Lastelaulud

 

Wimberg

POLITSEINIKU VÖÖ  

(POLITSEINIKU HOIATAV LAUL

ALGAJALE VARGALE )

Sina oled varas,

mina olen võmm.

Mul on vöö peal püstol,

see võib teha põmm.

Ripuvad seal samas

rauad ? kas sa näed?

Nendega võin panna

lukku sinu käed.

Kae ka kumminuia,

eks ju ? on vast malkk!

Kui sa norid tüli,

on see sinu palkk.

Siis veel raadiosaatja,

millel küljes nupp ?

kutsu võmme appi

kas või terve grupp!

Kui sind veelkord taban

mõnelt pahatöölt,

omal nahal tundma

kõikke saad mu vöölt!

 

LEMMIKBÄNDI KOGUMIK

Juba läinud reedest saatti

kuulan ainult ühte plaatti!

Lemmikbändi kogumik!

Lemmikbändi kogumik!

Lood kõik kulunud on pähe ?

ikka veel on kuuldud vähe!

Lemmikbändi kogumik!

Lemmikbändi kogumik!

Oh, neid kuulama ma jääkski,

kallis iga pillikääkski!

Lemmikbändi kogumik!

Lemmikbändi kogumik!

Kas või sajandagi korra

laulan kaasa: jorra-jorra!

Lemmikbändi kogumik!

Lemmikbändi kogumik!

Ootasin ma, nagu näljas,

millal kord see plaat on väljas!

Ja kui jõudiski see poodi,

rõõmustasin hullumoodi!

Muidu lugusid, mis vaja,

kümnest kohast taga aja ?

nüüd ent pole seda tüli,

koos on kõikk, mis üli-üli.

Pilvisse kui kanttud ratsust

olen sellest trummimatsust!

See, mis kidramehel anda,

nagu tuul mind võtab kanda!

Aga laul on nõnda nagu

läheks traktor, järel vagu.

Laul on nii, et muud ei taha,

käes on hea ja eemal paha.

 

KÕHU TÄIS SÖÖN VORSTIST

(KODUTU KOERA KRÄSSU LAUL)

Öö on täna sünge.

Öö on täna sünge,

pilve taga kuu.

Öö on täna vaikne.

Öö on täna vaikne,

kostab vaid mu ?uuu!?.

Uuu!

Uuu!

Uuu-uuu-uuu-uuu!

Istun lepa alla.

Istun lepa alla,

mööda saatma ööd.

Kõhu täis söön vorstist.

Kõhu täis söön vorstist,

kui kord leian tööd.

Uuu!

Uuu!

Uuu-uuu-uuu-uuu!

Torgivad kui nõelad.

Torgivad kui nõelad

mornid mõtted mus.

Kuskil õnn mind ootab.

Kuskil õnn mind ootab ?

aga kus siis, kus?

Uuu!

Uuu!

Uuu-uuu-uuu-uuu!

Öö on täna sünge.

Öö on täna sünge,

pilve taga kuu.

Öö on täna vaikne.

Öö on täna vaikne,

kostab vaid mu ?uuu!?.

Uuu!

Uuu!

Uuu-uuu-uuu-uuu!

 

RESTORANISKÄIKK

?Täna kodus süüa me ei valmista!?

kostis ema ja käest kulbi pani nii.

?Jääda näljaseks ei siiski tarvitse ?

jalutame õige restoranini!?

Ema sõnad täitsid kõikki rõõmuga,

elevuses algas restoraniretk.

Restoran ei ole korraks nuusata,

restoraniskäik on eriline hetk.

Uksel võttis vastu kelner naeratav,

ära pani mantlid ja meid lauda viis.

Pidasime ennast ülal kombekalt,

oled restoranis ? viksilt käittu siis!

Kui menüüst sai üht-teist välja valitud,

ootasime veidi, tuimalt passides.

Aga siiski rutem kui me kartsime

saabus kelner, meie söökke tassides.

Toidud, sirutades kuumi aurusid,

tegid pai nii pika maitsmismeelele ?

õigeid sõnu pole nende kiituseks,

kuid neist mälestus jääb kauaks keelele.

Nii me sõime, hõrgust maitsest võlutud,

kuni jõudis aeg, mil tuli tasuda.

Raske meil ei olnud rahast loobuda,

raske oli koduteele asuda.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming