Lahkus Paul Reets

Jaan Undusk

25. detsembril 2016 suri Bostoni lähedal Readingi hooldekodus üks Ameerika eestlaskonna värvikamaid esindajaid 1960.–1980. aastail, kunsti- ja kirjanduskriitik Paul Reets, Eesti Kirjanike Liidu liige, kunstiühingu Pallas auliige ning korporatsiooni Sakala vilistlane.

Paul-Heinri Reets sündis 5. juulil 1924 Tallinnas. Tema sõjaväeametnikust isa oli pärit Läänemaalt Ridalast, mille XIII sajandini ulatuvate juurtega kirikust kujunes poeg Paulile edaspidi uurimise objekt. Oma noorpõlve veetis Reets kolmes kodus Nõmmel, käis aastatel 1932–1936 Nõmme algkoolis ja 1936–1943 sealses gümnaasiumis.

Aastail 1943–1945 teenis ta Saksa sõjaväes. 22. septembril 1944 oli Reets ühes neist salkadest, mis pidasid Pääskülas ja järgmisel hommikul Sauel Nõukogude tankide vastu üsna lootusetut võitlust. Seejärel tuli taganemine Saaremaale ja sealt edasi laevaga Danzigi suunas.

Aastail 1946–1950 õppis ta Bonni (1947 ka Freiburgi) ülikoolis kunstiajalugu, ajalugu ja võrdlevat usunditeadust, püüdes kirjutada doktoritööd esmalt Eesti-Vestfaali arhitektuuri sidemeist XIII-XIV sajandil, seejärel surma ja kuradi ikonograafiast õhtumaises kunstis; need plaanid luhtusid. Saksa keeles – oma südamekeeles, nagu ise ütles – tundis ta end kodus, stilistiliseks eeskujuks võttis Martin Heideggeri (mõtlemine kui poeesia, keel kui peidetud filosoofia) ja prantsuse sümbolistid. Aastal 1947 alustas Reets mitmekeelset mõttepäevikut, mida pidas kuni aastani 2010 ja mis oma umbkaudu 4000 leheküljega jäi tema suurimaks kirjatööks. Tulevase monograafia koostaja leiab sellest muuhulgas poolsada luuletust eesti, saksa ja inglise keeles, aforisme (mida Reets avaldas hulganisti ka ajakirjanduses) ning kultuurilooliselt tähenduslikke hingeheitlusi (nt Reetsi kiindumus Toronto luuletajasse Urve Karuksisse).

1. mail 1950 jõudis Reets New Yorki ja elas edaspidi peamiselt Bostonis. 1951. kuni 1953. aastani õppis ta Harvardi ülikoolis üsnagi laiapõhjaliselt ajalugu ja kauneid kunste, lõpetades stuudiumi magistrikraadiga. Aegamisi süvenes temas teadmine kõige kunstiks peetava suhtelisusest, mis viis kahtlusteni kitsalt piiritletud teaduse võimekuses ja esialgu valitud kunstiajaloolase kutses. Ta hakkas hindama laste ja loodusrahvaste eneseväljendust, inimlike eluasemete stiihilist ilu, kivide mineraalset esteetikat. Kui algul mõjustas ta maailmapilti kunsti ülimuslikkuse taju, siis edaspidi nautis ta üha enam seda lihtsat rõõmu, mida uss tunneb õuna sisse oma ettearvamatut maailma uuristades. Inimenegi pidi võtma maailma kui talle lühiajaliseks vaimseks ja meeleliseks maiustamiseks pakutud õuna.

Et jääda elule avatuks, muretses Reets endale vähenõudliku, aga piisavat äraelamist võimaldava ametikoha Bostoni Lahey kliinikus, kus korrastas õhtuti registratuuris järgmiseks päevaks kaustu. Töömuresid ta endale koju kaasa ei toonud, peremuresid ta endale ei soetanud ja nii võis ta suurema osa päevast pühendada kunstile, muusikale ja kirjandusele, eneseharimisele, raamatute ja taieste kogumisele või lihtsalt jalutuskäikudele. Puhkuse ajal sooritas ta kunsti- ja elamusreise teistesse Põhja-Ameerika linnadesse, aga liikus ka Ladina-Ameerikas ja Euroopas. Vabalt vallatud saksa ja inglise, samuti prantsuse ja ladina keele kõrval õppis ta iseseisvalt ära vanakreeka keele, tõlkides eesti keelde muuseas Sappho lüürikat.

Avalikkuse ette astus Reets kirjamehena 1955. aastal noorema põlvkonna radikaalset mõtet esindanud ajakirjas Vaba Eesti. Tema nelikümmend aastat kestnud kirjandusliku tegevuse tuumaks on sadakond artiklit ning näituse- ja raamatuarvustust, mille seas leidub ka ulatuslikumaid isiku- ja loominguloolisi portreid kunstnikest Eduard Rügast, Arno Vihalemmast, Endel Kõksist, kirjanikest Juhan Liivist, Jaan Oksast, A. H. Tammsaarest, K. A. Hindreyst. Hindreyst ei pidanud Reets lugu mitte üksnes kirjaniku, vaid ka isiksusena, kelle kartmatut eluhoiakut koges 1944. aasta sügisel. Reetsi sulest on pärit veel paar lühiuurimust Eesti keskaegse arhitektuuri kohta. Tema sõltumatut hoiakut kultuurinähtustesse suhtumisel kinnitab ka see, et ta avaldas võrdse eduga mõlemas juhtivas pagulasajakirjas, nii Tulimullas kui ka Manas, mille toimetuskolleegiumi ta aastakümneid kuulus. Muuseas arvustas Reets Eestis nõukogude ajal ilmunud Tiina Nurga, Voldemar Vaga, Villu Tootsi kunstimonograafiaid ning kollektiivseid koguteoseid, samuti luuleraamatuid (Uno Laht, Aleksander Suuman, Arvo Valton, Viivi Luik), kirjutas järelehüüde kunstiteadlasele Helmi Üprusele. Leonid Stolovitši marksistlik-leninliku kunstiteooriagi suutis Reets tasakaalukalt pintsettide vahele võtta.

Omaenda raamatu kokkupanekuni Reets eluajal ei jõudnud, ei teinud selleks vist katsetki. Tema sulelooming peaks mahuka illustreeritud köitena ilmuma sel aastal.

Kogujana polnud Reets mingi suunateadlik professionaal, vaid noppis esemeid maailmast nii, nagu isu oli ja võimalust anti. Aastal 2011 annetas ta väärtusliku osa oma kultuurivarast, mis kinkekirja järgi koosnes „kunstikogust, raamatukogust ja jaapani portselanist“ (aga lisaks veel ka päevikuist, fotokogust ja muudest dokumentidest), Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusele. Järgnevail aastail jõudis ligikaudu 800 eesti ja lääneeuroopa kunsti teost (sh E. Rüga, Epp Ojamaa-Kuhni, A. Vihalemma maale ja graafikat, Ruth Tulvingu ja Silvia Leitu akvarelle, E. Kõksi, Ilse Leetaru, Johann Naha, Herman Talviku, Agaate Veeberi graafikat ja joonistusi) ning üle 800 bibliofiilse või kunstialase väärtusega raamatu kirjanduskeskuse muuseumiosakonda Nõmmel, noore Reetsi kunagises eluruumis. Valik neist oli välja pandud aastail 2013 ja 2014 korraldatud näitustel Vabaduse galeriis ja Eesti Rahvusraamatukogus (kuraator Jüri Hain) ning on reprodutseeritud kataloogides „Õhtutund“ ja „Sõnasild“.

Paul Reetsist kujunes väliseesti kunsti mõõduandev arvustaja, mida nüüd on tunnustatud ka „Eesti kunsti ajaloo“ värskeimas köites. Ent Reetsi elavat kõnet kuulata oli veelgi kütkestavam kui teda lugeda: saadi osa sellest eluenergia ülimalt emakeelsest voolust, mis kandis endaga hiiglaslikku faktilist teavet. Reets ühendas oma isikus mõneti eraklusse kalduva eluhoiaku ja jõulise suhtlejaande, mis väljendus ka tema rikkalikus kirjavahetuses, nii näiteks Marie Underi ja Artur Adsoniga. Küllap see vitaalsuse ja erudiitsuse põimumine tegigi temast üsna erilise inimese, kelle pärisosaks jäi anda laeng kõigile neile, kellega ta kokku puutus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming