Lähedus on õige distants

PILLE-RIIN LARM

Jan Kaus: „Eelistan jätta arvustajale tõlgendusvabaduse,  kuigi ma jätan endale ka vabaduse arvustaja tõlgendust vabalt tõlgendada.“

Jan Kaus: „Eelistan jätta arvustajale tõlgendusvabaduse, kuigi ma jätan endale ka vabaduse arvustaja tõlgendust vabalt tõlgendada.“

Piia Ruber

Jan Kausi mullused miniatuurikogu „Tallinna kaart“ ja romaan „Ma olen elus“ on pälvinud tähelepanu ja tunnustust eesti kontekstis lausa luksuslikult. Ridamisi on ilmunud arvustusi,1 romaani auhindas Tallinna ülikool ning 14. märtsil anti kirjanikule üle Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhind proosa kategoorias. Ometi on romaani puhul üks, muu hulgas pealkirja mõtestav tähenduskiht kriitikas seni avamata jäänud. Järgnevalt nii sellest kui ka kriitikast üldse.

Romaani „Ma olen elus“ on analüüsitud perekonnaloo, keskkonnaromaani jm võtmes. Võib-olla räägib see aga ennekõike hoopis inimlikust lähedusevajadusest, sellest, mida toovad kaasa ütlematajätmised ja et sõna lausumine elustab. Sel taustal mõjus kõige võimsamalt romaani tegelane Eve.

Jan Kaus: Jah, tõstsid esile romaani ühe olulise kihi. Eve on üks romaani võtmekujusid. Tema puhul saab otsustavaks kontakt noorpõlvearmastatu Rasmusega. Kuigi Eve ja Rasmuse liin kannab mulle olulist mõtet, mida olen nimetanud „läheduse jäävuse seaduseks“ – sügavad tunded ei aegu –, ajab Rasmus asja nurja, kuna ta on normaalne kärsitu mees, kes tahab pidevalt olla mujal (sest – Indrek Hirvelt laenates – „mujal vaevalt suudaks“). Kärsituse tõttu see „mujal“ kipubki pidevalt nihkuma, eest põgenema. Kui hakata õnne taga ajama, kipub see libisema olevikuhetkest välja, mujale. Kuidas see Mati seal „Sügisballi“ filmiversioonis kirjutaski? Umbes nii, et armastusele ei tee lõppu mitte tüdimus, vaid kannatamatus, ei suudeta lasta käest ühtegi võimalust.

Rasmus tahab mälestust Evest kinnitada ja uuesti läbi elada, justkui oleks see ilma füüsilise läheduseta vähem tõesem, aga ta kiirustab, nii et kujutlustes kaunis ühendus muutub teostudes hingeliseks segaduseks ja kehaliseks des­orienteerituseks. Rasmuse kannatamatus muudab Evet, ta kaotab pinna. Eve väärtus seisneb suutlikkuses pöörata ebakindlus aimamisi ja kobamisi, aga ometi intuitiivse, trotsliku äratundmisega enda kasuks. Ta järgneb oma sisehäälele, tundes ühe sotsiaalse paaria staatusesse paisatud mehe kirjas ära iseenda kaitsetuse, ning ta ei näe mingit põhjust, miks ta ei peaks seda äratundmist tunnistama (olgugi et see võib paista paljudele halva toonina). Sestap räägibki Eve lugu sellest, kuidas inimene leiab oma hääle. Või julguse seda häält kasutada.

Kas pole paradoksaalne, et oma hääle leidmine on just nüüd, rõhutatud individualismi ajastul, nii raske? Seda, et suhted on rabedad, võib pidada isegi ootuspäraseks, paratamatuks. Kuidas sina seda olukord näed (või Eve)?

Eks mul on hirm, et inimesed kapselduvad, nende suhted pihustuvad, kehad tõmbuvad pingule ning identiteet jääb selle pingul ja lõpuks altvedava keha sisse vangi (seda on Houellebecq väga hästi kirjeldanud), kuigi kõike – rääkimist, suhtlemist, toimimist, läbikäimist, eesmärke – on justkui mõõtmatutes kogustes. Eve kehastab selle taustal inimest, kes ei jaksa kärsitute suhete ja tahete virvarris ennast kehtestada, ta sarnaneb „Olemise talumatu kerguse“ Tomašiga, kes arvab lõpuks, et igasugune missioon on „idiootsus“. Eve ongi pigem õiguse, mitte tõe, konkreetsete olukordade, mitte missioonide inimene, kuigi ta ei kuuluta seda, vaid püüab sellekohaselt lihtsalt elada. Ta lihtsalt tahab leida kohta, kus tal lastakse olla koos teistega ja teiste seas ta ise – ning võib-olla just selle läbinisti rahuliku, igasugusest agressiivsusest vaba, omamoodi väsinud hoiaku mõjul otsustab Eve poolvend Mihkel korraga, et jätab nende ühise isa ehitatud maja alles, mis tähendab, et ta loobub isaga võitlemast. Siis oleks neil koht, kus koos ujumas käia. Nii vallandab Eve hoiak, tema olemus loo ühe kõige olulisema, pöördelise otsuse.

Sestap ongi Eve mulle raamatu tegelastest kõige lähedasem, arvan nagu temagi, et lähedus ei tähenda ainult ja alati distantsi puudumist, see tähendab õiget distantsi, hingamisruumi. Mõnikord võib lähedus kasvada just eemalolekus, igatsuse püsimises, kannatlikkuses ja aegluses või siis väga õrnas puudutuses. Seda mõistab vist lõpuks ka Rasmus.

See, mida ütlesid telesaates sind mõjutanud Ingmar Bergmani naistegelaste kohta,2 tõi äratundmise, ehkki mitte äratundmisrõõmu, sest räägime millestki üsna õudsest.

Jah, näiteks „Stseenides ühest abielust“ on üks koht, kus Marianne hakkab Johannesele oma päevikut ette lugema; samal ajal näeb vaataja Liv Ullmanni noorpõlvefotosid. Seal tunnistab Marianne, et „ma ei tea, kes ma olen“, et ta on üles kasvanud vales, tehes alati seda, mida talle öeldi ja temalt oodati, nii et teda jäi juhtima meeleheitlik soov teistele meele järele olla. Aga alates hetkest, mil Marianne avastab endas vale ja selle vale söövitatud tühjuse, algab tema eneseleidmine ja enesekehtestamine (see ei tähenda ju varasemate tunnete hülgamist, vaid lihtsalt ümbermõtestamist). Midagi samalaadset toimub romaanis Evega. Ta armastab Rasmust, aga Rasmuse heitlikkuse tõttu saavutab ta parema kontakti oma tahtega: kui ta ei leia kohta Rasmuse kõrval, leiab ta koha endas. Muide, Bergmani mõju mu romaanis ei avaldu ainult Eve karakteris. Siin tuleb mainida raamatut „Hea tahe“, mis segab fakti fiktsiooniga, allikaks Bergmani ema ja isa. Naine on jõuka perekonna kaunitar, mees lihtne pastor, kes tahab minna ääremaale inimesi ja Jumalat teenima. Mu meelest selgitab Henriku tegelaskuju väga hästi seda luterlikku spartalikkust, paindumatut ja haiglaselt puhtust otsivat vaimu, sest selles on midagi kütkestavat – istuda kahekümnekraadisesse pakasesse mähitud majas, polaaröö lillakas valgus metsa kohal, ja kirjutada jutlust, mis peaks lunastama paar vanatädi, kes on kogu su kogudus ja kelle kustuva pilgu all pead säilitama oma kõikuva usu. Sellesarnane motiiv on Bergmani filmis „Talvevalgus“ ning sellele lähedast hoiakut on tajuda mu romaanis Ropsi karakteris.

Aga mida sa selle õudusega täpsemalt silmas pidasid?

Õudne on vaikimiste ja ängide ahel, see, kuidas põlvest põlve pärandatakse mingeid tabusid, viha ega osata lähedusega ümber käia. Üleüldse, kuidas mingi vana taaga või sundmõtete tõttu ei osata iseendagagi toime tulla, kardetakse avanemist, üksildust, muutusi jne. Eve on see, kes ringist välja murrab, n-ö ellujääja.

Väga täpne. Mu käsikirja algne pealkiri oligi „Pärandus“. Vägivalla, lahendamata tunnete, emotsionaalse oskamatuse – või „emotsionaalse kirjaoskamatuse“ (nagu ütleb Bergman) – tahtmatu pärandamine. Eve on inimene, kes kehastab lootust vaimse DNA surnud ringist lõpuks välja pääseda.

Kui oluline on sulle kui kirjanikule tagasiside kriitikas? Ja kas eeldad, et arvustaja võiks tabada autori kavatsusi, või eelistad talle tõlgendusvabaduse jätta?

Tagasiside on loomulikult oluline. Eelistan jätta arvustajale tõlgendusvabaduse, kuigi ma jätan endale ka vabaduse arvustaja tõlgendust vabalt tõlgendada. Näiteks märtsikuu Loomingus on Tiit Hennoste mu romaani huvitav arvustus, kus ta üldiselt positiivse hoiaku taustal teeb ka mõned kriitilised märkused.3 Sellised tähelepanekud tulevad alati kasuks ja aitavad edasi liikuda, jäägu siis autor nendega nõusse või mitte. Dehelari ja Rebeka loo triviaalseid elemente tajusin isegi, samuti üha enam hargnema kippunud romaani otste liigset kokkusidumist, kuid selles pole ma Hennostega nõus, et Haraldi kättemaks on romaani lõpp. Ma mõistan, et sedasi saab romaani lugeda, kindlasti on tegu ühe kulminatsiooniga, kuid sellele järgneb kohe peatükk, mis sünnib justkui eelmises peatükis kirjeldatud tulekahjust. Tuli otsekui vabastaks jaamahoone seinte küljest painava lapsepõlveloo, mis kirjeldab Haraldi vaimse purunemise algust – lugeja näeb vägivalla ringkäigu ajaliselt kõige varasemat hetke.

Oled ka ise aktiivne arvustaja. Kas kirjanduskriitikat väärtustatakse sinu arvates piisavalt?

Kirjanduskriitika vajaks innustavaid näiteid. Sageli räägitakse kriitika madalast tasemest, aga seda tehakse väga abstraktselt, ähmaselt üldistades. Mu meelest pole olukord sugugi kehv. Võib-olla vajaks kriitika konkreetseid tekstinäiteid, mis tõusevad üldisel taustal ühel või teisel põhjusel esile, et oleks, mida eeskujuks seada – või millele konkreetselt vastanduda.

1 Sirbis: Elle-Mari Talivee „Üks mitmekihiline tundekaart“ (12. IX 2014), Sirel Heinloo „Tuli, mesi, õhk ja maa“ (13. II 2015) ja Janika Kronbergi „Mis teeb Jan Kausi romaani suureks?“ (13. II 2015).

2 „Kirjandusministeerium”, ETV 28. I 2015.

3 Tiit Hennoste, Tuhakottides hõõguvad söed. – Looming 2015, nr 3, lk 437–439.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming