Leitud Proust. Mis me temaga nüüd teeme?

Katre Talviste

Toimus rahvusvaheline Prousti konverents 24. ja 25. septembril toimus Tartus konverents ?Taasleitud Proust. Kas teose loob autor või kriitika??. Sellega jätkasid Prantsuse Teaduslik Instituut ja TÜ prantsuse filoloogia osakond püüdlusi tuua võimalikult laia publiku ette vabaks aruteluks aktuaalseid kirjandus- ja kultuuriküsimusi. Prousti aktuaalsus Eestis on viimastel aastatel silmatorkav: ilmunud on Toomas Raudami ?Saint-Prousti vastu? ja ?Teie?, Maimu Veske ?Continental?, ?Kaotatud aja otsing? on tõlkijate töölaual.

Vaba arutelu avas konverentsi teemat selgeminigi kui ettekanded. Need puudutasid Prousti loomingu eri tahke, näidates kirjanduse käsitlemise mudelite rikkust, aga ka piire. Selgus, kuidas Prousti lugemine võib avardada arusaamist Euroopa ja eesti kirjandusest, inimese alateadvusest, mälust, keelest, lühidalt ? meist endist. Diskussioonid jõudsid aga välja algse küsimuseni, kuidas see kõik võiks meid aidata Prousti mõistmisel ning mida üldse tähendab ühe autori mõistmine.

Küllap sai see võimalikuks, kuna konverentsile olid kogunenud niihästi autorid ja tõlkijad kui ka kriitikud ja kirjandusuurijad Eestist, Prantsusmaalt ja Inglismaalt. Seegi jaotus on muidugi üks tõlgendusmudel, nagu uurijad neid konverentsil arvukalt leidsid, vastandades tuntud tõlgendusskeeme (nt sotsiaalsed ja moraalsed ootushorisondid või psühhoanalüüs) uutele, mida võib tuletada Prousti loomingust endast.

Nagu ühes sõnavõtus rõhutas semiootik Jacques Fontanille, ei asugi me kunagi tõlgendama ilma teooriata, meie vastas ei ole tekst üksi, vaid ka mudelid, mis toovad esile need asjad, mida me näeme. Mudeleid saab alati ise juurde teha ja peabki tegema, et anda teostele tähendus. Seda teesi tasakaalustas järjekindlalt Toomas Raudami meeldetuletus, et mis tahes mudel valgustab alati üksnes väikest osa teosest, raamat on alati rikkam kui teooria. Raudami küsimus Prousti loomingus leiduvaid toidumotiive analüüsinud Thanh-Vân Ton-Thatile ? kas te olete neid toite ise maitsnud? ? õhutas ühelt poolt muheda ja südamliku õhkkonna kujunemist, mis konverentsil võimust võttis, teisalt aga on põhimõtteline küsimus: kas pole ohtu, et metakirjanduse kõikvõimalikkuses üha uusi Prouste konstrueerides unustame mõtlemast vahetu empaatiaga Proustile endale?

Proust või nahkhiir

Vahetu, individuaalse kogemuse tähtsuse üle Prousti loomingus arutlesid Jacques Fontanille ja komparativist Philippe Chardin. Prousti jaoks väljendub elu isiklikus kehalises tundlikkuses; selle kaudu, mitte abstraktse teadmise abil avastab subjekt maailma ja iseend. Samas ei puuduta Prousti otsing ainult tema enese biograafilist isikut, vaid meidki: kahe uurija ühine järeldus oli, et Prousti otsinguretk omaenese individuaalsusesse on fenomenoloogiline ja universaalne. Ehkki Proust ise on küllalt pessimistlik võimaluse suhtes teist inimest mõista ? iseenesegi taasleidmine ajas ning ?mina? fragmentaarsuses ja vilkumises on vaevaline teekond ?, on meil tema kaudu võimalik mõista ennast ja tedagi.

Usku sellise kommunikatsiooni võimalikkusse kinnitas Toomas Raudam, lähtudes T. Nagelilt laenatud nahkhiirekujundist: kas me saame teada, mis tunne on olla nahkhiir või Proust? Raudami veendumuse kohaselt on see võimalik tänu loomingule. Proust räägib meile, mis tunne on olla Marcel ? see Marcel, kes oma otsingul alatasa põrkub küsimusele, miks tal on selline tunne olla Marcel või mis tunne on olnud olla Marcel. Võime end paigutada oma varasema ?mina? suhtes, seda üldse otsida, on see, mis Prousti nahkhiirest eristab, osutas Arne Merilai. Mälu, mis laseb meil oma kogemusi suhestada ajaga, on Prousti romaani keskne teema, mis tuli ühest või teisest aspektist konverentsil pidevalt arutusele. Kas mälu on kehas, alateadvuses, unes, ruumis? ja kas inimest ümbritsev aeg on ainult bergsonlikult subjektiivne või ka sotsiaalne, ajalooline, poliitiline? ?Kaotatud aja otsing? peegeldab tegelikult kõiki neid võimalusi. Ehkki XX sajandi alguse Prantsusmaal ajastu- ja traditsiooniväline, nagu selgitas Philippe Chardin, võimaldab see esitada küsimusi kirjaniku suhtest oma aja ja kultuuriruumiga.

Need küsimused on aktuaalsed konkreetsest ajastust ja kultuuriruumist sõltumata. Nii jõudsid arutelud eesti kirjandusloo vaagimiseni Prousti poeetika ja retseptsiooni valguses. Kas ja kuidas Proust on mõjutanud Ristikivi, Kangrot, Kõivu; kas eesti kirjandusruumi ootushorisont ühildub Prousti loomingu probleemidega ? juba need teemad näitavad, et tegelikult ei ole kirjanduses selgelt piiritletud ?meie? ja ?nende? mängumaad. Proust ei leppinud selletaolise sildistamisega ning ehk võiksid temast leida julgustust eesti kirjandusteadlasedki?

Kelle kirjanik?

Hirm Prousti ees paistab meie väljakoolitatud lugejate seas valitsevat. Konverentsi eel toimunud seminaris rääkisid mitmed üliõpilased, kuidas õpetajad koolis manitsesid Prousti mitte lugema, sest see olevat liiga keeruline. Tekkinud trotsist on Proust võitnud arvukalt lugejaid ning tudengid kinnitasid üksmeelselt, et hirmujutud on osutanud puhtaks pettuseks. Ja kui Jüri Lumiste samal päeval ülikooli keeltemaja fuajees Prousti ette luges, jäi mitmeid möödujaid seisma ja muhelema, keegi ei pagenud.

Võib-olla on siis hea, et ?ametlikult? Prousti Eestis lugeda hästi ei sobi. Saladuskatte all ja omal käel on talle kogunenud palju sõpru, kellest hulk ka konverentsil kohal viibis. Konverentsi lähteküsimus, kas Prousti varitseb oht, et tema kohta kirjutatud kümned tuhanded leheküljed tõstavad ta pjedestaalile, milleni küündivad vaid üksikud asjassepühendatud, nii et pealtnäha kirjandusmaastiku keskmesse kuuluv autor satub lugemise tegelikkuse seisukohalt hoopis ääremaale, sai seega õnneliku vastuse.

Prousti loomingu rikkusest annab ammutada nii empaatilisi lugemisi kui ka analüütilisi etüüde ning ehkki need lähenemised erinevad, ei ole nad vaenulikud. Inimesed, kes on metatekstide mürast või selle pea täielikust puudumisest Prousti üles leidnud, saavad omavahel kõnelda ka üle kultuuride, keelte, distsipliinide piiride. Tõnu Õnnepalu märkis, et eesti kirjandusse jõudnud välisautorite seas leidub ?kirjanike kirjanikke?, kelle endi looming on eesti keeles kättesaadav õige napilt, ning ?lugejate kirjanikke?, kes jõuavad vahetult eesti publikuni. Proust näib olevat nii ühte kui ka teist, ehkki ?kohustuslikku kirjanikku? pole temast siin ikka veel saanud. See aga ongi kõige väiksem õnnetus, mis ühe kirjanikuga saab juhtuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming