Lauli mi, tuvi? toro sisse, kalli kramahvoona sisse?

Marju Torp-Kõivupuu

ehk Neiu surm & suured saajad Folklore Fellow?s Communications No. 281. The Maiden?s Death Song & The Great Wedding. Anne Vabrana?s Oral Twin epic written down by A. O. Väisanen; by Lauri Honko in collaboration with Anneli Honko and Paul Hagu. Suomalainen Tiedeakatemia/Academia Scientiarum Fennica, Helsinki 2003. 529 lk.

Õigupoolest peaks alustama sootuks kaugemalt, sealtmaalt, kust tulevad lood minule, nagu rahvalaulik olla ennevanasti sõnanud. Folklorist on vahendaja, kes teadvustab parimal viisil kahte kultuuri teineteise olemasolust, on kirjutanud Soome folklorist Lauri Honko. Sõnapaar ?parimal viisil? on minu kui traditsionaalsest kogukonnast pärit uurija jaoks muutunud äärmiselt tähenduslikuks ? ühel hetkel jõudsin tõdemuseni, et uurimismaterjali ei pea kramplikult otsima, vaid see otsib ise mind üles, jõuab minuni mingeid aimamatuid radu pidi ? ainult tingimusel, et oled mõistnud sõnapaari ?parimal viisil? sügavamat tähendust mitte oma erialase karjääri, vaid traditsioonikandjate endi vaatekohast. Istusime läinud kevadel Vaike Sarvega meil, vaatasime ja analüüsisime koos Põlva rahvamuusikatöötluste festivali videot ja muuhulgas arutasime, et Anne Vabarna kaksikeepose kohta peaks arvustuse kirjutama: see on selline materjal, mille olemasolust teadmine ei tohiks jääda pelgalt erialaspetsialistide kitsasse, välisilma jaoks suletud ringi. Mina sõitsin Marseille?sse etnoloogide kongressile ja sealt tagasi tulles oli võimalus Vaikele Metsakalmistu mändide all veel ainult laulda Kiä läts tammõst taivahe, vahtrõst valgõ pilve pääle?

Vabarna Anne laulis oma lood kujundlikult väljendudes kalli kramahvoona sisse Kristuse-eas Väisasele 44aastaselt. Ma olen Annega ühevanune ja ma püüan mõista tema kui naise, tema kui looja nüüdseks (kaduvat?) maailma katõ ilma veere pääl. Seegi on väga mitmetasandiline kujund: setud on elanud Eesti-Vene piirialadel tuhatkond aastat, aga oma lauludes ja mõtetes puudutab Anne taas ja taas seda habrast piiri, millel seistes saame vaid tõdeda näio läts tammõst taivahe, vahtrõst valgõ pilve pääle?

Ning veel, Vabarna Anne (1877 ? 1964) lauldud, Armas Otto Väisase (1890 ? 1969) üles kirjutatud, Lauri Honko (15. VII 2002) ning tema kahe kaastöölise Anneli Honko ja Paul Hagu poolt nüüdseks folkloristika kullafondi talletatud ?Suured saajad? ja ?Neiu koolmiselaul? on eeskujulik akadeemiline näide setude suulise kultuuripärandi vahendamisest, paraku küll ingliskeelsele ja keskmisest paremini haritud lugejale, kuid ühtaegu on ka see mälestus ? ja pühendusteos kolmele vaimult suurele: Annele, Armas Ottole ja Laurile.

 

Anne lugu

1923. aastal käib Armas Otto Väisanen kuuendat ja viimast korda Setumaal. Anne Vabarna on siis 44aastane, hoopis laiemalt tuntud nurganaiste asjatundliku avitajana kui sõnaosava laulikuna. Sestap tuli soomõ seto Anne juurde peaasjalikult sünnikombestikku kirja panema, kuid sattus ootamatult kullasoonele: kirjaoskamatult lauliknaiselt õnnetus rahvaluulekogujal jäädvustada 8500 värssi, sealhulgas ka setu esimene (pulma)eepos, 5580-värsiline ?Suurõ? saja?? (?Suured saajad?). Meenutagem, meie rahvuseeposes ?Kalevipoeg? on umbes 7600 rahvaehtsat värssi, saksa rahvuseeposes ?Niebelungenlied? on neid 9000 ja ?Odüsseias? 12 000 värssi. Ema loomingu kirjutavad üles või salvestavad rahvaluulekogujad, hiljem ka ta oma poeg. Suuliselt loodu kirjalik viimistlemine või parandamine ei tule kirjaoskamatu Anne puhul kõne alla ? kõik, mida tal on öelda, vormub värsskõnesse ta oma peas.

Sealtmaalt algab Anne tähelend, tema vastu tunnevad huvi haritud mehed nii Eestist kui raja tagant. Ja tal tuleb korduvalt oma laule üles öelda nii paberile panemiseks kui toro sisse ja krahmahvoonale pääle laulmiseks. 1927. aastal loob ta Paulopriit Voolaise initsiatiivil lugulaulu ?Peko?, setude rahvuseepose ? seda taas oma fenomenaalsele mälule ja rahvatraditsioonile tuginedes. 1930ndatel esineb ta oma kooriga mitmel pool Eestis, 1931. aastal Helsingis, 1947. aastal Moskva linna 800 aastapäeva juubelipidustustel? Andeka improviseerija ja osava sõnaseadja kuulsus saadab Annet ta ajalike päevade lõpuni.

Tänaseks on lauluema Annel oma kodulehekülg (www.folklore.ee/rl/pubte/ee/setu/anne/anne.html). Värska vald annab välja Anne Vabarna nimelist omakultuuripreemiat, Anne hauda aga ehib mälestusmärk setu suurele lauluemale, mäletuskiviga on tähistatud ka tema sünnikoht Võprosova külas Setumaal.

 

Katõ ilma veere pääl

Võrukestest, setudest ja nende vaimsest pärandist on mul iseäranis põhjaeestlastega kõneldes jätkuvalt pisut iseäralik tunne, mida näiteks soomlaste või venelaste või minupärast kas või kihnlastegagi kõneldes ei taju. Põhjaeestlase jaoks näib Eestimaa lõppevat ikka kusagil seal, kust vanal heal ajal läks kubermangu piir, ja kõik, kes paiknevad sealt ?allpool?, on kuidagi kahtlaselt teistmoodi: kombed ja keel võõravõitu, lauluisa(de) asemel austatakse traditsiooniliselt ? ikka veel! ? lauluemasid. Nüüdsel ajal laulavad küll ka liinatsurad, kuid kui nad kord endid ise täismehe nimega ei hüüa, saati siis veel pealt- ja kõrvaltvaatajad neid täismeesteks peavad. Ürgne tarkus ja sõnaosavus, hea- ja kurjatundmine on sealnurgas ikka naiste pärisosa olnud ja liiast suud pruukivast püksikandjast on targu eemale hoitud ? liiast kergekene selle raske ilmaelu jaoks. Iseäranis omamoodi on õiget või siis vinne usku setud, need prantslaste poolt Euroopa viimasteks ?amaanideks hüütud. Meenutuseks lugejale: etnonüümi setu kasutati esimest korda ajakirjas Inland 1860. aastal, enne seda kutsuti seda katõ ilma veere pääl elavat rahvakildu lihtsalt Pihkva eestlasteks.

Folklorist Kristi Salve on kirjutanud: ?Kui me loeme setu naiste laulmisest Saksa- või Venemaal, Pariisi või Helsinki kontserdilavadel, siis sunnib see paratamatult mõtlema, mida nad õieti esindavad, sümboliseerivad ? kas ainult oma etnilise grupi või siiski ka kogu eesti muistset laulukultuuri?1?

Setu päritolu etnoloog Mare Piho on uurinud, on?s setud Eesti sümbol2, ja saanud eestlaste suust nii eitavaid kui jaatavaid, põlastavaid kui heakskiitvaid vastuseid. Kuid sama uurimuse põhjal setusid endid ei nii väga huvitagi, on nad siis Eesti sümboliks või mitte: setudel on oma eepos, oma lipp, oma hümn, oma rahvusvärvid, oma muuseumid, oma kuningriigi päev, oma setukeelne ajaleht, alalhoitud laulukultuur, kombed ja tavad, rõivad ja ehted. 2002. aasta Seto kongressil kuulutati end omaette rahvaks? aga nad on tänaseni katõ ilma veere pääl, valutegevalt sageli sedasi, et lahkunud esivanemad ühel ja elavad järeletulijad teisel pool okastraataeda?

 

Neiu surmalaul ja Suured saajad

Ühelt akadeemiliselt arutelult mäletan, et kuulajate hulgas tekitas teatavat hämmastust ? kuidas ma käsitlen surma ja matuseid ning pulmi koos ? need ju nii erinevad sündmused. Eks küsijal oli omajagu õigustki: tänapäeva moodsas maailmas on pulmad suuresti noorte, peied vähe vanemate inimeste kokkusaamise ja elu üle mõtisklemise koht. Ja eks kooselugi ole ? kas kõrgemalt poolt kinnitatuna või kinnitamata ? nüüdsel ajal ikka kahe inimese omavaheline asi, ei mitte kogukonna ja suguvõsa arutada-lahata, määrata-suunata.

Anne maailmas tähendasid suured saajad ehk siis meheleminek lahkumist, lahkumist igaveseks, koju tagasipöördumise võimaluseta. Setu mõrsjad itkevad oma pulmas, kes südamest, kes kombe pärast. Anne itkes oma pulmades südamest: tal olid enne käinud kaheksad kosjad, kuid abiellumise otsustas ikka vanemate tahe, nagu Setumaal kombeks, ja vanemate tahe oli, et ta läheks endast vanemale Jakole (Jakovile). Anne elu näis laabuvat: Jako naanõ (Setumaal hüüti abielunaisi mehe nime järgi) sünnitas üheksa last, neli poega ja viis tütart, mees oli töökas ja heasüdamlik.

Aga setu tüdruk unistas imelistest kosjadest ja emad lisasid lauludes unistustele värve. Nii laulis Annegi: kosilased ei taha talu sööki,// ei nad söö prostat leiba. Nemad tahavad ikka taldrikust// kallikesed kafli otsast (Marju Kõivupuu tõlge, kahvel on originaalkirjaviisis).

Emad õpetasid setu poegagi: see on küll Jeesu iskimine// see on küll Looja loomine, //et vaja on naita noort naist// ja vaja on ikka osta ubasuud?

Ja kui pulmad kombekohaselt peetud, jäi vaid loota, et noorikust abielunaise seisusse tõusnuna kasvatab visa ja kannatlik setu naine oma pojad-tütred nõndamoodi, et kosilased nende perest on oodatud ja kosilased nende peresse enamgi veel!

Kuid igale noorikule ei olnud antud siinilmas õnnelikult mehele saada. Nii mõnedki neist ootasid kosilast kooljate hulgast, viinatoojat liivaliste seast, et saada Jessule tütreks ja Mariale minijaks. Õigem oleks öelda: ei nad enam oodanud, nad teadsid, et on aeg minna, ja keelitasid vanemaid mitte tõttama tohtrite vahet, mitte nõutama nõia abi, sest nende aeg on siinilmas ümber saanud ja nad jätavad omaksed maha rõõmsa meelega. Ei nõua nad mahajääjailt enamat kui viisipäralisi peieid ja kombekohast leinamist? aga ka mitte liigset kurvastamist.

Surm on traditsionaalkultuuris osa terviklikust eluringist. Ka sõna ?peied? tähendus on aegade jooksul teisenenud. Algselt pidusööki, pidulikku söömaaega tähistavat sõna kasutati varasemalt nii matuse- kui pulmapeo(söömingu) tähistamiseks. Tänapäeval tundub aga rohkem kui võõrastav kasutada seda sõna ristimis- või pulmapeo tähenduses. Ja tõsi on seegi, traditsiooniliste matuste puhul Lõuna-Eesti külas on tänini üsna tavaline, et südaööl läheb minoorsetes toonides alanud matusepidu üle lõbusaks perekonnapeoks, kus napsu võetakse uue peremehe või perenaise terviseks.

Küll aga peetakse oma surnuid püsivalt meeles, nii laulus kui ka kalmistukommetes: Ku tulli?ks pühänespäib// kaldu kallsi aokõnõ //eze läts imega mõlõmpa// valiks kats´vanõpat. //Inneks keere kerikkohe//peräst õks käve kääpäle//- – -// Ltsõkõsõlõ a lot´lavvarätti// pääleks panni valgõ vadza// liidiks viirde lihalivva?.

 

Eeposest elutarkuseni

Folkloristide abiga on Vabarna Anne läbitunnetatud setu naise tugevasti traditsioonidele toetuv maailm, kus sünd ja surm, pulm ja peied on ühtseks kirevaks, kuid ometi korrapärase mustriga kangaks kootud, nüüdseks raamatusse raiutud. See maailm oma kindlate reeglitega pakkus naisele tuge ja kindlust, nii peiedel kui pulmas, nii noorikuna kui elatanud naisena. Anne tekstid kannavad endas väge ja jõudu, need on tarkusesõnad järeltulevatele põlvedele.

On öeldud, et rahvas, kes liigselt pühendub oma surnutele, kelle pilk on suunatud minevikku, on määratud hääbumisele? Kuid rahvas, kes unustab oma esivanemate kalmud ja oma põliskultuuri, on määratud nüüdisajal üleilmastumisele, mis sisuliselt ju tähendab täpselt sedasama ? hääbumist, kadumist ajaloo hm? prügikasti?

Anne Vabarna maailm on tasakaalus, seal on ruumi surnutele ja elavatele, peie- ja saajapidudele, argipäeva rõõmudele ja muredele.

Kultuurrahva üheks tunnuseks peetakse eepose olemasolu. Setudel on ?Peko? (välja antud 1995. aastal koostöös Snelmanni Instituudiga). Nüüd siis ka Vabarna Anne ?Neiu koolulaul? ja ?Suured saajad?. Nii-öelda rahvaväljaanne pole neist õieti ju kumbki ? pigem mõeldud elitaarsele lugejale siit- või sealtpoolt keelepiiri, setofiilile kui soovite. Ja kuna lõunaeestlastel pole raha ning põhjaeestlased ilmselt ei taha, ongi tänaseks kujunenud säherdune seis, et kui eestikeelne lugeja tahab setude vaimupärandi kohta midagi tõelist, head ja kõrgkvaliteetselt akadeemilist ? aga mitte sugugi igavat ? lugeda, tuleb tal appi võtta soome või inglise keel.

?Igaühel on õigus oma kultuurile! ?, meenub mulle poster, kus setu hõbe ja setu naise tööst karedad käed pidid selle hüüdlause tegema meile, haritud ja kõrgesti koolitatud euroinimestele arusaadavaks.

 

1Salve, Kristi 2000. Toone tare. Tähelpanekud setu surnuitkude ?anridevahelistest ja geograafilistest seostest. ? Tagasipöördumatus. Sõnad ja hääl. Toim K. Salve; M. Kõiva; Ü. Tedre. Tartu: Kirjandusmuuseum.

2Piho, Mare 2003. Setud ? Eesti sümbol? ? Aeg ja lugu. Esseid Eesti kultuuriloost. Koost A. Jürgenson. Tallinn.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming