Lehti kipper Kunnuse logiraamatust

Võrdsustamine ja suhtelisustamine viib nivelleerimisele ja tõeliste tippude mahakiskumisele. Arutu tarbimise õhutamine ja enesepiiramise tõrjumine saab päädida üksnes ressursside väljakurnamisega.

MIHKEL MUTT

Viska nööri, viska nööri,
vend heitleb patulaine pääl!
Viska nööri, viska nööri,
sest muidu vend ju upub sääl!

 

Veetilgas peegeldub maailm. Veel enne kui jõuame Mihkel Kunnuse raamatu sisu juurde, kohtame kõnekat detaili. See on märge tiitlipöördel „toimetas naine“ (naine ka toetas ja joonistas kaane­pildi). Ei ole nime, vaid … jah, mis on? Sest „naine“ tähendab eesti (mitte nagu mõnes teises) keeles niihästi sugu kui ka abielulist seisundit. Kumba Kunnus silmas peab? Ehk oleks pidanud täpsustama, näiteks et „minu naesterahvas“? Sest miks ta samas kõrval (:)kivisildniku asemel ei ütle „mees“? Semantilistest eristustest tähtsam on asjaolu, et sugu on siin markeeritud positsioonis (oletan, et niihästi oma oponente tögavalt kui ka eneseirooniliselt), mis kõneleb sellest, kui tähtis on Kunnuse vaateviisilt soo­temaatika. Koos keskkonnaprobleemide ja veel mõne globaalse küsimusega on need tema kirjutistes esindatud ka siis, kui lood pole otseselt neile pühendatud (mida nood sageli on).

Rebane ja siil

Eelnevaga seostub Kunnuse üks eri­pärasid meie kultuurikriitikute rivis. Ta on reaalteadusliku ettevalmistusega, lisaks maapoiss (tüpoloogilisi ühisjooni võib leida Valdur Mikitaga). Lisaks soliidne kooliõpetajastaaž ja aktiivne suhe sporti. Viimane ei ole üldse tähtsusetu, sest tänapäeval iseloomustab sport keskmise inimese elumudelit rohkem kui pea ükski teine tegevus. Kunagine esteedi spordipõlgus on järjest enam anakronistlik.

Säärasest autsaiderlusest johtuvad head ja vead. Kunnuse vaimses universumis on kaks suuremat keset: ilukirjandus ja globaalprobleemid. Ühelt poolt on teadlase pilk enamasti selge, vaba eel­arvamustest ning romantilisest soovmõtlemisest. Kunnuse eesmärk on demüstifitseerida ja hajutada sooviirastusi (gender’i, mitte maastikuliigi mõttes!).

Teiselt poolt – kuidas on kunstimaailmaga? Kuigi teatud määral mees metsast, ei ole Kunnus kindlasti järjekordne „hiir tuules“, s.t isik, kes on liiga järsku vaimuelu sügavusi avastades ära keeranud. Küll aga ilmnevad tema puhul mõned tuulehiirluse paratunnused või fantoomnähud. Kunnus paistab käsitlevat kitsamat kunstikultuuri vahel väga pieteetlikult (sama näeb mõnikord ka nt ühe praeguse värvikama kultuuri­kriitiku, „ekspankur“ Hardo Pajula puhul). Maast-madalast kunstiprobleemides hõljunu (või püherdunu) on selles suhtes küünilisem, vintskem ja … litsim.

Mihkel Kunnuse aupaklikkus ilmneb muuhulgas tsitatomaanias. Jällegi, mis võiks olla selle vastu, kui keegi toob oma väidete ilmestamiseks pikki lõike nn absoluutsest klassikast? Seda enam et niiviisi võib lugejas tekkida isu vastavaid tekste tervikuna tundma õppida. Siiski on üldistus- ja abstraktsioonivõime esseisti esmased ametioskused ja ta peab suutma tsiteeritud lehekülje mõtte oma sõnadega kokku võtta, piirdudes vajaduse korral ühe-kahe näitelausega.

Kunnuse lemmikautoriteetideks on trio Dostojevski-Tammsaare-Thomas Mann, kellele lisandub Kundera ja harva veel mõni.

Erakogu

Kunnuse lemmikautoriteetideks on trio Dostojevski-Tammsaare-Thomas Mann, kellele lisandub Kundera ja harva veel mõni. See on kindlasti absoluutne klassika, ainult et seda leidub ju rohkem. Ehk võiksid näiteks Shakespeare, Goethe, Kafka, Hesse ja veel mõni samast suurusjärgust Kunnusele maailma selgitamisel samuti toeks olla.

Praegu tekib vahel natuke kohatu (või võõristuslik) efekt, kui Kunnus tõmbab oma kõrgtaseme liistule ka kodukoorukeselikke saavutusi, kui ta absoluutse klassika taustal ja sealt tsitaate pikkides lahkab mõnda meie oma kirjanduse on-kah-toodet. Muidugi, nende autorid võivad tunda kõrvust tõstetuna …

Kui nüüd kokkuvõtvalt ja etteruttavalt küsida, kumba tüüpi Mihkel Kunnus rebase ja siili klassikalises vastanduses esindab, tuleks vastata, et ei kumbagi, sest alade või eluvaldkondade hulgalt on ta rebane, aga alade sees on ta veel siil. Jääb loota tõeliseks okasrebaseks saamist, mis võiks olla iga kultuurikriitiku ideaaliks.

Ebavõrdsus on paratamatu

„Päästepaadieetika“ ei ole Kunnuse tähtsaim raamat (mis on kindlasti kirjutamata), vaid vahekokkuvõte. Säärased kogumikud koondavad autori perioodikasse pillutatud kraami. Enamik raamatu tekste on ilmunud Eesti Ekspressis ja Postimehes. Paljude kirjutiste järel on märkus editsioonipraktika kohta („ilmus umbes poole lühemana seal-ja-seal“, „ilmus kärbetega“ jms). Kuigi tekste on muidugi alati toimetatud ja kärbitud, siis vastavad viited on iseenesest kõnekas kultuurilooline fakt.

Sääraste kogumike lisaväärtuseks on toimida filtri või selektsioonina – käsitletud objektide kaudu saab lugeja ehk üldse teadlikuks mõnest kultuurifaktist, mis tal kahe silma vahele olid jäänud (siinkirjutaja Margit Tõnsoni Krõõda-esseest ning Elo-Maria Rootsi „Vaimude jaamast“, mille puhul arvustusest tundus täielikult piisavat).

Et kunst pole Kunnusele üksnes näidete arsenal oma sotsiaalsete sedastuste ilmestamiseks, seda tõendab tema kirjandushuvi intensiivsus ning ka tulemuslikkus. Näiteks Elli Soolo luule­arvustused on mu meelest ühed parimad, mis viimastel kümnendil oma laadis ilmunud. Aga edasi? Vajadus maailma mõtestada ja ühiskondlikes küsimustes moraliseerida suureneb tavaliselt võrdeliselt aastatega, mille jooksul elu ringmängu on jälgitud. Kirjandus jääb sellistele natuuridele ühel hetkel kitsaks.

Praegu on Kunnus kahtlemata väga angažeeritud (aktiivse ellusuhtumisega) literaat. Teda huvitab inimese bioloogilise olemuse seos sotsiaal-kultuurilisega ja ta levitab oma vaateid. Kui suured on tema šansid moralisti-maailmaparandajana?

Siinkohal tuleb arvestada vähemalt kahte momenti. Ühelt poolt on argumentum ad hominem meie kultuurruumis tähtsam kui mõni aeg tagasi, ehkki uuel kombel. Mitte niivõrd kellegi isiklike moraalsete omaduste ega eluloofaktide mõttes, kuivõrd tüpoloogiliselt. Üldreegel kõlab, et vale inimene ei tohi meil esitada õigeid seisukohti ega vastupidi. Õige mandaadi annavad kõigepealt sugu, vanus ja nimekuju (ühes füüsilise välimikuga). Ainsana õige on Kunnusel vanus, sest ta pole veel nelikümmend. Sugu ei ole muidugi täiel määral enda teha, küll aga on seda oma vastava kuvandiga identifitseerumise aste. Kunnuse suhteliselt eneseteadlik alfa-isasus mõistagi ei suurenda tema usaldusväärsust postmodernses maailmas. Ka nimi pole õige. Vaadates, kes praegu moes, peaks ta olema Mihhail Kunnus või Kuntsev, Kunjutov või Kunusjev. Küll siis pühiks leivatee lahti!

(Ütlen igaks juhuks, et slaavi nimekujudega kultuuritegijate äkiline esile kerkimine meie kultuuriväljal ning siitkaudu ka rahvusvahelisele areenile on iseenesest igati teretulnud. Ma nimelt usun hübriidenergiasse ja näen kohalike venekeelsete järeltulijate suurt potentsiaali kunstivallas, ühes sellega ka üht vähest lõimumise valguskiirt. Mulle lihtsalt ei meeldi kampaanialikkus ja konjunktuurlus.)

Teiselt poolt on Kunnuse positsioon suhteliselt paljulubav, sest see on kõigest hoolimata veel lahtine, lõpuni määratlemata. Teatavasti toimivad meil vastandlikud suundumused, millest ühe keskmeks on rahvusriiklus ja valdavalt konservatiivne meelelaad, teise dominandiks aga liberaalsed väärtused, pluralism ja „pilv“. Kunnus ei ole edumeelsesse tulevikku sprintija, vaid pigem traditsionalist. Samuti ei ole ta end sidunud ka kitsalt rahvuslusega, mis oleks vastastele nagu punane rätik härjale. Ta on nende kahe põhiliini kohal või kõrval. Nii saavad praegu suhteliselt paljud, sealhulgas isegi feministid hellitada seoses temaga lootusi, et ta on varjatult siiski ka nende mees või areneb sinnapoole.

Kunnuse maailmas on olulised niihästi liberaalne-konservatiivne kui ka traditsiooniline parem-vasak telg, mis taandub lõppinstantsis ju sellele, kuidas jaotub ühiskonna rikkus selle liikmete vahel. Kunnus on arenenud õiglus­meelega. Sellega seostub ka tema raamatu võib-olla sügavaim üksikmõte. See puudutab ühiskonnas esinevat mitmesugust ebavõrdsust. Inimese vaimsete võimete valdkonnas (nagu ka seksapiilis) on ebavõrdsus loodusest tingitud, paratamatu ja ehk isegi vajalik. Aga selles vallas ei taheta ebavõrdsust enam tunnistada. Erinevusi maskeeritakse suhtelisuse hämaga või aetakse üldised inimõigused ja individuaalne võimekus segamini. Tsiteerin seoses sellega (ja et objektiga kongeniaalne olla!) üht oma lemmikkohta „Vendadest Karamazovitest“: „Sina oled suursugune, oled rikas, tark ja andekas – olgu, õnnistagu sind Jumal. Ma pean sinust lugu, aga tea, et ka mina inimene olen. Sellega, et ma sinust ilma kadeduseta lugu pean, just sellega ilmutangi sinu ees oma inimlikku väärtust.“* On karta, et see langeb nüüdis­ilmas kurtidele kõrvadele.

Seevastu materiaalse omandi ning tarbimise sfääris on ebavõrdsuse edasine kasv ohuks niihästi inimkonnale kui ka Maa ökosüsteemile. Aga just seal ei taheta suuremast võrdsusest enam kuulda, või kui, siis ainult n-ö ülespoole, s.t kõik peavad saama tarbida kõike.

Võrdsustamine ja suhtelisustamine (kõik on arvamusliidrid, kunstnikud, isiksused jne) viib nivelleerimisele ja tõeliste tippude mahakiskumisele. Arutu materiaalse tarbimise õhutamine ja enesepiiramise tõrjumine saab päädida üksnes ressursside väljakurnamisega. Neil kahel on kindel seos.

See on „Päästepaadieetika“ sõnum.

Riigikriitik

Lõpuks kõrvalisemal teemal, mis siiski lõikub Kunnuse isikuga niihästi otse kui ka kaude. Asi puudutab kriitiku rolli eesti kultuuris, millele on mõne aja eest juhtinud tähelepanu Tallinna ülikooli meediaõppejõud Indrek Ibrus. Asi on ülitähtis. Juba 1970ndail kõlas hääli, et võib-olla kõige rohkem vajab eesti kirjandus Tuglase mõõtu kriitikut. See vajadus muutub aina tungivamaks – võrdeliselt kirjanduse mahu suurenemisega. Tuleb lakkamatult lugeda! See pole üksnes lõbu, vaid ka (tänamatu) töö, sest eesti nagu igas teises kirjanduses on kõige rohkem keskpärast. Ainult entusiasmist sellega tegelemiseks ei piisa. Aga tegelemine on möödapääsmatu, muidu muutub kõik suhteliseks. Nn kirjanikukriitikast ei piisa. See võib küll sisaldada tabavaid tähelepanekuid, aga on immanentne, laiema üldistusjõuta (kui autoril pole just jumalikku intuitsiooni nagu kadunud Mati Undil). Kirjanikukriitika on meil avalik abitegu, mis kähku valmis visatakse, et korteriüür makstud saaks. Halvimal juhul on see lobe oma tsunfti kuulujate promomine ja mittekuulujate tõrvamine (millest pole vabad meie esinduslikumadki väljaanded).

Asi on veelgi laiem. Honoraridest elamine on väiksel turul alati raske olnud, aga siiani on seda meil siiski üritatud ja mõnel määral ka suudetud. Nüüd ei pea honorarid elukallidusega enam kuidagi sammu (seda enam et päevalehtede reklaamitulud on online-maailma tõttu kokku kuivanud). See tähendab, et Eestis on kadumas üks ajaülene vaimuinimese tüüp, vabakutseline literaat, kes oma materiaalsete vajaduste minimeerimise hinnaga saab intellektuaalselt ausaks jäädes pühenduda sõltumatule maailma­vaatlusele.

Kultuurkapitali juhtkond jäi reserveerituks Indrek Ibruse ettepanekule kriitikutele stipendiume jagada. Seda võib veel mõista. Ent mõte ei meeldinud ka Mihkel Kunnusele! Ta põhjendas seda ohuga oma sõltumatusele ning vihjas suhete keerustumisele kolleegidega. Arvan, et säärane enesenõudlikkus on liiast. Kirjanikupalga projekt käib kolmandat aastat ja kas võib keegi nimetada ühtki juhtumit, mil mõni selle saaja oleks oma hinge müünud? Kunnus tunnistab ka ise, et honorarid ei motiveeri, et retsensioone on jäänud kirjutama „tudengid ja diletandid“. Miks ta siis saeb oksa, millel võiks ise istuda?

Muide, kui kulka ei taha uut „rida“ avada, saaks näiteks kokku leppida, et üle aasta oleks üks kirjanikupalga saaja kriitik või kirjandusloolane. Kaaluda võiks teisigi võimalusi. Stefan Zweig mainib „Eilses maailmas“ häid tõsiseid luuletajaid, kelle kogude honoraridest poleks äraelamiseks piisanud. Aga ühiskondlik kliima oli säärane, et neile sokutati mõne institutsiooni juurde amet, kus teenis küll vähe, aga teha ei olnud ka peaaegu midagi. Nii nad tulid ots otsaga kokku. Arvan, et ka meil leidub avara pilguga ettevõtjaid, kes seda võimalust kriitikutele võiks pakkuda. Kultuuri­metseenluseks on võimalusi igal ajastul.

 

* Fjodor Dostojevski, Vennad Karamazovid. I köide. Tlk Aita Kurfeldt. Kupar, 2001, lk 591.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht