Laclau ja Euroopa päevapoliitika

Valle-Sten Maiste

Siinses Sirbi arvustuses ja selle aluseks olevas raamatus üsnagi teoreetilisse elevandiluust torni suletud Laclau arusaamad on viimasel ajal hakanud elama omajagu korratut elu argisel poliitikamaastikul. Nagu on väljendanud Kajar Pruul,1 pole Laclau isegi peljanud „liikuda poliitilise olukorra vahetu analüüsi radadel“, keskendudes ennekõike Ladina-Ameerikale. Euroopa poliitikas on Laclau mõju avaldunud Lõuna-Euroopa nn nördinute (indignati, indignados) liikumistes, mille silmatorkavaim ilming on seni Syriza tähelend. Mõtestatuimalt esindab Laclau ideedele rajanevat poliitikat Euroopas aga küllap Pablo Iglesias, suurlinnade väljakute hõivamisega tähelepanu saavutanud kasinusmeetmete-vastasest 15. mai liikumisest välja kasvanud Hispaania tõusva partei Podemos nn karismaatiline populistlik juht.

Liidrid, kes jõuavad rahvani lihtsa, emotsionaalselt mõjuva retoorikaga, on Laclau ja tema lese Chantal Mouffe arvates tänases poliitikas vältimatult vajalikud. Peale Thatcheri ja nn pükstega thatcherismi ehk Tony Blairi kolmanda tee jäetud vaakumit saame poliitikas valida veel vaid parem- või vasakpopulistide vahel, väidab Mouffe.2 Ainult nii õnnestuvat ära teha neoliberaalsele eliidile, kes kardab lihtsate inimeste poliitikasse tõmbamist. Peale populistliku karismaatilisuse iseloomustab Iglesiast, 36aastast poliitikateaduste doktorit, aga ka silmapaistev intellektuaalsus, mida ta demonstreerib muuhulgas ka nt viimases New Left Reviews ilmunud artiklis ja seda saatvas pikemas intervjuus, avades seal nii otsesõnu kui kaude ka oma mõtlemise laclaulikku tagapõhja.3

Iglesias panustab Laclaule omaselt marxistliku traditsiooni ümbermõtestamisele ehk majandusliku äramääratuse, aga ka klassivõitluse tähenduse vähenemisele ja taandumisele nn keskse antagonismi positsioonilt. Seejuures näib põhjapaneva majandusanalüüsi osas järeleandmine nii NLRi toimetusele kui ka Iglesiasele endale üksjagu muret valmistavat, kuivõrd kriisid tekivad ikkagi majanduslikus surutises ja on majandusliku tagapõhjaga. Laclauliku populismi rehabiliteeriva ühiskonnaanalüüsi kohaselt seostub populism „konstrueerimisviisiga, „mis mobiliseerib sotsiaalse püramiidi põhjas olijad nende vastu, kes asuvad selle tipus“. Nii on Tarmo Jüristo selle Laclauga kohtumise järel sõnastanud.4

Iglesias möönab NLRi intervjuus, et sellisele mobilisatsioonile aluseks olev ühiskonnaanalüüs pole kriisi ajalooliste ja majanduslike tagamaade avamise mõttes kõige „rafineeritum“, ent masside liikumapanemiseks on vaja käegakatsutavat vastast ja seega on parem suunata kriitikateravikud abstraktse kapitalismi detailide ja mehhanismi lahkamise asemel konkreetselt etableerunud poliitilise eliidi vastu. Kuivõrd püksteta thatcherism, mida esindas ka Hispaanias kinnisvara- ja majandusmulli ning neoliberaalse kasinuspoliitika läbiviimise eest vastutav sotsialistlik partei, on hävitanud noorte seas ka vanad vasakvõitluse traditsioonid nagu ametiühingutegevus jms, oli uut rahvaliikumist kergem üles ehitada sedasi lihtsustatult.

Iglesiasega tuleb nõustuda, et pangad ja neoliberaalne fiskaalsüsteem on ühed peasüüdlased Lõuna-Euroopa majandusmullis ja sellele järgnenud kriisides, seejuures sellised süüdlased, kes pole läbikukkumise eest kuigivõrd karistust kandnud ega järeldusi teinud. Gramscile tähendas hegemoonia eliidi võimekust veenda allutatuid, et tegutsetakse ühistes huvides, ning saavutada oma mõttemaailma suhtes konsensus. Selle sihiga on Lõuna-Euroopa nördinute arvates konstrueeritud jutud euro päästmise vajadusest jms. Sestap on arusaadav Iglesiase soov poliitiline kõnepruuk ja vaidluse alused radikaalselt ümber sõnastada.

Seda soovib Iglesias teha aga laclaulike populismituhinate tuules, laialdaselt telemeediumi vallutada püüdes. Nii koosneb vastuoluline Laclau maailm ühelt poolt õpetlase akadeemilisest kõrgpilotaažist ja selle Jüri Lippingu erakordse stiilitaju ja pedantsuseni küündiva korrektsusega läbi viidud eestindusest ning teisalt omajagu piire trotsivast teleklounaadist. Kas suudetakse meediumist, mis surub Bourdieu’ arvates osalejatele peale kõige kohutavama tsensuuri ja autonoomiakaotuse, teha tõesti mingi uus demokraatia ja kaasatuse baas, nagu loodab Iglesias? Kui kartell on kukutatud ja pangad puu taha saadetud, kas osatakse maailma või oma riigi majandus sedasi toimima panna, et haridusel, tervishoiul, lasteaedadel, pensionäridel jt, kelle eest seistakse, ei hakka minema veel halvemini, kui läks vanadel kohutavatel neoliberalismiaegadel? Manuela Carmela, üks Iglesiase kaasvõitlejaid hõiskas Twitteris pärast Madriidi meeriks saamist: „Oleme päral. Tänan teid väga. Nüüd oleme kõik linnapead.” Võib-olla. Aga võib-olla sõidame peatselt justkui Žižeki klassikalises anekdoodis nagu sotsialismiajal kõik hea autoga, ainult et teeme seda rahvaesindajate vahendusel? Nõukogude Liidu imetlemises Iglesias tüüpilisele Lõuna-Euroopa vasakpoolsele omaselt end kahjuks tagasi ei hoia ja ka Putinisse võiks tema arvates suhtuda, jumal paraku, sallivamalt.

1 Vikerkaar 2013, nr 10-11.

2 Giles Tremlett, The Podemos Revolution: how a small group of radical academics changed European politics. – The Guardian 31. III 2015.

3 New Left Review, mai-juuni 2015, nr 93.

4 Eesti Ekspress 27. VIII 2012.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming