Ülema eetika otsingul

Jürgen Rooste

Sass Henno romaan peidab rohkemat, kui vaid noortelugu Sass Henno. Mina olin siin. Esimene arest. Päevaleht 2005.

Kui viimasel ajal on kurdetud uue ja elulise eesti proosa vähesuse üle (sest eks vahepääl tulnu seostu suuresti maagilise realismi või ulmega), siis viimased sündmused näitavad kõike muud. Olulisim erijoon uue laine juures on ilmselge: meil on küpsemas esimene postkenderlik põlvkond prosaiste-romaanikirjanikke, kes ei kujuta eesti kirjandust ilma Kenderita enam ette. Nüüd on pinnas, millel elukujutusega edasi liikuda. Nihe on sarnane tollele, mis kunagi leidis aset ehk Undi või hiljem Muti tulles. Või Õnnepalu, Sauteri, Kivirähki puhul. Kuigi neil on selget ise loovat fänn-konda ehk vähem, on igaüks neist toonud kaasa nihke stilistikas või temaatikas, seni eesti kirjanduses puudunud elik kasutamata võimaluse.

Kenderi-generatsiooni, keda just tema maskuliinne, jõuline, sirgjooneline, vaba olekuga, robustne ja lohakalt/kaunilt jutustav kuju innustanud on, saame lähitulevikus näha. Kender on loonud omamoodi standardi, mida on võimalik matkida. Aga eks igas imetlevas tulekus on ka kübeke isatappu. Miski ei ütle, et mõnd kirjanikku austanud autor ise hoopis teist teed ei vali.

*

Sass Henno kirjutab ilmselgelt pärast Kenderit. Mitmes võtmes. Ta on hoopis teise generatsiooni esindaja, räägib nende elust, keda ma meelevaldselt d-generatsiooniks olen kutsunud. Uus eesti generatsioon, kes ei seosta oma probleeme ja elu nihkeid enam niivõrd nõuka-perioodiga ja kultuuriväänatusega, vaid elab reaalses kapitalistlike suhetega, oluliste illusioonideta maailmas, kus autoriteediks see, kes sust millegi arvestatava poolest mängus üle või keda sa ise mingil põhjusel austada võtad, mitte aga ühiskonna hierarhiate ?loomulike? austusahelate tipud nagu vanemad või õpetajad või nt vanemad inimesed laiemalt. Selle maailma väärtused, tegevusväljad on teised, aga vähemasti ? nagu näitab ka Henno ? mingid püüdlused, ihad, lootused on vägagi sarnased neile, mis omadega ummuksisse jõudnud põlvkondadel enne neid. Ka või tol löödulgi ? beat-sugupõlvel.

?Mina olin siin? on noorteraamat elik raamat teismeliste tunnetest, mis muidugi oluline, sest need on ühtaegu küll ülepaisutatud ? iga sündmus, tundevärahtus on suur traagika ?, teisalt aga on tajud, empaatiavõime ja meele avatus suuremad; kolmandaks, ta ju kirjeldab valusaid asju! Noorte inimeste uppumist probleemidesse ja meeleheitlikku pääseteede otsimist, armastuse võimalikkusega heitlemist. Ta harutab lahti neid puntraid, mis viivad meid tagasi mõistmiseni. Ehk mitte-andestamiseni, leppimiseni, aga mõistmiseni sellest, kus peituvad mõnede valukohtade, öiste hirmude, meediaperversiooni jms juured.

*

Kummalisel kombel ei laiene nooruslik avatus siin tegelaste silmes inimkonnale üldiselt. Puudu jääb teatav tolerants: katse mõista neid, kes enam-vähem esimesena süüdi kuulutatakse ? nt vanemaid, kes pole suutnud oma rolli täita, oma vastutust kanda, teiste eest seista, väärtushinnanguid ehitada, näidata usku armastusse. See viimane on ehk valusaim. Nagu Henno raamatuski, napib Eestis üldse neid, kes tuleksid perest, kus on osatud armastada.

Neid küsimusi on ilmselgelt nähtud kenderliku ülbuse võtmes ? see on teatav üleolekukategooria, mis lubab tegelastel ühiskonna idioodid (kelleks satuvad olema kõik, kes pole peategelase moodi või talle armsad) kuradile saata, lootusetuks värdjakarjaks kuulutada. Mitmes kohas kordub peategelase Rassi või jutustava hääle suust refräänina: kui te sellest ise aru ei saa, seda ise välja ei mõtle, siis olete nii lollid, et teile pole mõtet rääkidagi. Maailm on esmapilgul egoistide liit, kuigi viitab ka millelegi muule, kaastunde või mõistmise võimalikkusele, ehkki see on privilegeeritute õigus. Samas laieneb Henno humaansuseiha hetkiti ootamatult universaalseks, vähemalt meie kultuuriruumis kõiki puudutavaks.

*

Võrreldes Kenderi ?Check Out?i? või Ellise ?Ameerika psühhopaadiga? ei ole perversioon Hennol eesmärk omaette, seda ei naudita, see ei ole peategelas(t)ele võimalik nauding või enese väljaelamise moodus. Perversioon, täpsemini seksuaalvägivald, on pigem õudu ja vastikust tekitav, see omistatakse läbinisti ebameeldivaile, heroiseerimata tegelastele, kurikaeltele. Seksuaalses plaanis on ?Mina…? pigem kasinusele, eetilisusele pürgiv romaan, mis eelistab romantikat, tegelaste romantilist (kuigi lootusetut või rüvetatud) püüet välja üksildusest, varjule armastusse. Ideaal on siiski perekond, s.t vähemasti kahe inimese tingimusteta ühtekuulumine. Seepärast on ?Mina…? kohutavalt eetiline teos, absoluuti taotlev. Sellel, et kesksed tegelased tegelevad narkoäriga, on harjunud varastama, alkoholi ja drooge tarbima või vägivallatsema, pole ülima püüdluse kõrval tähendust. Võib just nimelt olla, et üllas püüdlus on eesmärk omaette, raamatu üdim lausung ? lunastuse leidmise võimalus.

See avaldub esmalt just peategelase suhetes naistega, mis leiavad põhiosas aset just ta enese pääs. Romantilised hinnangud, armastuse kujunemine, selle vaatlemine ei ole sageli seotud reaalsete asjaoludega, vaid labiilses vaimus toimuvate illusoorsete sündmuste, otsustustega. Ning kui hetkiti mängibki autor võimalusega, et meid püütakse panna imetlema järjekordset ideaalitut antikangelast, siis liiga võimas ja kaasahaarav on selleks juhtum Hannaga, ?rajooni autoriteedi? seksuaalselt ära kasutatud väikse õega, kelle Rass puhtast kaastundest, tundelisest otsustusest ja ehk pisut ka süümekatest tingitult oma kaitse alla võtab, oma perekonnaks kuulutab.

*

Kui vaadelda romaani õhkkonda, võimalikke arenguteid, siis tegelikult meenub enne Kenderit hoopiski Mihkel Samarüütel, tema romaan ?Evol?, üks jõulisemaid ja panoraamsemaid ühiskonnakujutusi, mille suurem mahamagatus on tingitud ehk vaid Samarüütli julgest ümberkäimisest modernistlike võimaluste ning kirjakeelega. Sarnaseim neis kahes loos on rusutus, rusutud olu, lootusekoldeid järjest kustutav sündmuste jada, mis ei jäta palju võimalusi eluga ? kõige laiemas mõttes ? välja tulla.

Osalt tekib see atmosfäär Hennol ka teatavate droogide domineerimisest tolle amfi- ja ecstasy-generatsiooni maailmas, mis kujundab loo lausa omamoodi eesti vasteks ?Trainspotting?ule?. Henno kirjeldab aega, mil tarbimisharjumused ja mõnuainetekultuur Eestis muutusid, isegi kanep kuulutatakse siin juba vanamoodsaks ja mõttetuks aineks.

*

?Mina…? muudab oluliseks ka ta argiajalooline väärtus, see korvab tolle tühimiku, mis valitses terava ja põneva kirjelduse osas ühes ajahetkes uue Eesti elus. Kui võrrelda, siis just sellega tegeleb nt ?Iseseisvuspäev? ja veel mõnigi Kenderi romaan. Sellega tegeleb ajuti ka Teder oma novellides. See on too osa me elust, hilisema identiteedi ja ilme kujunemisest, mida ajalooarhiivid ja statistika talletada ei saa, meedia oma tühisuses lihtsalt ei suuda. Ikkagi veel vajatakse kirjanikke nii lihtlabaseks asjaks nagu ajaloo võimaliku näo salvestamine.

Henno puhul hakkab eriti silma detailide ja (tegutsemis)­tehnikate kirjeldusrohkus, mis teeb asja omamoodi ?päti käsiraamatuna? loetavaks, sellise ohutuma ?terroristi käsiraamatuna?, sest kõiges ei juhita siin sugugi lõpuni. Hea mustkunstnik jätab ka triki seletamisel miskit enese teada, aga leidlikke lahendusi, hoiatavaid kuriteonäiteid on siia hulgi kogutud. Seda võiksid lausa mendid lugeda, kuigi nad peavad arvestama, et neid igal sammul solvatakse. Sest kirjanduslik/esteetiline isatapp on üks asi, mänguline võimalus, ent palju realistlikum ja valusam on peategelase vaade omaenda politseinikust isale, mis kujuneb omamoodi raamatu võtmeks, loo elementide seletuseks.

Muide, too hetkiti valitsev teismeline lihtne anarhism, võimu ja korra vihkamine, on samas ihalus tolle korra järele: peategelase unistuseks (peale perekonna) on teha head, saada arstiks, aidata inimesi süsteemi sees.

Üks asi, mis hakkab Henno kirjeldavas realismis häirima, on pidev märke (kaubamärke jms üldtuttavaid tähistajaid) mööda liikumine. See on muidugi tollele kirjelduslaadile omane, aga mõjub omakorda ahistavalt: kuidas saab absoluudi otsimisel takerduda nii tähtsusetusse?. Muidugi on see üsna realistlik, omal moel taas kenderlik, ellislik. Aga siiski tüütu.

*

Kõige selle suure ja laiahaardelise varjus on Henno siiski lihtsalt hea tähelepanelik proosakirjanik, sest tähelepanelikkus võiks siin olla isegi esmatingimus. See olnuks hää raamat ka siis, kui saanuksin rääkida vaid järgnevast lõigust (leheküljed on romaanis tähistatud mitte numbrite, vaid kellaaegadega, nii et otsige kuskilt keskelt üles 7:19): ?See aeg, kui sügis muutub talveks, kestab vaid mõned päevad. Kui sa selle aja ära tunned, ei häiri sind kunagi, et sellel maal, kus sa elad, on liiga külm, liiga sombune või liiga masendav elada. Inimesed lihtsalt vinguvad, sest nad ei oska end maailma vääramatute seaduspärasustega sünkroniseerida. Ja süüdistavad oma alaarenenud kohanemisvõimes kümmet muud asja, kuid mitte iseennast.?

Täpne. Siia võiks lisada kolm täppi, kui see poleks liiga teismeliste moodi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht