Lämmijärve vaarao

Lauri Sommer

Peipsi on suur ja teisele poole ei pääse praegu enam nii lihtsalt. Hea kui Piirissaardegi jõuad. NSVL lagunemine kaotas kahe kalda vahelise suhtluse, mis oli kestnud sadu ja sadu aastaid. Isegi kui viisa on ja Pihkva oblasti poolel seal kondad, pead ette vaatama. Kylarahva seast võib leida ka vene kylalislahkust, aga piirivalvurid oma tsoonis tšunjaasid ei salli. Bussiga saadeti meid kord nende putkast tagasi – kellegi korraldus – ne propuskat. Kui yle vee kaeda, siis kõige lihtsam ongi seda järvetagust maad vaadata Peipsi kitsaskohast, Mehikoormast.

Parem veel, kui saad kuhugi piirivalve torni, tuletorni või ranna lähiksel oleva maja katusele ronida ja ilm on selge. Pnevo kyla paistab. Kellakaja kostab mitmelt poolt siia ära ja tuul toob muudki. Vanasti käidi paadiga jumalateenistusel siit sinna ja sealt siia. Kus aga pyhad olid. Vesi tulvab Pihkva poolt ära, mõned rannaääred soostuvad ja murenevad, siinkandis veetase aina tõuseb. Keskajal praeguse Piirissaare mõõtu olnud Ozolitsa saar on täiesti veepõhjas, seal olnud Pyhä Mihali kiriku varemete yle loksub kahemeetrine lainete jutlus. Tõustes on järv ka mitmed rannakylade majad enda alla neeland. Tykike Mehikoormat puhkab lainetes ja osake paljudest rannaasulaist. Vene poolel olevat seda asja veelgi rohkem. Kylad taganevad, vette jäänud majad murendab, hällitab ja tormitab järv tasapisi risuks, pudemeteks ja ymarateks kivijäänusteks. Ehitatakse uued paadisillad ja võrgukuurid, paadid leiavad sadama maa pool. Endisse koju saab tulla veel ainult kalale või lustsõidule. Ja ikka seisatab keegi vetepiiril, vaadates kaugusse, lainetusse ja uttu, vetevälja, loojangut, mööduvat paati või kiikriga rändlindude hulki. Mõtleb seal vetelt tulnud mõtteid, millele ta sisemaal ligi ei saa. Nii on järv selle seadnud.

Vene poolel on Tšudskaja Rudnitsa (Чудская Рудница) kyla, vana eesti nimega vist Ruukylä. Seal on muiste tšuudid ehk sugrilased elanud, võib-olla Räpina kandi rahva hõimlased, kuid ymbruse mõjul ammugi tasapisi venestunud. Praegune Rudnitsa on ranna lähedal. Väike, põhiliselt peatänava ymber koondund pärapõrgu paigake õõtsiku ja porise maariba taga, kirik keskel. Aga ta pole seal alati olnud. Muistse kyla myyrid on nyyd juba sada meetrit Lämmijärve (Тёплое озеро) veepiiri taga mudas. Veelgi varem, XIX sajandi alul, oli järv neelanud Tšeremša kyla, mille kunagist eesti nime ei tea vist keegi, kuigi ta tõlkes karuslauku tähendab. Ja nagu ikka kiusavad inimest kysimused. Kas seal kasvas seda taime tavalisest rohkem? Kas see oli sama vohav kui peipsivenelaste sibulad, kuivas suurte vanikute või hunnikutena laiades salvedes talude avatud varjualustes ja kas seda viidi myygiks laatadele? Vastuseks on ainult mullid vee alt ja lainete lõputu laks. Rannarahvas veel mäletab jutte, et Roikino poolsaar ulatus hoopis kaugemale järve ja see polnud ka nii soine, vaid seal söödeti karja ja tehti heinagi. Gavrila Potapõtš Seroglaz on Ruukyläs põline ja ytleb, et tema vanavanaisa veel elas seal järvel. Väga vihmased aastad olid yksteisele järgnenud ja siis see lugu algaski. Lämmijärve laiutamise vastu oli kylarahva soovil peetud kirikupalveid, kutsutud Pihkvast määnegi kõrge papp, kes oli järve pyha vett pritsides manitsenud, aga ei midagi. Jumal tahtis taas veeuputust. Kui suurvesi oli hakanud juba õuesid nilpama, heitis kyla harituim mees, piissar Hariton nalja, et meil on nyyd Veneetsia – tänaval kul´atame paadiga, rääbist ja tinti ammutame pangega otse väravalt. Aga paari aastaga läks asi kurjaks, sest suurvesi leotas läbi puuriidad ja hakkas määndama randmisi maju. Peremehed võtsid oma eluasemed palkhaaval lahti ja viisid kohe paar kilomeetrit sisemaa poole, et enam niipea kartust poleks. Ja nende järeltulijad (need, keda sõjad maha ei niitnud) elavad nyydki rahulikult kuival maal, vahivad telekast melodraamasid ja mekivad nalivkat hullmagusate kypsistega, kui nad on naised, või vahivad боевик’e, viskavad viinuskit ja nuhutavad käist peale: да нормально всё, kui just katus läbi ei saja. Aga Gavrila Vanaisa, nime poolest Jegor Prohhorõtš, ei tahtnud ära minna. Ta oli kalakaupmees, kes järve tujusid tundis. Talle kuulus mitu paati ning kalaparvede leidjale oli kogunend kenake varandus, millega sai teha igasugu tykke. Ta võttis meeste abiga maja lahti ja pani sygavale maasse rammitud ja kivirahnudega toestatud kõrgetele jämedatele tammepalkidele, nii et see paistis esialgu nagu Baba Jaga nõiamaja või mingi taevane ait. Pikk trepp läks põhjani, majaymbruse tara tõmmati välja ja pandi räästa alla kyttepuudeks kuivama. Siis raius sulastega rannast palju kõrkjaid ja tegi parve. Aerutas sellega mööda kyla, kuid vaatepilt tegi tasapisi kurvaks – kelle ees sa enam uhkustad, kas haugide ja tiirude ees või? Pani selle kaadervärgi lõpuks põlema ja saatis pärituulega Eesti poole. Tuli kevadise suurvee aeg ja kyla jäeti päris maha. Viimasena lahkus oma maja katusele onnikese ehitanud vaene lesknaine Avdotja. „Tahaks jääda, aga enam ei jaksa, toas lirtsub ja tulepuud on otsas. Võtan oma kaks ikooni ja leivamõhe kaasa ja lähen Oudova puhadelnässe. Olgu järv Sulle armuline ja Jumal Sinuga, Prohhorõtš, ja Dunjaškaga.” lehvitas ta paadist oma valge ja roosidega suurrätiga. Ymber Jegori ja Dunja maja loksusid vettinud seinajäänused ja katuselaastud, akna taga ujusid tarad, puust majakraam ja heinakuhjade pudemed. Aga tugevad tormid tegid veepinna jälle puhtaks. Paari aastaga pudenes ka enamik myyre. Ainult Saava Ivvani kaevukook paistis ikka veel yle veepinna. Ja vahel kopsas paat vastu seda või teist takistust.

„Näh, Mitka kivine laut. Kae, Vikenti tare veel seisab …”

„Tead, Dunjaša, mul on nyyd siuke tunne, et vesi ongi minu kodu. Maa on juba kuidagi kaugeks jäänud. Ja siit on lähem kalal käia. Pole vaja kogu aeg seda paati vette vedada. Ei pea nii vara tõusma kah, kui need maarotid seal,” rääkis Jegor naisele ja elas edasi, lained trepi ees ja toa taga. Eks teda peeti veidrikuks ja käidi kaldale kutsumas, oma lapsedki palusid, et ära tee kyla ees häbi, kylaeided juba kutsuvad Sind isekeskis Vodjanoiks, Vetevanaks, aga taat oli paindumatu. „Kas te yldse teate, kui rahulik on vee peal elada? Kõik mured uhub see minema, kõik sydameraskused loksutab lahti. Pole vaja pihile minnagi. Ja mõnel hommikul on udu ymber maja nagu muinasjutus. Kalad löövad ukse taga lupsu, rändlinnud tulevad ära visatud rappeid sööma või ujuvad parvedena siinsamas. Kuival maal mul ei olnud nii ilusat elu, naabrid närisid. Onju, Dunka?” „No natuke yksildane ikka on ka, kui koerailmaga liiga palju loksutab. Istjatsidele peab paadiga sõitma, kes seda enne on kuulnud. Aga talvel, kui jää on ja kuu kõrgel yle järve paistab ning igayks meile tulla saab, jala, uiskude või saaniga, vot talvel on tõesti hea.”

Nad elasid oma kakskymmend aastat seal järvel. Dunja suri enne, lõppes ikkagi vist selle yksinduse kätte, millesse kangekaelne mees oli ta sundinud. Jegor sygas habet ja nurises, aga viis naise laste nõudmise peale siiski maale kalmistule. „Ise käite hauda vaatamas. Mina jään siia. Ma saan tema hinge eest ka vee peal Jumalat paluda, lepitagu taevariik teda ja mind nagu oskab.” Peiedel andis ta lastele yle ka kroonuametniku kõva käega kinnitatud testamendi, millel oli klausel. „Lapsed pärivad mu vara ainult siis, kui nad mu maised jäänused fosforiga kokku võiavad ja paksude klaasist seintega kirstu (mis on mul kodus olemas, Novgorodist tellitud) panevad, kaane kõvasti kinni kruvivad ning kirstu mu maja juurde ehitatud kividest syvendisse lasevad. Nende korralduste mittetäitmise korral jagatagu kogu raha meie valla vaestemajade vahel. Testamendi sisu täpselt ylesytlemise järgi kirja pannud piissar Tihhon Lukitš. Sellele paberile on kinnituseks oma tindise näpu alla pannud Issanda ori Jegor, Prohhori poeg.” Lapsed ei tahtnud taadi veidrat soovi täita, aga vaene aeg ei jätnud valikut. Las lõuapoolikud sepitseda pilkesalme, nende taskuis ulus tuul. Kaua ta enam ei elanudki. Toit toodi maalt kätte. Kui ilm oli hea, istus ta oma suure seljatoega toolis, vaatas vetevälja, pahvis piipu ja jorises vahel midagi laulda. Kui talvel juba nädalapäevad korstnast suitsu ei paistnud, mindi vaatama. Oli ise lautsile heitnud, rahulik ja kylm. Kuna Johorka oli olnud hea Isa ja Vanaisa (lapsed käisid yle jää tema poole ja ytlesid, et pole heldemat inimest kui Taadu), siis sõitsid sugulased igal synni- ja surmapäeval paadiga Jegori hauale, sõid, jõid ja meenutasid teda, rääkisid lastelastele edasi lugu mehest, kes elas vee peal. Tare lagunes tasapisi. Osa kangutasid tormid, teise talvel sinna purjutama tulnud kalurid, järvelindude sõnnik kattis tiidakil katust. Yks kasetohust punutud, väikese kivisydamikuga ringristikujuline võrgupoi loksus kuidagi võrgukuurist välja ja lained viisid ta Mehikoorma randa, kust mu naine ta paljude aastate pärast leidis. Aga ammu enne, yhel jääminekul, läks liikvele Jegori tare ning lagunes laiali eiteakus. Jäi ainult jutt. Ja kui ma täna õhtul seda kohta Google Earthis zuumisin, siis nägin järve mudasel põhjal yht täppi. Johorka helendas aja eesriide tagant, käed rahulolevalt rinnal, hambad irvakil.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming