Lauluisa p-pühkimise paber

Toomas Liiv

Lõpp on lõpp. Lõpp on tavaliselt ka mingis mõttes lõplik. Ent kuidagimoodi seostub lõpuga ka algus, mida võib ju jällegi mingis mõttes märgistada ka kui ?ärkamist?. Seda küll juhul, kui sellele algusele eelnes ?uni?, ?magamine?, ?öö?, ?seitsme- või kuuesaja aasta pikkune orjaöö?. Ja nii edasi. See oleks Eesti/eesti juhtum. See oleks eestluse n-ö isamaakõneline ajalugu, võõrvõimudest sandistatud rahva ägamine, kibestatud rahvusjuhtide kunagine demagoogia. Kusjuures seda ?ööd? ei ole kombeks nimetada ?okupatsiooniks?, veelgi vähem ?annekteerimiseks?. Sest Carl Robert Jakobson (1841 ? 1882) vist ei tundnud (vähemalt eestikeelselt) neid sõnu ja tema ?Kolm isamaa kõnet? (1870) on kolikambris. Meest teatakse-tuntakse, tema n-ö tegelikku isamaalisust aga mitte.

Ent jäägu see edaspidiseks, sest enne 500-kroonisel troonivat ?Karlat? oli ju Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803 ? 1882), meie Lauluisa. Selle mehe nimigi on intrigeeriv. Kreutzwald on ju meie eesti ?Ristmets? või ?Ristimets? ? kui mitte isegi (Rein) Ristlaan (keda tänases Eestis enam eriliselt ei osata kartagi). ?Kreutz? on saksakeelselt ju ristumist/kröitsimist kuulutav, vaid ühendavat üleminekut tähistav semantiline võimalikkus. Mets, mida kröitsivad teed ja kus kasvavad ristid. Teisisõnu. Kreutzwald on mets, mille ehitas Kalevipoeg.

Ent nii aeg kui ka ajad olid siis hoopis teistsugused, autosidki ei olnud ja inimesed kirjutasid meie jaoks natukene nagu imelikult. Sellest ajast räägivad meile autentselt tollased kirjavahetused. Võtame näiteks kätte raamatu ?Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus. IV. Kirjad G. Schultz-Bertramile ja teistele. 1859 ? 1874.? (Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1959). Võtame mõnevõrra (kuid mitte päris!) juhuslikult ette paar lõiku Kreutzwaldi kirjavahetusest just Georg Julius Schultz-Bertramiga (1808 ? 1875), kellest nüüdiseestlane mitte midagi ei tea ja kelle kunagine kirjavahetus meie Lauluisaga mõjub tänasele lugejale perfektse kolikambri-materjalina.

Näiteks 7. aprillil 1859. aastal kirjeldas meie suurlaulik oma kiirustavat lahkumist Peterburist nii inimlikult: ?Armas Schultz, vabanda kõige pikameelsemalt minu viisakusetust, kui ma vastu omaenda kavatsemist ja tahtmist ilma jumalaga jätmata Sinu juurest minema putkasin! See süütegu rõhus mind küll rängasti, kuid asja ei saanud teiseks muuta, kuna viimased päevad nii öelda käte vahelt ära kadusid; mõningate väikeste asjaõienduste tõttu oli mul neljapäeval nii kiire, et ma alles öösel oma asjad kokku sain pakkida ja mind kahetunnilise puhkuse järele voodist üles põrutati, et ma raudteele mitte hiljaks ei jääks.? (lk 11). Seda ei ole just kerge endale ette kujutada. 55aastane eestlaste Lauluisa mingil müstilisel neljapäeval Peterburis sehkendamas, siis öösel asju pakkimas, siis kaks vooditundi ja ? põmm-põmm! Üles! Rongi peale! See on ju otsekui koera elu! Oktoobris 1859 kirjutas Kreutzwald Schultz-Bertramile aga juba üpris lohutavalt tollasest literaadielust: ?Kirjamehe saatus pole minu arvates sugugi nii troostitu nagu Sina seda kujutad. Neelaku pealegi äramõõtmatu makulatuuri-meri meie vaimu lapsi, meie tõstame ometi kaltsude väärtust seega, et me paljugi asju käiku laseme, kusjuures me nii mõnegi räbalatüki kõige suursugusemaks p-pühkimise paberiks moondame, kuna see ilma meie vahetalituseta nagu lihtne kalts kunagi mõnel sõnnikuhunnikul pehkiks. Kuid meil peaks mõningaid sääraseid mehi rohkem olema, kes meid nagu kanaarialindusid oma puuris söödaksid, nii et meil tarvis poleks hommikust õhtuni välja lennata poegadele peatoidust muretsema.? (lk 14)  Mida nendes tsiteeritud lausetes vaid ei ole! Siin on (kapitalistlik?) vajadus sponsorite järele. See on ootuspäranegi. Literaatidele on alati vaja rohkem raha anda. Siin on kirjamehe vaimu-lapsi neelav, (tänapäevaselt) äramõõtmatu ?makulatuuri-meri?. See on meilegi tuttav ?geograafiline? fenomen. Siis on siin literaadi eesmärgina mainitud ?asjade käiku-laskmist?. Noh, luuletamist/luiskamist võib ju ka niimoodi nimetada. Isegi mingi essee laseb ju ?asja? tõepoolest ?käiku?.

Ent Kreutzwaldil on siin ka n-ö tehnoloogiline arusaamine tekstiili, s.o räbalate muutmisest paberiks. Ent milliseks ? ?kõige suursugusemaks p-pühkimise paberiks?! Nüüd peab küll ütlema ? tohhoo tont! Siin on küll vist midagi viltu! Mis asi on see ?suursugune p-pühkimise paber?? Ega ometi? Jah! Kindlasti saan ma Lauluisast seekord valesti aru. Ei saa ju olla. Kuidas nemad siis tollal seal Peterburis ja Võrus? ? Ning siis veel see kontseptuaalne taust ? kirjanik kui kaltsude väärtuse tõstja nendesamade kaltsude moondamise abil juba mainitud

?p-pühkimise paberiks?! Kas pole see siis sulaselge kröitsimine, rahvuslik teoretiseerimine, eestikeelne arusaamine asjadest. Selle peale peab vist tõesti ja tõsimeeli ütlema: ?Laena mulle kannelt, Vanemuine!?.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming