Lasnamäe lunastab uus, demokraatlike väärtustega põlvkond

Aija Sakova

Natalja Filippovna on veidi üle neljakümnene ning ta on alles täiskasvanud naisena koos oma allohvitserist eksabikaasaga Eestisse elama sattunud. Eestis oli ta aga pärast korduvaid peksmisi ja raseduse katkemisi hakanud mõtlema sellele, et see pole õige, kui mees teda peksab, lihtsalt selle pärast, et ta on juua täis ja tal on tuju paha. Saat seostab selle äratundmise Eesti kliima ja siinsete inimeste mõttelaadiga. Nii defineeritab Natalja Filippovna romaanis kohalikke:  „[---] siinsed inimesed olid nii täpsed ja just siinsed naised muudkui arutasid, mis õige või vale; mitte „armastab” – „ei armasta” või „õnnelik” ja „õnnetu”, vaid ikka „õige” – „vale” või „kellel on õigus” – justkui oleks neil sees mingi joonlaud, millega saab kogu aeg joont tõmmata õige-vale vahel, ja kui siis kogu aeg joont tõmmata õige-vale vahel, ja kui siis kogu aeg püsid õige poole peal, siis ongi kõik korras. Siinsed naised elasid tihti üksi, kasvatasid  üksi last, mitte alati sellepärast, et mehed oleksid neid maha jätnud, vaid et nad leidsid, et nii on õige. Natalja Filippovnale meeldisid need enesekindlad naised. Ja miks ei võiks temagi nii elada? Aga talle tundus, et ainult siin, sellel niiskel ja hallil maal saigi niimoodi mõelda ja elada – et kui ta tagasi läheks kuhugi Venemaale, kasvõi tagasi Uraalide taha, kust ta ju tuli, peaks ta elama teisiti, leppides, kannatades … Aga tema ei tahtnud!” (lk 10). 

See on ühtlasi üks nendest paarist kohast romaanis, kus tekib küsimus raamatu programmilisuse kohta selles mõttes, et püütakse inimesi ja tegelasi kuidagiviisi klassifitseerida. Kuvatakse siin lugejale ju pilt eestlannadest kui tarkadest, emantsipeerunud naistest ja venelannadest kui vähem emantsipeerunud ja enese õigustest vähem teadlikest naistest, kes end meestel õnne ja armastuse nimel peksta lasevad. Samas on selge, et autor ei püüa niivõrd  anda hinnangut eri rahvusest inimestele, kuivõrd proovib selle vastanduse läbi anda teatud pilti kahest erinevast ühiskonnast ja nendega kaasnevatest mõttemaailmadest. Väike häirekell minus kui lugejas siiski heliseb. Võib-olla tõesti võib ja saab vastandada selliselt eesti ja vene naisi, ehkki on selge, et kindlasti vastab see tõele vaid osalt. Selliseid emantsipeerunud, omal soovil ja põhimõtte pärast lapsi üksi kasvatavaid naisi leiab ikka pigem suurematest linnadest. Igal juhul võib öelda, et Natalja Filippovna tuleb võrdlemisi jäikade arusaamadega ühiskondlikust kontekstist, aga tal õnnestub lahti rabeleda oma kurnavast abielust ja alustada Tallinnas uut, iseseisvat elu. Selle juurde kuulub töö elektroonikatehases ja murdeeas tütar. „Natalja Filippovna meelest nii oligi hea – ta oli juba küllalt vana, et olla rahul ainult lapsega, ja ta ei olnud kunagi niiviisi mehenäljas nagu  mõned tema sõbrannad, kes leppisid purjus mehe laamendamisega ja isegi peksuga, peaasi, et keegi üle käiks …” (lk 9).

Natalja tütar Sofia esindab aga juba täiesti teistsugust Eesti venelaste põlvkonda. Siin sündinuna valdab ta hästi riigikeelt ja tal on eestlastest sõpru. On huvitav jälgida, kuidas Sofia vastandub omal moel oma emale ja seda kogu oma olemusega. Nii on ta näiteks nääpsuke, samal ajal kui ema on pigem lopsakas, samuti  paistab ta olevat arukas, analüüsivõimeline (vestlused sõbranna Raeli vanaemaga) ning isegi ambitsioonikas neiu (presidendiks saamise unistus), ema esindab aga pigem lihtsat ja vähenõudlikku tüüpi. Nagu ema Nataljagi arutleb ka Sofia eestlaste ja venelaste erinevuste (aga miks mitte sarnasuste?) üle. Tema teeb seda aga eestlasi vundamendiga ja venelasi vundamendita majadega võrreldes. „[—]Sofia jaoks tegi see eestlased teistsuguseks  kui venelased – eestlased olid siin oma maa sees nagu tilluke terav okas maa sisse kiilutud ja mis nad tegid, seda tegid justkui igaveseks, aga venelased paistsid olevat lahtiselt maapinna peal, pidevalt valmis liikuma – nagu see Ivan muinasjutus, kes sai oma ahjuga maad mööda ringi sõita – lesis ahju peal ja sõitis … Ivan oli laisk. Ja eestlased arvavad, et venelased on laisad, aga tegelikult pole see nii. Või kui ongi nii, siis ei pruugi eestlased oma virkusega  paremad olla – nad on lihtsalt teistmoodi. Nad on järsemad, selgemad, justkui punktikesed, aga venelased on rohkem voolavad, rohkem laialivalguvad … Sofia ei osanud öelda, kumb on ilusam. Tema ema oli ilus – niisugune ümar ja lopsakas nagu gladiool …” (lk 59–60).

Kui arutlus paigutaks Sofia tinglikult venelaste, nende ilusate ja tundlevate naiste poolele, keda kirjeldas ka Natalja, siis Sofia ja tema sõbranna Raeli vastandus lisab kogu suhete ja poolte kombinatsioonidele veel ühe huvitava aspekti. Rael, kes on rikaste vanemate laps, ei soovi oma vanaemale lehti ette lugeda, vaid eelistab selle asemel pleierist muusikapalasid kuulata, et eluga nii-öelda kursis olla. Sel ajal kui Rael vaevleb tarbimishulluses, peab Sofia sisuliselt nälgima, et koguda raha oma lõualuu korrigeerimise tarbeks. Nii ei jäägi Sofial üle muud, kui keskenduda vaimsetele väärtustele ja vestelda  Raeli vanaemaga elust ja poliitikast ning olla seega ühele vanadaamile intellektuaalseks vestluskaaslaseks sellal, kui proua enda lapselaps ei paista sügavamate väärtuste vastu mingitki huvi tundmast. Eesti Ekspressis ilmunud essees „Kes on okupant?” (31. XII) ütleb Saat väga selgelt, et kõigil „külalistel” peab olema võrdne õigus nii oma kultuuriautonoomia teostamisele kui ka kodakondsuse taotlemisele. Aga ta paneb  Eesti ühiskonnale südamele ka seda, et tuleks vene noortesse sisendada demokraatlikku ühiskonna lembust: „Niivõrd kui me /—/ suudame neisse sisendada soovi, et ka Venemaal võiks ükskord valitseda säärane (tänapäeva eurooplase jaoks normaalne) ühiskond, kus austatakse teiste õigusi, aga mitte massi ja rusikat, sedavõrd me õõnestame Vene imperialismi ja kaitseme tänapäeva Euroopa normaalseid väärtusi”. 

Selles valguses võib öelda, et Lasnamäe lunastaja ei ole romaanis mitte ainult Natalja Filippovna, kes on rahamuredest tingituna sunnitud prostituudina töötama ja härrade seksuaalseid vajadusi rahuldama (üks vene kunde soovitab Nataljal oma ajutisest tööst mõelda kui meeste pattude lunastamisest), vaid et just Sofias kui oma põlvkonna (soov) esindajas peitub tõeline Lasnamäe, Eesti ühiskonna lunastus.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming