Lendav Looming

Kalle Kurg

Ajakirja Looming 1000. numbri ilmumise puhul On unustamatu 1984. Ajakiri Looming lendab. Oma füüsilises kehastuses. Pikk sirge valju häält tegev mees heas ülikonnas on äkki vait jäänud ja heitnud ajakirja üle toa. Kogu oma sisuga laugleb see kõrge maja üheksanda korruse kabineti vaikuses ilma eriti laperdamata minu silme eest mööda – kirjutuslaua tagant suure läikiva nõupidamislaua kaugema otsa suunas. Paari sekundisse koondub kõik, mis on toimunud varasema seitsme aasta jooksul. Selle aja jooksul ei ole vähemalt peatoimetaja nähes keegi Loomingut makulatuurina käsitlenud. Siis maandub ajakiri muljet avaldava laksuga pikale läikivale lauale. Ta hakkab libisema, lehed nagu tiivad. Igasugu huvitavaid mõtteid tuleb pähe. Hea materjal, et nii libiseb. Tõesti hea. Äkki tõuseb lendu? Ei tõuse. Huvitav, kas kukub maha või ei kuku maha? On ülevalt õõnes eneseirooniline tunne, nagu oleksin teises ajas. Seltsimees Jossif Vissarionovitš Stalin on surnud ainult kolmkümmend aastat varem, põlvkond tagasi. Olen perest, mida too aeg valusasti puudutas, ja seepärast otsese vägivalla suhtes tundlik. Ma ei saa eitada seda, mis mu sisemuse sügavustest pähe tulvab: ajakirja pilduv mees võiks mingites oludes muutuda samasuguseks nagu piiramatu võimuga vägivallatsejad ikka on olnud.

Looming libiseb saatusliku aeglusega pika läikiva laua otsa poole. Kui pikk mees sellele lauale pikali heidaks, kas oleks ta siis sellest pikem või lühem? Ma ei tunne ta vastu viha. Tunnen võõrastust. Pikk laua taga püsti seisev mees, Rein Ristlaan, on teadvustanud isiku osa ajaloos ja heitnud üle toa põranda kuuskümmend aastat eesti kirjanduslugu, plejaadide kaupa kirjanikke, sealhulgas ka neid, keda ta peaks tunnustama, sest ta on väljas selle peal, et inimesi ja nende rolle leeridesse jagada. Peas sähvatab: kui Looming maha kukub, siis on pärast seda sealsamas leida minu parema põuetasku purpurne dokument. Mis hinda keegi oma hea tahte eest on valmis maksma, on tema enda valik. Kohe, kohe jäädvustab pikk sirge mees end ajalukku.

Ei jäädvustanud. Ei olnud nii hea heide. „Ei olnud hea heide,” ütlen ma endalegi ootamatult laia naeratusega, „aga ehk järgmine kord. Head aega.” Ja väljun ning sammun tagasi toimetuse poole. Istun oma laua taha ja mõtlen, et kuigi vastutab ainult üks, ei saa ajakirja teha üks inimene, vaid see on ühine ettevõtmine. Igaühel on oma arvamus, kuid kõik veavad ometi ühes suunas. Ja mul on natuke parem enesetunne. Paberi võib minema visata, aga hulka inimesi niisama minema ei viska. Kuigi just see viimane ongi poliitika.

Aasta 1981. Saan nuhelda väljendi „sinimustvalge” pärast Loomingus. Tol korral ei ole Rein Ristlaan see kõige raevukam minemaviskaja. Mitte selline nagu „kõrgema ešeloni” kindlameelne „grupp seltsimehi”. Või nagu kaks aastat igal võimalikul koosolekul minu peal oma teadlikkust demonstreerinud vabatahtlike reanuiameeste hord. Kuid ma ei või kunagi kindel olla, kas mõni asi lahendatakse nii või teisiti inimese kui sellise pärast või hoopis sellepärast, et inimesega seotud liiga suureks paisunud pahandus võib kahjustada võimaliku karistaja enda positsiooni. Vahel on vist lihtsam minema visata. Ainult et minemaviskamine võib kesta.

See, mis all avaldub vastupanuna, ilmneb ülal pehme opositsioonina. Aga need mõlemad on selgelt tunda ja nii ei saa ka valitseja alati otse tegutseda. On esimesed märgid sellest, et meie ühisesse ettevõtmisesse ajakirjas Looming soovitakse vastuolusid. Nõndanimetatud valges majas on viimasel ajal meie asjust kummalisel kombel palju rohkem aimu, kui varem. Asi hakkab välja nägema vaat et ettehoolduse moodi. Selline vist võim tahabki olla. Võtted, mida poliitikas kasutatakse, korduvad läbi inimkonna ajaloo. Jaga ja valitse. Piits ja präänik.  Aated saab labastada loosungiteks, läbirääkimised käsusüsteemiks, võimu valitsemiseks. Peaasi, et on efektiivne.

Aasta 1980. Loomingu peatoimetaja toa uks avatakse äkki ja lävel seisab ilmetu näoga  tundmatu mees, kes sõnab kuivalt: „Eripost teile”. Ma ei ole iial eriposti saanud ega tea, mis see on. „Kuller. Allkiri,” ütleb mees. Sinakas suur ümbrik. Mees ootab. Vaatan pabereid.  Mees ootab. „Kuulge, ma pean seda ikkagi lugema ka.” Mees ootab. Lõpuks ta läheb, allkiri kaasas. Artikkel. Autor on artikleid kirjutanud juba varem, aastaid tagasi on üks neist ilmunud ka Loomingus.  Aga nüüdne artikkel on uudne, teises võtmes. Nagu ei olekski tema kirjutatud. See on ideoloogiajuhi artikkel.

Hakkan märkmeid tegema. Neis kordub väljend „stalinistlik seisukoht”. Kirjutan teate: „Ei ole avaldamiskõlblik. On stalinistlikke seisukohti.” Jah, tõesti, artikkel nagu ei olekski tema enda kirjutatud. Siis helistan mulle jäetud numbril. Mõne aja pärast ilmub lävele mees. „Eripost,” ütlen ma mingit saatanlikku lõbu tundes ning vaevu naeru alla surudes, ja mees vaatab mulle etteheitvalt otsa. Aga ma tunnen lihtsalt rõõmu oma tahtmisest pärida, kas artikli autorilt võetakse ka allkiri nagu võeti minult.

Päevad lähevad, posti tuleb ja posti läheb. Saabub päev, mil juhi kirjutis on vormilt niivõrd rahvuslik, sisult niivõrd sotsialistlik, eesrindlik ja kaasahaarav, et avaldamisest keeldumiseks ei ole põhjust. Selle artikliga ei ole nii nagu Johannes Käbini mälestusintervjuuga aastaid tagasi – see artikkel läheb tsensuurist läbi takistusteta. Kuidas see saaks teisiti ollagi, kui 1940. aastast saab parajasti mööda nelikümmend aastat. Käes on suvi, meeletu suvi, inimesed puhkavad, aga nagu vanal Stalini ajal, püsib mõnes majas ikka koosolekute palavik. Seisan koosoleku vaheajal jalutusruumis, kui märkan eemal artikli autorit. Mul on meeles, kui sümpaatne ta mulle eemalt tundus kümmekond aastat varem, kui kuulsin teda haigla aulas oma kaaslasele selgelt ja tungivalt ütlemas: „Pole vaja kedagi kummardada”.

Ta ei näe mind, aga läheneb. Korraga jääb ta oma täies elusuuruses seisma ja ütleb valjusti, seejuures ikka mind nägemata: „Noh, saime üle kivide ja kändude siiski kuidagiviisi hakkama. Honorar saatke mulle hoiukassasse”. Ja hakkab oma lühikesel, pika mehe kohta liiga lühikesel sammul minema. Ma vaatan teda hämmelduses. Saan aru, et Loomingu nappi honorari ei õnnestu selle kirjutise pealt säästa, nagu olen lootnud. Ma vaatan, kuidas ta läheb, hallis ülikonnas, suletud omasse aega, pikk mees natuke liiga lühikese sammuga, ja mul on temast miskipärast natuke kahju. Temast arvatakse, et tal on neljas selgroolüli puudu.

Võib-olla olen mina ise aga nupust nikastanud. Olen enda häbiks hooplemisi seltskonnas maininud, et seda lugu ei peaks üldse avaldama, ja nii vanemad kui ka nooremad asjatundjad on mulle meenutanud, et uue parteijuhi tulekust peale on stiil muutunud, asjad järsult hullemaks läinud, nii et parem vaadata, mida saab läbi pressida, mitte aga otsesesse isiklikku vastuollu minna. Nüüd vist siiski olen läinud. Kaheksakümnendate alguse eredalt kiirgav ja kõikjale tungiv hallus on midagi muud kui seitsmekümnendate väsinud helehall. Ja erinevad on ka juhtimisstiilid.

Nuhtlus teise, lühemat kasvu mehe kabinetis aastal 1977. Heliseb telefon. „Seltsimees Vaino Väljase sekretär räägib. Kas teil oleks võimalik tema juurde tulla. Kui saate, siis tunni jooksul, sest asi on pakiline.” Tunni aja pärast astun kabinetti. See ei ole väga avar, on kapiga jagatud kaheks. Ühel poolel saab kohvi juua. Kohe istumegi seal. Ootan. Jutt veereb siia ja sinna, ilma et asja juurde asutaks. See ei ole kiirvisiit. Kohv hakkab lõppema, kui lauale ilmub suur paberileht. „See teie kirjutis Sirbis. See toodi mulle vaadata.” Ta näitab mulle ajalehe Sirp ja Vasar viimase lehekülje tõmmist. Terve külje täidab minu naljalugu, mille kohta külje toimetaja Toomas Kall on väärika irvega maininud, et see on liiga pikk, aga võib siiski ilmuda.

Minu kirjutis on paroodia välismaal saatkonnas töötanud ja nüüd keskkomiteesse suunatud noorema mehe pika kirjandusteemalise kirjatüki peale. Väline uuendusmeelsus tolles teenib kummalist peidetud rünnakut vanema kirjaniku vastu, kes on oma tagurlike eakaaslaste tuumiku suhtes nii oma teostes kui ka elus üles näidanud ausat ja jõuliselt üldistavat kriitilist vaimu. Näen, et keegi on punasega alla kriipsutanud minu loos pidevalt korduvad sõnad ceterum censeo Carthaginem esse delendam. Olen selle kordamisega tahtnud esile tõsta noore vastutava töötaja visadust ja sihikindlust, millega ta suunab ajastu suures idees veendunud, ometi oma ühiskonnakriitikas eksinud vana kirjanikku õigele teele. Ajab natuke naerma, sest pähe tuleb, et äkki ei saanud loost häiritud ametnikud ladina keelest aru.

„Roomlane Cato oli sõjaõhutaja ja lõpuks Kartaago hävitatigi julmalt,” ütleb Vaino Väljas aeglaselt, ise justkui veidi naerukil. „Ajaloolasena tean ma Kartaago asja hästi. Aga te saate ju aru, et ma e i  s a a teie lugu lubada.” Ja tõuseb ning ulatab mulle käe. Ja ei sõnagi rohkem. Kindlasti jätan ma tema vastas seistes mõtleva olendi mulje. Lõpuks taipan, et ta on midagi ütlemata jättes nähtavasti öelnud rohkem kui keelamislauses formaalselt on. Kirjutamata ja kirjutatud eeskirjad, neile on allutatud kõik siin juhtimishullus riigis, ka juhid ise. Lahkudes heidan siiski kahtlustava pilgu kirjutuslaua poole. Seal ei ole ühtegi punast kirjutusvahendit.

Lähen. Ei ühtki vihjetki asjadele, mis on toimunud veel enne tema aega, nagu kas või see, et juba 1968. aasta augustis on Sirbi ja Vasara naljaküljelt välja võetud kaks minu poliitiliselt liiga aktuaalset luuletust. Ja see paroodia asi on üldse ainuke kord, kui mingite avaldamisprobleemide pärast tema juures pean käima. Kord, kui tsensuur ei ole läbi lasknud Loomingu jaoks kirjutatud haridusteemalist artiklit, räägin ma ühel seminaril eesti hariduse ilmvõimatust olukorrast ja siis läheb juhi kael mu kõne ajal küll üha punasemaks, kuid midagi halba ei järgne. Ma käin tema juures rääkimas toimetuse töötajate rasketest olmetingimustest, ta ei luba midagi, aga ühel päeval saab kirjanike liit juurde ühe Loomingu  töötaja jaoks mõeldud korteri. Ei mingeid liigseid sõnu. Ei ühtegi teadet oma heast teost. See on stiil. Otsene, siiski delikaatne.

Aga see aeg on möödas. Möödas on ka 1984. On justnagu teine aeg, teistsugune aeg. Paigalmarss on asendunud näilise edasiliikumisega. Kusagil avaliku, poolavaliku ja salajase piiridel käib usalduse ja umbusu mäng ja ka asjade tegelikku seisu avav „40 kiri” ei ole suutnud selle mängu kulgu muuta. Silmakirjatsev aeg, kui ei saa uskuda oma kõrvu. Piitsa ja prääniku poliitika on muutunud prääniku ja piitsa poliitikaks. Juri Andropovi tulekuga alanud suure kaadrivahetuse käigus kohale pandud inimesed koos uute usaldusalustega peavad Eestis nüüd ellu viima perestroika. Kui meeliülendavalt kõlavad loosungid! Julgeolekutöötajad käivad avalikult ja ametlikult mööda asutusi, ideoloogiajuht on loonud endale maitseka perestroika sõprade klubi. Kusagil on parteisisene opositsioon. Kusagil teisal on „grupp seltsimehi”. Ja midagi ei unustata, keegi pole unustatud. 

Aasta 1986.  Pikk mees, kes istub kirjanike kongressi presiidiumis sirge seljaga, Rein Ristlaan, küsib lähedalistujalt: „Kas see on seal Sirje Kiin, kes kõik üles kirjutab?” Ma tõmbun eemale. Ma ei näe Sirje Kiini. Seisin ise hea, et ta pääseks kirjanike kongressile, kuhu teda ei tahetud, ja seepärast ei saa ma teda näha. Me oleme temaga saanud ühe ja sama asja pärast, ikka sellesama, sellesama, sellesama „sinimustvalge” pärast viisaastak varem nuhelda. Ja mul ongi ju kehv nägemine. Ning ma ei kuule ka vahel. Suu niikuinii lukus. Pealegi on kuidagi läinud nii, et küsija teadmised on hakanud minule teadaolevat ületama. Pole suurt muid võimalusi, kui vaikides ajada oma argist asja.

Suvel, enne meie kirjanike kongressi, on toimunud kõigi liidu rahvaste kirjanike kongress Moskvas. Eesti esindus. Ideoloogiajuht on korraldanud kongressile delegeeritud eesti kirjanikele vastuvõtu. Kaunilt kaetud lauad. Juuakse kohvi. Pikk mees seisab parajasti püsti, kui tema juurde astub keegi mees, kes sosistab talle midagi kõrva. Juht ei suuda end pidada: „Arreteeritud! Lõpuks ometi!” Nüüd, siin Tallinnas, läheb ta kirjanike kongressi kõnepulti ja peab edumeelse kõne, kus tunnustust saavad ka need, kes seni on olnud tõrjutud või keda on nimetatud vastasteks, isegi vaenlasteks. Ma ei suuda uskuda oma kõrvu. Võib-olla ma kuulen valesti?

Ühel päeval olen just astunud oma töötuppa, kui heliseb telefon. Helsingin Sanomat. „Kas Looming ilmub veel?” Tunnen, kuidas külm hoovus käib üle selja. Ma vastan, et Looming ilmub aegade lõpuni. Küsin, miks nii küsitakse. Ja lähen seejärel ise küsima. Ja jälle, jälle kord ei suuda ma uskuda oma kõrvu. „Loomingu võtsime rahvusvahelisest tellimisnimestikust välja. Saate isegi aru: lugeja nõuab, aga seda ei jätku. Rohkem ei saa trükkida, niigi trükitakse Loomingut kaks korda läbi. Nüüd jääb kodumaa lugejale rohkem …” Käsutäitja hääl on nii heatahtlikult hoolitsev. Kas see peab olema muusika mu kõrvadele? Muidugi ei ole, ei saagi olla.

Mõne aja pärast kõlab ühel väiksemal koosolekul ja valjemini: „Looming on nõukogudevastane ajakiri!” Siis kordub sama hüüdlause isegi Ajakirjandusmajas peetud väga suurel koosolekul. Ja ühel päeval saan uuest moodsast muusikast veel enam aimu. „Keskkomiteel on uued ajakirjad. Loomingut ei ole varsti enam vajagi!” Nii ideoloogiajuht mulle ütlebki. Mul ei ole sahtlis salajasi dokumente ega väljakirjutusi selle kohta, kuidas uut poliitikat ellu viiakse ja tuleb viia. Sealtpeale kipuvad mul sõnas „perestroika” teatud tähed segi minema. Aga muidu on kõik nii kaunis: hakkab sadama teenelise tiitleid … Kingitakse uut marki präänikuid, sundkorras. Kuni lõpuks ometi kord kõik täielikult muutub ja ei aita enam präänikud, piits ega tankid.

Läheb aega, hulk aega. 2000. aastatel satume Rein Ristlaanega südamearsti järjekorras lähestikku istuma. Ta vaatab minu poole, „ei tereta” (J. Sang). Mina teretan. Ja küsin: „Miks te ütlesite, et varsti ei ole Loomingut enam vaja?” Ma näen, et ta kuulis, aga ta vaikib. Ootan. Mulle meenub, kuidas ta aastal 1986 arvas, et minu bürokraatiavastane kirjutis „Vaikus” oli suunatud just isiklikult tema vastu. Lõpuks ta siiski leiab vastuse. „Te ei olnud juhitav.” See ei ole nuhtlus, vaid nending. Ta ütleb seda rahulikult, üldse mitte vaenulikult ja isegi mitte valjusti. Ja tõuseb ning läheb südamearsti kabinetti.

Ei mingit võidurõõmu minus, ainult pisike kahetsusega segatud eneseirooniahoog. Kui ajakirjade pildumine välja arvata, on poliitika lihtsalt argipäev, milles pole midagi kõrgelennulist. Ta ei ütle, kui palju kordi oli juttu sellest, et mina kohalt lendan. Ta ei ütle, kui palju oli klaarimisi, keeldusid avaldada, välismaal kirjandust tutvustada, vestlusi minu selja taga, seifist võetud paberitega vehkimist, minu paberite kummalisi kadumisi, uudishimu mu kohvri sisu vastu, absurdseid süüdistusi kuni salajaste dokumentide kõrvaldamiseni välja – ka veel siis, kui ma juba kohalt ära olin. Võib-olla peab ta silmas Gustav Naani paskvilli Jaan Kaplinski, Andres Langemetsa ja Heino Kermiku vastu, mis anti mulle keskkomitees tema otsese käsuga see avaldada, aga mida ma ei avaldanud …?

Ei tea. Ma ei oska arvata, kuidas see mees asjadest aru saab. Ma ei tea paljut. Mul ei ole olnud keskkomitees sõpru ega sõjakaaslasi. 1996.  aastal on üks prokurör mulle seletanud ja isegi käega näidanud, kui paks oli minu kohta koostatud toimik. Aga ma ei tunne mingit viha. Pigem kahetsust, masendust. Ma mõtlen, et see tema ütlus ei sisaldanud midagi ajakirja enda, vaid ainult ajakirja juhtima sattunud isiku kohta. Kas saame kunagi rääkida? Vahest kohtume veel siin südamearsti järjekorras. Kas siis saame vahetada rohkem kui ühe lause? Ma ei tea.  Mul on midagi mälus.

Eesti iseseisvuse taastumise aegu sammub ta Helsingi kesklinnas mulle otse vastu. Märganud mind, põikab ta hotelli Vaakuna aulasse. Küll kasvatatud, aga suutmata oma tumedaid tunge maha suruda, jään hotelli seina äärde ootama. Paari minuti pärast vaatab ta hotelliuksest välja ja, mind märkamata, läheb talle omasel lühikesel sammul kiiresti minema. Imelik on seda kogeda, ehkki inimlikult mõistetavgi. Ise ka inimlikult mõistetav, lähen Vaakunasse vaatama, ehk sain asjast valesti aru. Ei saanud. Hotelli aula on inimtühi … On asju, mida saab mõista. Nagu ka asju, mida mõistusega mõista ei saa.  On asju, mis ületavad inimsuhete lihtsad piirid ja hõlmavad kogu ajalugu. Ja asju, mis peituvad sügaval inimhinges.

Ei lähe, ei lähe meelest see Loomingu vägivaldne lennutamine üle toa, iseendast ju ammune pisike stseen suurte sündmuste jadas. Aga siiski sümboolne. See on südame asi, see Looming ja tema lugu. Mind riivab lause, et pole mingi tragöödia, kui Looming enam ei ilmu. Mind riivab, kui kuulen: ei loe, ei loe enam Loomingut. Kas teda polegi enam eriti vaja? Arvo Pestile oli teda vaja, kui ta oli laagris. Meile väljaspool, nii paljudele, kelle käes Looming käis käest kätte, sest seda ei jätkunud – meile oma teesklevas, lootvas ja uskuvas argipäevas oli vaja. Oli vaja kõigile tegijatele, neile auväärt kirjanikele ja kirjandusuurijatele, keeleinimestele, tehnilistele töötajatele ja kujundajatele, kellega külg külje kõrval tegin Loomingus tööd kokku seitseteist aastat.

Aeg on läinud ja mõnda tegijaist ei nimetata Loomingu loos just sageli. Aga on nemadki mul ikka meeles. Riina Aro. Tiiu Jõgi. Jüri Kaar­ma. Vaike Kann. Jaan Klõšeiko. Reet Lusti. Aime Rammus. Helmi Roo. Aino Tennov. Karin Toots. Linda Uustalu. Kas on kõik? Ma ei ole suur asi arvepidaja. Aga nad kõik väärivad meelespidamist, kõik, kelleta ei oleks sündinud meie kestmist jäädvustavat vaimuvara, ja neid on rohkem, palju rohkem. On ju veel varasem sõjajärgne, on sõjaeelne aeg, on hilisem aeg tänaseni, mil meil on olemas Loomingu 1000. number. Kui ajakirjal on nii pikk ajalugu, siis on pidanud jaguma selle eluspidamiseks armastust, olgu tegijad kui erinevad tahes. Autoritest rääkimata. See kõik on Looming: tekstikorpus ja inimsaatused. Kuidas nad ütlevadki? Loob ja lehvitab. Muidugi! Lennukas Looming. Kõige kiuste.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming