Lapsepõlv unelmate Mustamäel

Holger Kaints

Loone Ots, Mustamäe valss. Toimetanud Eda Allikmaa. Kujundanud Margit Randmäe. Petrone Print, 2012. 288 lk. Pole kahtlust, et mälestusteraamatuid loetakse mitmel põhjusel. Seetõttu neid ka ilmub väga mitmesuguseid. Mind on paelunud peamiselt need memuaarteosed, kus kirjutaja isikliku loo kõrval tuuakse esile ja analüüsitakse võimalikult põhjalikult ka keskkonda ja olusid, milles tegevus toimub, mida lugedes muutub aistitavaks kirjeldatava ajastu hõng. Kahtlemata võib möödunud ajaperioodide realiteetidest ülevaate saamiseks, neisse süüvimiseks ning nende vaimusilmas taasloomiseks kasutada objektiivsemaid allikaid, kui seda on mälestusteraamatud: ajaloolisi ülevaateid, uurimuslikke artikleid, monograafiaid. Samuti leiab suurepärast ajastukujutust paljudes ilukirjanduslikes teostes, kus olud on sageli välja toodud väga karakteerselt. Ent kõigi eespool mainitute kõrval on memuaarid täiesti eraldiseisev žanr. Memuaaride eriline omapära on kujutatava side konkreetse subjektiivse isikuga. Ehkki täit tõde ei maksa loota ka ülitõsiselt monograafialt, on memuaarid kindlalt kõige isiksusekesksem ja erapoolikum esitusviis. Seda ei tohiks pidada sugugi puuduseks, tolle asjaoluga tuleb lihtsalt arvestada. Erapoolik pilk kätkeb endas sageli ka võlusid. Kui mitte muuks, siis mõistmiseks, kui mitmekülgselt võib elu näha.

Kahtlemata on objektiivsemaid ja subjektiivsemaid memuaare. Esiteks sõltub see kirjutajast endast: tema mälutüübist, kui hästi ta mäletab, ja kas ta tahab kõike, mis meenub, täpselt sellisena kirja panna. Aga samuti avaldamiseks mineva teksti koostamise n-ö tehnilisest poolest. Mõnel on võimalus abistava materjalina kasutada oma kunagisi päevikuid, kirju või märkmeid, teine lappab vanu ajalehti ja säilinud pabereid, mis aitavad omaaegseid sündmusi paremini meenutada. Leidub tugevasti „objektiveeritud” mälestusi, kus toetavat materjali on kasutatud palju; eriti paistavad sellega silma tuntud poliitikategelased, kes tuginevad suuresti vastava aja memodele ja ametlikele dokumentidele. Kahjuks ei kipu kirjutajad sageli avaldama, kas ja mil määral on kasutanud lisamaterjali. (Mõned siiski teevad seda. Näiteks Dagmar Normet1 tugineb avalikult oma päevikule, tsiteerib seda ja avaldab pikki lõike.)

Kui võtta asja nii, et mälestusteraamat ongi ühe konkreetse inimese mäletamiste üleskirjutus just sellisena, nagu olnu x aastat pärast tegelikke sündmusi on meelde jäänud, siis peaksid ilma igasuguse toeta kirjutatud memuaarid olema kahtlemata kõige ehedamad. Paraku soovib peaaegu igaüks, kes mälestusi avaldab, et tema tööd võetaks võimalikult tõepärasena (sest tema enda jaoks on ju kõik enam-vähem vaieldamatu tõde) ning seepärast võib uskuda, et rohkem või vähem abistavat materjali on kasutanud suur enamik. Tavaliselt tunneb vähese abiga või liigses eneseusus kirjutatud mälestused ära selle järgi, et seal tuleb ette silmanähtavaid vasturääkivusi üldteada tõdedega. Sääraste apsakate järgi ei tohiks siiski otsustada konkreetsete mälestuste üle tervikuna. Mõningaid teisi ja vahest hoopis olulisemaid seiku võib sama inimene esitada väga tõetruult. Ja nagu eespool mainitud: sageli on kõige hinnalisem hoopis omaaegse õhkkonna vahendamine, vaatamata faktitäpsuse vastu eksimisele. Üks huvitav tähelepanek, kuidas mälestustesse võib sattuda eksitavat infot, siinkohal ka Loone Otsalt. Ta kirjutab oma ema esimesest abikaasast, Kadrioru lossi turvameeskonnas töötanud miilitsast: „Omal sõnul oli ta üks neist, kes lõikasid silmusest maha end üles poonud […] Johannes Vares-Barbaruse” (lk 49). Kas oli miilits suur bluffija või on tegemist kirjutaja mäluveaga, aga ajalooline fakt on, et Johannes Vares lasi enda (lasti?) püstolist Walter maha.2

Nõnda jooksevad mälestuste juures kokku justkui kaks vastandlikku suundumust. Esiteks võtab lugeja mälestusteraamatu kätte enamasti sellepärast, et rohkem teada saada. Teiselt poolt ei tohiks ta eeldada, et kõik täpselt nii oligi; ta ei tohiks süüdistada mälestuste kirjutajat selles, et tolle mälu on mõnikord ekslik. Ühe nõude aga võiks – lausa peaks – mälestustele küll esitama: selle, et kirjutaja ei eksiks tõe vastu sihilikult, ei moonutaks teadlikult fakte selle nimel, et näidata iseennast, mõnda poliitilist korda või mõttevoolu teistest paremana. Mis toimub teadvustamata – sellest pole iialgi pääsu –, tuleb andeks anda, täpselt sama moodi nagu paratamatud mäluvead.

Kõike eespool öeldut arvesse võttes tuleb ka mälestuste retsenseerimisse suhtuda tavapärasest teisiti. Skaalal tõepärane-ebatõepärane seda kindlasti teha ei tasu. Vastasel korral võtaks ju arvustaja ise endale lõpliku tõe mäletaja rolli. Paljuski on tema ise samasugune üksikisik, ainult et mäletab midagi teistmoodi. Mälestused ei ole põhimõtteliselt vaieldavad. Üldteada ja dokumentaalselt tõestatavaid fakte võib muidugi meelde tuletada, aga nende õigsus ei peaks olema määrav kriteerium. Sama ennatlik oleks teha järeldusi à la: „*** mälestused lükkavad ümber ametlikult käibivad tõed”. Sestap tundub mulle kõige kohasem respekteeriv dialoog autoriga ja olulisena tunduvate detailide refereerimine.

Loone Ots kuulub sellesse põlvkonda, kes esimesena veetis oma teadliku lapsepõlve Tallinna nn mägedel, s.t vabaplaneeringuga paneelmajade linnaosas. Konkreetselt mõistagi Mustamäel, sest suurtest linnaosadest oli esimene just see.3 Autor mäletab ka üht-teist oma esimestest eluaastatest Kalamajas, aga kuna Mustamäele koliti ajal, kui ta oli veidi vanem kui kahe ja poole aastane, on ilmne, et suurema osa varasema eluperioodi kirjeldustest on rekonstrueeritud teiste jutu järgi tagantjärele.

Küllap on lapsepõlve keskkonnal oluline, vahest isegi määrav osa selles, missuguses võtmes me edaspidi ümbritsevat hindame. See saab omamoodi skaalaks, nullpunktiks, millest lähtutakse. Maastikud, kus me oma lapsepõlve veedame, on meile tõelisemast tõelisemad. Loone Otsale on selleks loomulikult Mustamäe ning Mustamäest ongi selles raamatus nii otse kui kaude palju juttu. Ta on Mustamäe patrioot nii heas kui ka halvas. Üsna põnev on tema Mustamäe kortermaja kirjeldus kohe pärast kolimist: korterite ehituskvaliteet, ümbrus, kõige enam aga maja asukad ja nende elulaad, mida võiks võrrelda pigem mõne kolhoosikeskuse suurmaja elanike omavahelise lävimistavaga. See Mustamäe algasukate kollektivistlik semutsemine segatuna üksteise järel luuramise ja tagarääkimisega oli mulle uudis. Mina tean hilisemat Mustamäed, kus valitses pigem täielik anonüümsus ja isoleeritus.

Loone Ots mäletab, kuidas ta vanemad olid unistanud korterist just Mustamäel, ta leiab, et „vabaplaneering jättis vapustavalt uudse ja sõbraliku mulje” (lk 64) ning teeb algkoolineiuna tähelepaneku: „Mustamäe oli uhkuseasi, alati võis öelda: „Elan Mustamäel,” ja jälgida kadedat reaktsiooni” (lk 104). (Teisal, keskkoolipäevi kujutavas pooles, tuleb valmiva Lasnamäe kohta tema sule alt õige karme väljendeid (nt lk 235).) Pealkirjaks võetud „Mustamäe valss” oma originaalsõnadega on tema laul.

Just nendes, osaliselt vastandlikes positsioonides avaldubki Mustamäe põlvkonna omapära. Võin üsna julgelt oletada, et mitte kõik tolleaegsed tallinlased ei pidanud Mustamäed ülimaks ideaaliks ega kadestanud Mustamäe tüdrukut tema elukoha pärast. Inimesed kujutavad väga sageli ette, et see, mis on ihaldusväärne neile, on ka kõigile teistele. Kuuludes ise Mustamäe-eelsesse põlvkonda, aga puutudes Mustamäega siiski üsna tihedalt kokku (esmalt läbi bussiakna marsruudil Nõmme–Kopli; pärast oli see sugulaste ning sõprade elupaik ja koht, kus õppisin kolm aastat keskkoolis, hiljem tuli ligi 15aastane eluperiood, kui töötasin Mustamäe lähinaabruses), mäletan valdavalt teistsuguseid suhtumisi. Tolles ringkonnas, kuhu mina sündimise tõttu sattusin, vaadati Mustamäed peaaegu sama pilguga, nagu Loone Ots hindab Lasnamäed (järelikult paistis see tookordselt võrdlusaluselt vaadates sama pelutav). Meie elutingimused polnud sugugi roosilisemad kui Loone vanematel Kalamajas, ent ma kuulsin õige sageli: korterit oleks hirmsasti vaja, aga Mustamäele küll ei tahaks! (Ehkki: kui oleks pakutud, oleks loomulikult mindud.) Lihtsustatult tähendas see, et teati ette, missugune seltskond, tubade viimistlus jm seal ootab – seesama, millest autorgi pajatab. Solvavat nimetust Tiblagorsk, mis hiljem omistus eranditult Lasnamäele, kuulsin mina esmakordselt Mustamäel keskkoolis käies oma klassivennalt Mustamäe kohta. Ka vabaplaneeringut põlastati, ning ausalt-öelda võõrastan ma seda siiamaani, ehkki olen elanud 35 aastat Õismäel.

Huvipakkuva küsimusena tõstab Loone Ots üles eesti ja vene elanike vahekorra algaastate Mustamäel. Ta kinnitab, et nende majas oli see 2 : 1 eestlaste kasuks (lk 68) ja üldistab selle kogu linnaosale. Täpseid arve mul loomlikult pole, küll aga mälestused kaheksakümnendate algusest, kui enne valimisi agitaatoriks sunniti. Siis anti kätte paari Vilde tee elumaja elanike nimekirjad ja seal oli mõlemat rahvust enamvähem võrdselt. Objektiivsemat infot annab ehk tõik, et 1976. aastal oli Mustamäel viis vene ja neli eesti kooli.4 Seega ei julgeks ma ise nii optimistlikku suhet pakkuda. Samal leheküljel välja käidud hinnang Õismäele (1 : 1) läheb koolide suhtega (kaks ja kaks) kokku.

Suhtumisel nõukogude olmesse pole vahet, kas oled pärit Mustamäelt või kusagilt mujalt. Osa detaile seostub mingil määral Mustamäega, kuid üldtendents on igal pool ikka sama. Olmet on raamatus palju ning minu meelest on ülimalt hea, et nii palju üksikasju on suudetud meelde tuletada ning suur hulk ka vaimukalt esitada. Eriti mõnuga lugesin seda kohta, kus Loone Ots meenutab 80ndate keskpaigast jutustades „vänge küüslaugumaitsega stepivorsti, mille seest uudistasid ilma lehmanisad” (lk 257 – alles hiljaaegu, ühenduses vorstide lihasisalduse poleemikaga, teatas üks omaaegne asjapulk ajakirjanduses, et nõukogude ajal oli kõigis vorstides liha 100%!). Väärtuslikku taustteavet võib leida neist passustest, kus Ots kirjutab oma ema tööst kaubandusvõrgus, s.t defitsiidimajandusest kaupluse tagaruumidest nähtuna. Läbi humoorika noodi nähakse tööstuskaupade kaupluse ümber tiirelnud odekolonnisõltlasi. Päris tõsiselt ei tasuks siiski võtta väidet, et kodutuid sel ajal üldse polnud (lk 187). Kriminaalkoodeksisse sisse kirjutatud karistusmäärad „parasiitlike eluviiside”, tööst kõrvalehoidmise ja hulkurluse eest sundisid säärasele kontingendile peale varjatuma eluviisi.

Täiesti omaette teemaringi raamatus moodustavad need osad, mis puudutavad kooli. Iseenesest on koolielu ju seesugustes kujunemisaastaid käsitlevates meenutustes kõige loomulikum komponent. Tuleb aga arvesse võtta, et autor on oma edasises elukäigus tänapäevase kasvatusteaduse küsimustega kõige paremas mõttes sina peale saanud ja oskab seetõttu vaadata ka omaaegset kooli ning õpetajate professionaalseid võtteid teise silmaga kui enamik meist. Ühtlasi on mul kahtlus, et seetõttu suudab ta koolielu juhtumeid ka mälust paremini esile tuua. Mina küll oma algkooliajast nii palju üksikasju ei mäleta, et selle alusel õpetajatele (v.a ehk klassijuhataja) täiskasvanutarkusega hinnangut anda. Samuti on meeldiv, et autor ei afišeeri kusagil oma eriteadmisi, kirjutab nii, nagu talle koolilapsena asjad meelde jäid. Professionaalsus tuleb välja oskusest rõhutada mõningaid iseloomulikke aspekte.

Loone Otsa esimesed kuus aastat kesklinna „eliitkoolis” paistsid mulle nii jaburad, et hakkas tunduma, nagu oleksin mina, küll üheksa aastat varem ja tavakooliõpilane, hoopis teisel planeedil koolipinki nühkinud. Kui ta aga tavalise kooli põhikooliastmesse üle läheb, tuleb kõik juba päris tuttav ette – ei mingit pioneerikaltsu kandmist, teada asi. Seega oli toonane eliidikool eriline lömitajate kooslus ja minu arvates on tunnustamist väärt, et ta on sellisena ka „raamatusse raiutud”. Kusjuures professionaalipilguga nähtut on hoopis raskem lihtlabaseks klatšiks või kiusuks pidada. Keskkoolielu kirjeldusi lugedes hoomasin, et aeg oli vahepeal tõepoolest edasi (tagasi?) läinud. Товарищ Gretškina karm käsi oli poliitloidusele lõpu teinud, mis sisuliselt tähendas rohkem показуха’t, sest vaevalt noorte meelsus muutunud oli. Ka autor ise tunnetab sel perioodil kasvavat vaimset surutist ja vaevalt oli see põhjustatud üksnes teadlikumasse ikka jõudmisest.

Nagu öeldud – kes millest elulugudes huvitub. Mind köitsid selles teoses kõige enam Mustamäe teema – eriti seepärast, et käsitlus lahkneb minu enda kogemustest –, hulga ununema kippuvate olmedetailide fookusesse toomine ja loomulikult teravapilguline sissevaade kooliellu. Loone Ots jutustab ju ära ka terve oma perekonnaloo ning seegi sisaldab ühtteist ajajärgule omast ja seda iseloomustavat. Tundmata kuigi hästi seesugust lugejakontingenti, kipun arvama, et kõmu- ja pikantsusehuvilistele ta midagi väga magusat ei paku. Niisiis jääb perekonnalugu (asjaosalisele huvitavam kui teistele, kirjutajale kahtlemata tema mõttetöö raison d’être) rohkem selleks toestikuks, millele muud teemad saavad toetuda – tsementeerijaks, kokkuliitjaks.

1 D. Normet, Avanevad uksed. Tallinn 2001, 2. tr 2010.
2 Kõige üksikasjalikumalt: E. Kaup, Johannes Varese surmaeelne kiri. Keel ja Kirjandus 1990, nr 1.
3 Esimene sõjajärgne kompleksselt rajatud uuslinnaosa oli Pelguranna, aga vabaplaneeringust võib seal rääkida vaid mõne viimase kvartali puhul.
4 Tallinna ametitelefonid 1. augustiks 1976. Tallinn 1976. Mustamäel töötasid 32., 37., 43., 44. (eestikeelsed) ja 38., 50., 51., 52. ja 53. keskkool (venekeelsed). 49. ja 54. keskkool ei olnud veel avatud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming