Laskumine hõberajale

LIVIA VIITOL

Kui saja aasta pärast tahetakse saada täiuslikku pilti sellest, mis mõtteid mõtles ning mida tundis XXI sajandi alguse haritud ning iseseisev naine, tuleb lahti lüüa kõik Kärt Hellerma proosa-, luule- ja esseeraamatud, kõnelemata luulekogudest. Olgu öeldud, et iga uus raamat täiendab eelmist. Kirjanduses on prosaisti ja esseistina kanda kinnitanu pöörang luulesse alati erandlik nähtus. Siinkohal võiks küsida: kus on murdepunkt?

Hellerma tuli kirjandusse 1990ndate alguses, avaldades paar juttu Favoriidis ja Vikerkaares. Teemad olid julged, aga ka Hellerma oli julge ning kandis valitud teemad välja. Tema esimene romaan pani 1997. aastal kriitikute armee kihama: see oli salapärase pealkirjaga („Alkeemia“) ja veel salapärasema, isepäise peategelasega. Tiraaž müüdi ruttu läbi ning pisut enne seda, kui ilmus teine romaan „Kassandra“ (2000), tehti esimesest romaanist kordustrükk. 2000ndate alguses ilmusid tema kriitikakogumikud, kulus veel veidi aega ja ilmavalgust nägid novellikogu „Ma armastasin David Copperfieldi“ (2007) ning valik reisikirju „Sinine missa“ (2008).

Üks „Sinise missa“ reisikirjadest on teistsugune kui teised, eendudes nii žanriliselt kui ka kirjutamisstiililt. Selle lähtepunktiks on üks varases lapsepõlves loetud Zacharias Topeliuse muinasjutt ning pealkirigi on nagu Topeliusel: „Aallotari jäljed“. Selles loos kõneldakse mälust, armastusest ja unustamisest ning tuletatakse meelde, kuidas merekuningas Ahti, Aallotari isa ja metsakuninga Tapio poeg, laskis tütrel hõbekarikast võlujooki juua, et too unustaks oma armastatu – Kanervo. Hellerma jutustab selle vana loo uuesti, kuid teeb seda hoopis teisel tasandil. Tema loo tegevus toimub paralleelselt Ventspilsi kirjanike majas, kuhu ta on kirjutama sõitnud, ning Lasnamäel Suur-Sõjamäel, teel sõbranna pulma. Kirjutaja peas hakkavad ühtäkki kummitama kummalised laulujupid ning teda tabab tunne, nagu oleks kõik olnu jäänud seljataha, kuid samal ajal justkui saabumata ja ees. Suur-Sõjamäe teed mööda pulmapeole minnes lähevad ajad segamini ning kirjutaja mina muutub Aallotari minaks. See kirjanduslik võte võinukski siinkohal jääda retsensendi sedastuseks, kui tekstis poleks paari niisugust kohta, kus proosatekst läheb ootamatult üle luuleks. „Sõna, lase mul ennast jutustada. / Lase ennast läita. / Äratus. Süüde,“ kirjutab Hellerma ning jätkab: „Sõnad on Vead, / kogu aeg Valed, / nagu pleekinud Lipud, / mis näitavad, / et kunagi läks / selle koha pealt / rada.“ Sellele järgneb distantseerumine kirjutatust ning vaade kõrvalt.

Need proosatekstist välja või üle ulatuvad värsisarnased read võikski fikseerida kui luule alguspunkti. Paari-kolme aastaga vormus neid juurde. Siitpeale hakkasid luuletused nagu mäenõlvadele pikka aega kogunenud lumi laviinidena kogudeks koonduma: kolm kogu kolme aastaga. Osa Hellerma luuletusi meenutab päevikulehekülgi, osa moodsa aja blogisid, osa vana aja mõistukõnet, muist jätavad mulje portreekirjutajast, mõned on sisekõnes reportaažid. On aga neidki, mis toovad meelde peaaegu kõigi XX sajandi suurte maalikunstnike tööde nimistusse kuuluva pealkirja „Naine aknal“ kandva pildi või siis selle naise, kes paneb omaenda fotot vaadeldes kirja mõtteid ajast, inimestest ning ühiskonnast ja rändab n-ö pildi järgi kirjutajana Loomingu Raamatukogus 2016. aasta alguses välja antud naiste kirjade numbrisse.

Kõigis kolmes suuresti ühiskonna­kriitikast laetud luulekogus avastab lugeja aga ka neid luuletusi, mis tulnud justkui teisest dimensioonist või identiteedist. Need on need, mida võib käsitleda lendudena enda sisse või, nagu Hellerma ise ütleb: „Mu ränd on kulgenud üha sissepoole, / mööda nähtamatut kanalit.“ Üks on aga kindel: need luuletused, mis vilksatavad luulekogus „Seniitvalgus“ (keskel ja lõpus) ja taanduvad mõnevõrra „Hümnis pikale ninale“, moodustavad „Hõbeda laulude“ tuuma, kuid oleksid justkui Kärt Hellerma teise mina kirjutatud. Need luuletused vastanduvad päevakajalistele eluvaatlustele, neile, kus annab tooni sõjahirm ning sõjavastasus, mille teemaks kirjaniku sotsiaalne kaitsetus või luubi all välismaal töötav kunstikriitik, meeskirjanike naised ning kõik kirjutamisse puutuv, alates retsensiooni ja proosakirjanduse aastaülevaate kirjutamisest ning lõpetades kultuuri defineeriva luuletusega. Igavese kriitiku kõrval seisab äkitselt unistav luuletaja. Miks ei võiks Hellerma ollagi too teine – unistav luuletaja? Kas ta peab lakkamatult maailma pärast muretsema? Kas ta saaks jätta ütlemata: „Elan ajal, mil õiglus / ei ole jumalik, / vaid kompromiss ja kokkulepe“. Või et „Maailma valitseb see, / kes kirjutab panoraami / ja kelle käes on pult, / mis on õieti sihik“?

Vastus on: ei saa. Sest Hellerma usub, et sõna muudab ruumi kuju, sõna on energia ja kosmosel on oma lingvistika. Sest kuidas muidu, kui mitte sõnade kaudu pääseb kirjanik merd mööda minevale teele, mida mööda läheb ja tuleb valgus („… mööda veest treppe / oma hõbedast paleesse // läheb kikivarvul / et merepõhjas magavad / Atlantise sinirebased / üles ei ärkaks“). Või kuidas muidu, kui mitte sõnade kaudu tekib pilt sellest, kuidas mets koos lendava järvega ühel hetkel õhku tõuseb, põgenedes palgiveolaeva eest? Või kuidas muidu kujutleda iseennast Hiiglaneitsiks ning igal kevadel uuesti imestada, et ideaalide haual õitseb armastuse taim?

Aga Aallotar, tahaks siinkohal küsida. „Hõbeda lauludes“ on päris mitu teksti, mis annavad märku, et nende autor kõnnib jätkuvalt Aallotari jälgedes, sest sel, kes on korra nii kõndinud, pole enam võimalik rajalt kõrvale astuda. Selleks et kirjutada merevalgusest nii, nagu teeb Hellerma oma viimases kogus, peab kirjutaja veres olema väga vana meretunnetus. See ei käi niisama lihtsalt. Ja siis äkitselt taipad: need on noodsamad Hellerma Hiiumaa juured, mis vorminud temast, esimest põlve mandril sündinud Hiiu naisest, laineid pidi kõndiva luuletaja.

Akseli Gallen-Kallela maal „Aallotarid“ (1909).

Wikimedia Commons

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming