Läbi raskuste jõe poole

Jan Kaus

Milvi Martina Piir kasutab fragmentaarset jutustamislaadi, mis võimaldab põimida romaani armastust, metafüüsikat, põnevust ja groteskini ulatuvat sotsiaalkriitikat. 1. Hiljuti ilmus kirjastuse Tänapäev blogis teade pealkirjaga „Romaanivõistlusel rekordiline arv töid”, kus anti teada, et nimetatud kirjastuse romaanivõistlusele laekus 61 käsikirja. Võrdluseks on ära toodud nii Tänapäeva kui Romaaniühingu romaanivõistlustele laekunud tööde arv viimase kümne aasta lõikes ja nende andmete põhjal on tõesti põhjust väita, et tegu on viimase kümne aasta suurima kirjandusvõistlusega. 

 Kvantiteedi mõõtmine on muidugi üks asi. Vaadates viimase kümmekonna aasta romaanivõistlusi, hakkab silma üks osalenute arvust hulga olulisem tendents – asjaolu, et romaanivõistlus on üha enam debütantide või värskete tegijate hüppelauaks. Kui 1996. aasta romaanivõistlusel domineerisid auhinnatute seas näiteks Valentin Kuik, Lehte Hainsalu ja Nikolai Baturin, siis juba järgmisel, 1998. aasta võistlusel tõi kõige jõulisemaid vastukajasid  kolmanda koha saanud Hirami „Mõru maik”. Sellele järgnenud 2000. aasta romaanivõistlus lennutas orbiidile Aarne Rubeni, Leo Kunnase ja Indrek Hargla. Vahest võibki praeguse seisuga just 2002. aasta romaanivõistlust nimetada teatud murdepunktiks, kus viimast korda andis tooni vana ja tunnustatud tegija: esimese koha sai Nikolai Baturini „Kentaur”. 2004. aasta võistlus kuulus juba Sass Hennole ja Olavi Ruitlasele, 2006. aastal debüteerisid  romaanivõistluse auhindade kaudu Tiina Laanem ja Olle Lauli. Tendentsi on jätkanud ka siiani viimane Romaaniühingu romaanivõistlus, mis aitas kaasa mitme uue nime laiemale levikule. Nende uute nimede hulka kuulub ka nimetatud võistluse võitja Milvi Martina Piir ja tema „Liblikad janus”. Tõsi, Piiri esimene raamat „Kõrkjavaas” ilmus juba 2006. aastal, kuid alles romaanivõistluse võit tõi ta nime selgemalt esile.   

2.

Kuid romaanivõistlus on ainult kõnealuse romaani vormiline taust ning teatud määral isegi tarbetu ja eksitav, vajalik mainida ehk  eelkõige seetõttu, et kõnealuse auhinna tõttu peaks olema tegu lõppeva aasta ühe olulisema kodumaise proosateosega. Vaadakem siis teost ennast ja kaalugem, mida ja kuidas Piir ütleb. „Liblikaid janus” iseloomustab kõigepealt kirju tegelasgalerii, nendest moodustub Piiri loos tõeline mosaiikportree. Keskseid karaktereid on kokku neliteist, mis tähendab, et süžeeliinegi on päris palju ning aeg-ajalt need omavahel  põimuvad, põrkuvad, lähevad üksteisest lahku – mõni lühemaks, mõni pikemaks ajaks. Eks selline laad too paratamatultki meelde Mati Undi „Sügisballi”, eriti näiteks kohas, kus kaks tegelast satub omavahel kokku autoõnnetuse tagajärjel. Siiski ei anna see paralleel eriti tooni, Piir lihtsalt kasutab fragmentaarset jutustamislaadi, mis võimaldab tal põimida romaani nii armastust, metafüüsilisi impulsse, aga ka põnevust, pisut isegi krimkalike elemente  ja ka groteskini ulatuvat sotsiaalkriitikat. Seetõttu võib loost jääda dünaamiline mulje ka siis, kui seda ei kanna edasi mitte tegevus, vaid tegelaskujude mõtted ja nende siseilma või käitumislaadi iseloomustamine. Lisaks on Piir võimeline n-ö paari pintslitõmbega visandama episoodilisi tegelaskujusid, kes tunduvad tähenduslikena, loo üldpilti rikastavatena: „Ema oli elanud nelja erineva riigikorra ajal, kõnelenud veatult kolme keelt, toonud ilmale  karja lapsi ja matnud kõik peale ühe, matnud ka mehe, elanud üle kaks sõda, NEP i, nälja, kolhooside loomise ja represseerimise, oli paljaks põlenud ja põgenenud, töötanud ööd ja päevad ning viimaks surnud üheksakümne kuue aastasena maasikavagude vahel, põll ees ja kõplavars pihus” (lk 66).

Selliseid jõulisi, ühtaegu realistlikke ja pisut unenäolisi episoode võinuks romaanis olla rohkemgi. Olulisena tundub seegi, et Piiri tegelastel  pole pärisnimesid, vaid autor „märgistab” nad kas väliste tunnuste (Tõmmu Plikatirts, Blondeeritud Naine) või sagedamini sotsiaalse rolli (Eestseisja, Hõimupealik, Supermodell) alusel.     

3. 

Nende nimede taga aga avanebki mu jaoks romaani üks suurimaid probleeme, hinnangulisus. Või täpsemalt see, kuidas Piir oma tegelastele hinnanguid annab, mõned neist oma hinnangute alla vaat et laiaks litsub. Kohe raamatu alguses tehakse lugejale selgeks, et tegelased nagu Literaat ja Eestseisja on halvad: „Kumbki polnud võimeline oma töö mõtte üle arutlema” (lk 32). Literaadiga tundub asi lõplikult selge juba raamatu keskpaigas, mil Keemik  loeb „peaaegu igavledes” tema purjus näost „inimelu kaleidoskoobi sünkjalt veiklevaid värve. Jõhkrust ja valu. Teesklust ja meeleheidet. Rahuldamatust ja hirmu. Silmakirjalikkust. Väljapääsmatuse tunnet. Reeturlikkust. Armetust. Õudu” (lk 120). Muide, tundub, et Piiri on kannustanud sellise tegelaskuju loomisel mingi tõsine üleelamine, kuna 13. novembri Eesti Päevalehes postuleerib ta kategooriliselt: „Ma ei pea end kirjanikuks, olen lugeja.  /—/ Aga millest räägivad kirjanikud omavahel? Nad on konkurendid – lugejate, toetusrahade, lugupidamise, surematuse pärast, millestki ei saa küllalt. Tunnen, et selles kirjanike heitluses tallatakse mind, väikest lugejaloomakest, maa sisse”.

Seda lugenuna valdas mind imelik tunne, sest sellise ütlemise valguses muutub kriitika autori teose suunas problemaatiliseks – paugupealt saab kriitilisemat arvamust kujutada mitte siira huvina teksti vastu, vaid jõhkra  konkureerimisena, mahatallamisena. Piiri intervjuus öeldu esindab huvitavat sotsiaalset stereotüüpi, mida paljud kirjanikud kasutavad justkui kriitilisuse eest kaitsva mantrakilbina, kuid praegu on oluline, et Piiri kriitika kirjanike suunas on kandunud tema ilukirjandusse, Literaadi äärmiselt ebameeldivasse kujusse, mis pole mitte karakter, vaid (stereo)tüüp. Literaadi kujus puudub ka huumor ja mingi helgem aspekt või areng, nagu Andrus Kiviräha  vaimustava härra Lamba puhul.

Stereotüüpide loomise osas ei erine Piir paljudest „konkurentidest”, nii kujutab temagi näiteks rikast inimest tundetu jõhkardina: „Ükskõiksus pere ja ligimeste suhtes oli talle loomuomane, ehkki emale oli see paljude aastate vältel rohkesti südamevalu põhjustanud. Kuid noorukit olid huvitanud eelkõige võim ja raha ning nende poole oli ta kogu elu edukalt püüelnud” (lk 88). Üheselt negatiivseid tegelasi, selliseid, kelle  nomen est omen, jaurab Piiri romaanis veel, näiteks Juhatuse Esimees: „Ta oli suur võimukandja, kuid väike inimene, koormatud omaenda teadmistest, sõnadest, veendumustest, rumalusest, egoismist ja tühjusest. /—/ Ent tegelikult polnud Juhatuse Esimehele tähtis mitte tõde, vaid enese maksmapanek ja vaidluses pealejäämine” (lk 153). Sellise hinnangulisuse juures polegi problemaatiline mitte hinnang ise, vaid see, et hinnang antakse edasi  hinnatava tegelase iseloomu üksipulgi lahti moraliseerides, mitte näiteks rohkem vihjamisi, kas või tema tegevuse kaudu.

Teisisõnu: autor ei jäta midagi lugeja otsustada, ta ei lase lugejal kujundada omaenda arvamust. Probleem ei sünni asjaolust, et raamatus on tegelane, kes on väike ja enda rumalusest koormatud, vaid et see nõnda üheselt ja lõplikult sõnastatakse. Piiri nõrkuseks tundub üleüldse olevat soov kõike sõnades selgeks teha, mitte  lihtsalt kirjeldada, vaid kirjeldatut ka ilmselguseni lahti seletada. See viib mõnikord triviaalsete lauseteni, näiteks Viimase Kamassitari aia kohta öeldakse: „Looduse ja kultuuri vahel oli saavutatud võluv tasakaal, milles leidus ruumi nii inimestele kui ka puudele ja taimedele” (lk 156). Mõnikord kordab autor mõnd asja juba tüütuseni üle: „ – Mida te oma võiduga peale hakkate? Kuidas te seda kulutate? kisas keegi tagapoolt. – Ühe võimaluse te unustate, mul  pole kohustust seda raha tingimata kulutada, vastas Kaardimoor külmalt. Segadus hakkas teda tüütama, küsimused tundusid piiratud, rumalad ja ahistavad. Ta tõmbus turri, olles sunnitud kaitsma oma õigust üksi olla” (lk 217).

Siit on näha, kuidas tekst hakkab iseennast koormama, kuna küsijate rumalus saab selgeks juba küsimuste kõlamisel, nagu saab pelgalt Kaardimoori vastusega juba selgeks tema suhtumine küsimustesse. Autor on  otsustanud siin mitte ainult seletada puust ja punaseks küsimuste ja vastuse iseloomu, vaid koguni selle, miks tõmbub Kaardimoor turri, kuigi see on sõnadetagi selge. Muide, Piir on igati võimeline andma hinnanguid ka kaudsemate poeetiliste võtetega, näiteks groteski riivavate kirjeldustega: „Hoolimata kõigest, mida filmides näidati, polnud võimalik mahutada diplomaadikohvrisse kolme miljonit dollarit” (lk 27) – siin kujutab Piir teravmeelselt  Juhatuse Esimehe naeruväärset elukaugust. Probleem on selles, et kõnealune kirjeldus on sedavõrd tabav, et sellest – või sellisest lahendusest – ehk piisanukski. Olgu öeldud, et Literaadi, Eestseisja ja Juhatuse Esimehe näol pole tegu sugugi läbiva probleemiga. Kuna tegelaste galerii on kirju, siis leiab siit huvitavaid kujusid huvitavate lugudega. Nutikalt on lahendatud Viimase Kamassitari taust, kes loeb ajalehest uudist, et  kamassid on välja surnud. Kogu suhete võrgustikku elavdavad kindlad motiivid, mille autor mõne tegelaskuju külge seob (Supermodell ja pimedus, Blondeeritud Naine ja kohvik, Hõimupealik ja kuld).     

 4.

Milvi Martina Piiri teose kõige huvitavamasse kihti annab ilusti laskuda romaani pealkirja kaudu. Siin on kaks osist: „liblikad” ja „janu”. Eriti esimene võimaldab kujutlus- ja võrdpiltide viker- ja pillerkaart, mida Piir tundub tõeliselt nautivat, kuid sealjuures sageli jällegi ülekasutavat. Liiga palju on neid liblikatega võrdlemisi  ja liblikate sissetoomisi, pakun vaid mõned näited: „Pärast pikka kõhklust ostis Paps pehme valge mängujänese, kelle üht kõrva ehtis sinisetäpiline liblikas nagu päevapaabu” (lk 95); „Lühikesed viisijupid, fragmendid erinevatest muusikapaladest tõusid üksteise järel õhku ja lendlesid toas ringi nagu väikesed päeva värve peegeldavad liblikad” (lk 146); „Aeglaselt ajas Viimane Kamassitar end tugitoolis sirgu ja lükkas salli kõrvale. Kui ta peopesad käetugedele  toetas ja aegamisi püsti tõusis, oli see nagu liblika lahkumine nukust” (lk 208). Ühesõnaga – seoses liblikatega tekib lõpuks kerge üledoseerimise maik. Kuid asi hakkas tõeliselt tööle, kui lisada liblikate motiivile janu motiiv. See lööb võimaliku tähendusvälja tõeliselt avaraks, tekitab interpretatsiooni- ja inspiratsioonivõimalusi, mis võivad romaani omailmast kaugele lendu laperdada.  Isiklikult mulle tõi liblika motiiv peaaegu automaatselt meelde Edward Norton Lorenzi 1979. aastal sõnastatud küsimuse: „Kas liblika tiivalöök Brasiilias päästab valla tormi Texases?” See viis mõtted korra ja kaose põimumisele, Lorenzi atraktorile, mille üks graafiline kujutis meenutabki muide liblikat, ja Ian Stewarti esseele „Kas Jumal mängib täringuid?”, kus muu hulgas püütakse kirjeldada korrapära ja kaose omavahelist seost vee tilkumise ja voolamise  näitega. Selle ilmestamiseks tsiteerib Stewart omakorda XVII sajandi jaapani haikuluule meistri Basho luuletust: „Selgeid veepiisku / uhtuma ilmast tolmu / poetab allikas”.

Tagasi Piiri romaani juurde. Pealkirjas sisalduv „janu” esineb romaanis liblikatest hoopis vihjelisemalt. See väljendub vee taustal-, lähedal- või kohalolekus. Piiri romaani tegevus leiab aset linnas, mida poolitab jõgi.  Selle jõe äärde satuvad tegelased pidevalt liikuma. Mitmetes võtmelistes, erilist selgust või tundlikkust kirjeldavates kohtades on vaikselt, taustal, sordiini all, aga selgelt sulisemas, voolamas, tilkumas vesi: „Kuid ometi ehk võis miski … ükskõik mis – juhuslik sõna, heli, pilt, vaade, puudutus, tunne, mõte, mis iganes – aidata ta tagasi sinna, kust ta oli hälbinud. /—/ Hämmelduses tõstis Paps pea. Ümberringi tilkus tasa, lõhnas rooste ja lehekõdu järele” (lk  76); „Supermodell kuulis, kuidas seinad nagisesid, mehhanismid tiksusid ja helisesid, kuidas inimesed hingasid, eritasid higi ja surnud naharakke, kuidas linnud magasid puuokstel ja vihm nende sulestikelt alla voolas. See oli Supermodelli jaoks täiesti uus kogemus” (lk 136), hiljem, juba elu kardinaalse muutumise lävel juhatab Supermodelli „jooksva vee kahin” (lk 223). Või nagu tunneb Kaardimoor: „Vee liikumine oli nagu mõtete liikumine – ilma ei  saanud” (lk 101). Vesi lahendab ja lahustab – tabavalt mõjub kulda lahustava kuningvee motiiv. Kuningvesi koosneb muidugi soolhappest ja lämmastikhappest, kuid siin hakkab see kenasti tööle kui puhastava ja ärauhtuva vee üks vorme. Vee füüsiline olek muutub lõpuks elu olemust kirjeldavaks metafooriks, füüsilisest on saanud vaimne: „Aga nad teadsid vastust, kus olematu võis hetkega pöörata olevaks. Teadsid voolu, mitte lülisid, astmeid ega  lugusid” (lk 247). Kuigi seda öeldakse liblikate kohta, kõlab see kogu olemasolevat haarava ja läbiva élan vidal’i, egoistliku teadvuse kujutlusest väljavoolava hingestatuse manifestina. See vaat et metafüüsiline plaan on kinnituseks, et Milvi Martina Piiri ei maksa pidada eesti kirjanduses ühepäevaliblikaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming