporteerib. Ega vist ei pea ka, sest valdav osa argielu praktikast mahub ju loomingusse ära.   

Vähemasti Kristiina Ehini ihuliste vajaduste kroonika jookseb kenasti kogust kogusse. Tunamulluse „Emapuhkuse” titevalust on nüüdseks saanud uus ja terav mehevalu. Nii luules kui  juttudes. Neid Jaane, keda ihatakse, on seal ridamisi. Ühed peavad end lihtsalt alasti võtma, teistel näritakse muu hulgas liha luudelt. Ainsana jääb selgusetuks, et kuidas see kõik monogaamiasse puutub. Aga peaks ju puutuma, kui teose pealkirja järgi otsustada. Jutukogus sisalduv nimilugugi takerdub vaid kergetesse sõnamängudesse, pole seal ideoloogilist seisukohavõttu ega kodanikupositsiooni. Sellisena jääb aga pealkiri „Viimane Monogaamlane” ainult  eksitavalt vana hea nahksukajuttude Cooperi poole osutavaks autuks turundusnõksuks. Sõnaväänamine ei ole veel sürrealism. Sest sürrealismil on sünnist saadik olnud sotsiaalne sihitus ning selle kunstis viljelejad on soovinud omal viisil ühiskonda muuta. Aga selleks, et ühiskonda muuta, kas või üritada, peab ju ühiskonda nägema. Vältimatu on näha kaugemale oma aina paisuvast egost ja ihust, mille nõuded varjutavad kõik muu. Ka katkestusteta sugutungist pajatamine ei tee teksti sürrealistlikuks.       

Eriti, kui tekst ise lõhnab juba kaugelt konstrueerituse järgi ega mõju mitte mingil juhul alateadvuse lekkena ilmaruumi. Hästi pingutades võiks midagi freudistlikku ehk välja kangutada hüpoteesiga isa varjust lapse loomingu kohal. 

Ka jumalate või muistsete müütide segiajamine ja pealaele pööramine ei tee jutust sürrealismi. Jumalate väärtus ja mõte seisneb ikka korras ja süsteemis, mitte segapudrus. Tööülesande ja vastutuseta jumalusele pole üheski süsteemis õigustust ja iga religioon on selle loojatele ja kummardajatele liiga tähtis lavastus selleks, et sinna üleliigseid, funktsioonita tegelasi sisse lubada.       

Paar vihjet ühiskonna olemasolule ja autori teadlikkusele sellest tõsiasjast jututekstidest siiski leiab. Esiteks klišee, et haridus on väärtus ja doktorikraad darvinistlikust vaatepunktist üks paabulinnu saba, mida kui priiskamist endale võivad lubada vaid parimad geenid. Teiseks, loos (või on see peatükk?) „Täisring” paneb patsient endale ise diagnoosi: „Meie kolmepäised kaksikud tegelesid elus täiesti teiste asjadega kui mina ja Sürrealisti tütar. Nad polnud tähelepanusõltlased nagu meie. Nad õppisid olema täiesti tähelepandamatud ja jõudsid  selle kaudu tõepoolest tõelise iseenda, sügava armastuse ja hingerahu juurde.” Seda sooviks autorile isegi, monogaamlusest inspireeritult siiski lisades, et       

sind ja su jaane ühendab meekuldne õhtukiim

nii nagu eesti luuletajaid puuduv rütm ja riim.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming