Laurentius, melanhoolne mesilane

Arno Oja

Meelis Friedenthal. Mesilased. Toimetanud Kai Nurmik. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2012. 212 lk. End ulmelise võrguajakirja Algernon kaudu tuntuks kirjutanud Meelis Friedenthal süüvib inimhinge ning kaevub tõsimeeli olnud aegade sügavustesse. Oma põnevas ja mõneti unenäolises esikromaanis „Kuldne aeg” (2005) kujundas ta ise ajalugu ja laskis Kronosel (seega Ajal) luua painajaliku maailma, kus puuduvad nii minevik kui tulevik ning valitseb eksistentsiaalne äng. „Me oleme ise ajaloolised olendid, aga küsimused ajaloo kohta, meie teadmised, tekitavad ängi ja segadust. Arusaamatust. Hirmu,” pihib teoloogist teadmamees Friedenthal hiljem Sven Vabarile antud intervjuus (Looming 2007 nr 1, lk 83-84). Siis oli ta juba Tartu ülikooli doktorant, kes avastas Tallinna linnaarhiivis ühe XIII sajandist pärit moraalifilosoofilise traktaadi, kus käsitletud silma ehitust ja keskaegseid arusaamu nägemisest. See oli ladinakeelne „Tractatus moralis de oculo”, mille on kirja pannud Petrus Limoges’ist. Friedenthal tõlkis keskaegse kirjatöö tänapäeva eesti keelde ja omandas aastal 2008 selt pinnalt lähtudes teoloogiadoktori kraadi. Praegu on ta TÜ teadusliku raamatukogu vanemteadur, kes lähemalt uurib nõiaprotsesside ajana tuntud XVII sajandi ideeajalugu.

Et tööd (liiatigi seesugust) naljalt koju kaasa ei võeta, siis on Meelis Friedenthal otsustanud kirjandusse naasta ja osakese oma tööst raamatusse raiuda. „Mesilased” on küll tühikäiguvaba ja suhteliselt kerge lugeda, kuid mõjub oma tõsises raskemeelsuses paiguti siiski rohkem populaarteadusliku traktaadi kui romaanina. Tahes-tahtmata tuleb nõustuda Peeter Helmega (Eesti Ekspress 24. V 2012), kes on juba soovitanud alustada selle raamatu lugemist viiele lõpuleheküljele mahutatud saatesõnast, mida Friedenthal ise „Autori märkusteks” nimetab. Sealtkaudu õpib lugeja tundma XVII sajandi humoraalset meditsiini ja selle vahekorda alkeemiaga, inimkeha nelja huumorita huumorit (niiskust) ning musta sapi põhjustatud melanhoolia anatoomiat. Muuhulgas teeb autor ka selgeks, miks vaatamine on hinge pikendus ja silmad hinge peegel. Neid teadmisi valdamata ei pääse lugeja XVII sajandi lõpu väikest jääaega vanal Liivimaal kujutava romaani ilukirjanduslikule koele ligi, ehkki keele ega kompositsiooni poolest pole teosele midagi ette heita.

Laurentius nii, Laurentius naa

„Laurentius oli juba mitu kuud söönud mädanenud leiba, elanud hallitavates majades ja viimasel nädalal ka libisenud ligedal laevatekil. Must sapp kogunes temasse, nagu jõkke torgatud toki otsa koguneb kõnts” loeme raamatu avaleheküljelt. Laurentius on romaani hollandlasest peategelane, Madalmaade vanimast ülikoolist Leidenist Rootsi riigi stipendiumi toel Tartusse õppima rändav skolaar. Parandamatu melanhoolik, keda romaani tegevusaja kõik kuus päeva saadab seletamatu palavik.

Nagu raamatust nähtub, võtab Hollandi rändüliõpilase vastu Academia Gustavo-Carolina just ametisse astunud rektor Jakob Friedrich Below. Seega pärinevad need kuus tegevuspäeva aastast 1696, suure näljahäda kõrgajast. Ja pole imestada, et autor laseb võõramaise tulnuka kõiki päevi saata lakkamatul vihmal, hallituse ja ikalduse haisul ning mädalehal. Sama aega, ent teises võtmes, on varem kujutanud Mait Metsanurk romaanis „Tuli tuha all” (1939, 3 tr 2008), kuid sellest juba alamal.

Vanas tudengilaulus öeldakse küll, et „Laurentius, armas Laurentius sa …”, kuid see meie skolaarile ei sobi. Tema vaevleb kurja silma ning deemonite kütkeis, päästab oma hinge ning maine armastus teda ei tõmba. Muusad iseenesest aga ikka, sest just nende pärast ta paljude provintsiülikoolide seast Tartu kasuks oli otsustanudki.

Tunnukse, et ükski selle raamatu tegelane (ja Laurentius kõigepealt) ei ole oma nime saanud kogemata ega muuseas. Püha Laurentius, kes III sajandil Hispaanias praerestil surnuks kõrvetati, on tuntud kui kõigi tulega seotud ametimeeste (klaasipuhujad, pagarid jms) kaitsepühak, aga ka kui vaeste ja raamatukoguinimeste patroon. Ning Meelis Friedenthal ometi on jumala- ja raamatukogumees!

Raamatu Laurentiuse perekonnanimi on Hylas. Kui eeldada, et see nimi tuleneb ingliskeelsest sõnast hyle, mis tähendab mateeriat või ainet, siis tegutseb ses romaanis materialiseerunud Laurentius, teisisõnu ellu äratatud pühak. Liivi sõjas hukka saanud vaimulikust juhuluuletaja Gustav Laurentius, kes romaani tegevusajal oli Risti koguduse hingekarjane ja puhkab nüüd Oleviste kirikus, ei puutu võõramaise pühamehe puhul vist asjasse. Nagu ka Kuusalu rahvapärimus, mille kohaselt just Püha Laurentius ehitas sinna kiriku, aga põletati siis teeäärsel kivil tuhaks.

Teadmisjanuse hingevalus pühamehe kombel arutleb Laurentius Tallinna sadamast Tartu poole loksuvas tõllas: „Kui ma ronin tõlda, kas ma saan siis olla enam ise või olen ma võtnud endale uue keha?” (lk 13). Ta tuleb küll Rembrandti sünnilinnast Leidenist, protestantismi kantsist, kus õpetas Descartes, kuid on hingeasjades enda sõnul ikka Aristotelese veendunud pooldaja. Seega tähendab aktiivne intellekt talle mõistuslikku hinge, ainsat hinge osa, mis on igavene ja kehalisusest vaba.

Esmapilgul näikse, et hingeseletuslikud vastuolud kartesiaanide ja uusplatoonikutega ongi too salapärane põhjus, mis meie üliõpilase skandaalide vaibumiseni Leidenist näljahädas Tartusse redutama sundis (lk 116). Kuid ajapikku kooruvad välja Laurentiuse pagemise sootuks tõsisemad ja isiklikumad tagamaad. Rändav skolaar on nimelt iseenese kurja silma kütkeis. Piisab tal vaid kellelegi pilku heita, kui too kas haigestub raskesti või koguni sureb. Tartus tehtud disputatsioonitöös kirjutabki ta kurjast silmast, sest „silmadest näeme seda osa inimesest, mis pealispindsel vaatamisel võiks varju jääda” (lk 84). Veel lasub tema hingel ühe noore naise nõiana surmasaatmise süü.

Mehe huumorite tasakaal on pidevalt paigast ära ja professor Dimbergi Tartus soovitatud aadrilaskmine tekitab vaid nõrkust. Ta tahaks pidevalt imeda meekärge, kuna „mesi säilitab ja hoiab, ravib melanhooliat” (lk 183). Esialgu aga tuleb tal olla pajude kuningas, lõikuda pajukoort ja keeta sellest palavikku alandavat tinktuuri. Samal kombel, nagu alkeemikud valmistasid oma kullatinktuuri.

Clodia, antiigivärb

Laurentius oli alati kannatanud musta sapi ülekülluse all. Just sellepärast kinkis pastorist ristiisa Theodus talle sangviiniliselt säutsuva papagoi (lk 9). Antiigilembene skolaar pani linnule nimeks Clodia ja tassis teda traatpuuris kõikjale endaga kaasa. Papagoi lähedus ja temast õhkuv kehasoojus ei lasknud melanhoolial võimust võtta.

Kuid Tartusse jõudis üksnes puur, värvuke ise mitte. Tõllaparanduseks tehtud sundpeatuse aegu sai Laurentiuse sulelisest „elukaaslasest” ühe näljast hullunud vana maamehe pruukost. Ja skolaari palavikuhood ägenesid otsekohe.

Taaralinna tudengikorteri trepil, vahel harva ka toas, ilmutab ennast öösiti või hommikuaos (unenäos?) kena neiu, kes ütleb oma nimeks olevat Clodia (lk 136) ja kelle olemasolu teenijatüdruk Madlin kategooriliselt eitab. Ent armastus (või soe hingelähedus) on magus kui mesi ja meemaitselisena tunduvad Laurentiusele ka Clodia toodud kuklid. Kui neiu on läinud, hajuvad kaduvikku kõik mehe mõttemustrid.

Pärisnimi Clodia pärineb õigupoolest vanast Roomast, I sajandist enne Kristust. On teada, et sellist nime kandis üks andekas ja vabade elukommetega naine, luuletaja Gaius Valerius Catulluse Lesbia prototüüp. Just temale pühendas Catullus värsid: „ väike värb, / minu piiga / silmarõõm sa …”. „Mesilaste” Clodia pole üksnes silmarõõm, vaid ka ravija, elule ärataja. Kaitsku Looja toda tillukest antiigivärbi!

Kuri silm ja matsirahvas

Ikaldus, vihm, nälg, surm ja kerjused kui ajamärgid on omal kohal ka Mait Metsanurga ülal juba nimetatud romaanis „Tuli tuha all”. Ent Metsanurk lähtus rahvusheroilisest vaatevinklist ja laskis Laeva mõisa talupojal Piiri Tõnul tõusta rahvajuhiks, kes ei kaitse vankumatu visadusega mitte ainult enda peremeheõigusi.

Meelis Friedenthal näeb sama aega võõramaise „proovireisija” pilgu läbi. Tema Laurentiusele kangastub kohalik elanikkond tõelise matsirahvana, kelle seast ei leia ühtegi helgemat pead. Talupojad ei tunne kirjatähti ja on unustanud ka oma tõestisündinud lood. „Nad jahmerdasid külmas poris, magasid kitsastes ja nõgistes tubades heintel” (lk 105), veendub ta oma silma ja haistmismeelega, tundes läppunud küünist kerkivat kirbet haisu.

Kuid see on alles pool häda. Kahjuks leiab kinnitust ka kohaliku pastori Mellineki tõdemus: „Igal pool on neil vaimud ja kuradid. Kristlikku õpetust on nad vaid nii palju kuulnud, et hakkavad kohe piibli abil nõiduma” (lk 162).

Maarahvas pelgab paaniliselt kaetamist ja kardab võõra kurja nõiasilma. Juba too teeveerne vanamees, kes Laurentiuselt tema papagoi võttis, leiab tühja traatpuuri käes hoides: „Härra on kurat ja see hingede kogumise puur” (lk 35). Nähes skolaari paju koorimas, kardetakse , et ta kaetab oma pajukoorega kõik ära. Naine, kelle last ta pajutinktuuriga püüab tervendada, klobitakse omade poolt nõiduses süüdistatuna poolsurnuks ja pärast ta surebki. Ning need teod ei ole näljahädast tingitud hullusega seletatavad. Laurentius, kes on ise sama hästi kui orb ja pärineb samasugusest keskkonnast, mõistab neid ja püüab aidata. Pikapeale muutub tema kurja silma (?) pilk talle endalegi ootamatult tervendavaks ja tal õnnestub papagoi söönud vanamees veel anatoomilise teatri demonstratsioonilaualt elule tagasi tuua!

Samas ei idealiseeri autor romaanis ka „vana head Rootsi aega”. Linnaväravad jäävad maalt tulnud näljapõgenikele suletuks ja nad sunnitakse haisvaisse küünidesse. Samal ajal valmistutakse vilja maalt välja Rootsi vedama ning isegi ülikoolilinnas loovad seadusi Rootsi sõdurid. Kõik see kokku on kroonuvärk, mis „Mesilaste” peatelge ei puuduta.

Inimhingede mesilased

Raamatu peatelg läheb läbi inimhingede. Kokkuleppeliselt on hing keha elustav substants, mille kohta siiani kehtib Saksa psühho- ja füsioloogi Wilhelm Wundti (1832–1920) kasutusele võetud kolmikjaotus. Otseselt toimib elujõudu stimuleeriv kehahing (Körperseele), mis on seotud vere ja pulsiga. Sinna kõrvale jääb vabahing (Freiseele), mis omakorda jaguneb ird- ja siirdhingeks. Irdhing võib magades lahkuda kehast ning ärkvelolekus taas naasta, siirdhing on uude kehasse siirduv irdhing.

„Mesilastes” kohtume nii või teisiti kõigi hinge esinemisvormidega, kuid romaanis peetakse silmas ka Aristotelese tähendamissõnu voorusest kui hinge teatavast toimimisvõimest, mida Laurentius ja ta kaasüliõpilased seostavad mesilastega. „Voorusi on palju nagu mesilasi,” kuulutab üks neist (lk 97). „Head elu elanud inimeste hing sünnib mesilastesse. Need on nagu mesilased!” resümeerib Laurentius järgmisel leheküljel.

Lõpuks laseb autor oma peategelasel järeldada, et hing „tuleb kui mesilassülem tühja tarusse, ehitab selle täis kärgesid, kogub sinna mett. Ja läheb samamoodi kui mesilased tarust, palaval päeval äkki sülemina lahkudes, kuhugi” (lk 184). Kõik kogemused ja kogu meie tegevus joonistavad meie hingele justkui vahatahvlile. Viimasel ööl kohtub Laurentius taas Clodiaga, kelle silmad on nagu tume mesi, hingamine nagu sumin (lk 205). Ka hinge tähendus oli algselt seotud hingamisega, tuulega. Ja rahvauskumuste järgi puhastab meekärje imemine hingamisteed. Eesti folkloor räägib lisaks veel mesilaste moraalsest puhtusest. Nad ründavat roojaseid ja kasimata inimesi! Kes aga on puhas, helde ja lahke iseloomuga, sel edenevat ka mesilindude pidamine hästi.

Meelis Friedenthal ega tema Laurentius vist siiski ei kavatse sõna otseses mõttes mesinikeks hakata. Aga raamatu lõpuleheküljel kutsutakse Taaralinnas kodunenud rändskolaar öösel (unenäos?) rikkalikku söömalauda, kust ei puudu ei granaatõunad, viinamarjad ega meekärjed. Kõigil kutsujail olid tuttavad näod, tumedad silmad ja seljal krabisevad kilejad tiivad. Pea tervenenud Laurentius sattus omasuguste mesilaste ehk hingeliste inimeste seltsi. Romaan lõpeb liigsetesse paisutustesse laskumata. Ehk kutsub see lugejatki märkama ligimest enda kõrval. Hea silmaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming