Lihtsalt kirjandusena

Liisi Ojamaa

Euromant. Koostanud Maniakkide Tänav, toimetanud Eva Luts. Kaanepilt Meelis Krosetškin. Fantaasia, 2011. 237 lk. Täheaeg 9. Koostanud Raul Sulbi, toimetanud Eva Luts. Kaanepilt Aleksander Rostov, kujundanud ja küljendanud Mihkel Laar, Fantaasia, 2011. 183 lk. Ulmekirjandus võib olla, mõne fanaatiku jaoks kahtlemata ongi usutunnistus, peamine maailma mõtestamise vahend, hirmude ja unistuste ainus väljund. Aga suurt osa ulmekirjandusest võib siiski käsitleda lihtsalt kirjandusena, ja nõnda ma kavatsen nüüd ja edaspidi ka teha. Mis siin siis seekord on? Maniakkide Tänav, „Euromant”. Mhmh, see autor kirjutabki ainult ulmet. Täpsemalt õudust, vist. Klassikaline õudus seisneb peamiselt surnutes ja surmas, nii ka selles jutukogus, ainus erand on nimilugu. Kellele meeldivad kurjad kondavad koolnud keset rohket verd ja poollagunenud laipu, ei pea kindlasti pettuma. Kogumik koondab varem ilmunud ja vastseid jutte aastatest 1996–2011, mis võimaldaks jälgida autori arengut kirjanikuna (märgatav, muide) – kui keegi geenius ei oleks otsustanud lood järjestada uusimast varaseimani. Loed ja loed, lood aga lähevad aina tahumatumaks ... Muidugi, kui järjekord olnuks vastupidine, ei jõuaks korralikult algusest alustanud lugeja kardetavasti üldse heade juttudeni.

Aga veel on mu ees „Täheaeg 9”. Samuti kogumik, sisaldab „Prima vista” raames toimunud ulmejutuvõistluse parimaid töid. Selgub, et meil on täiesti tundmatuid inimesi, kes kirjutavad täiesti mõnuga loetavaid lugusid. (Ja otse loomulikult on meil ka Maniakkide Tänav oma tuntud headuses.) Õiglus ja kohustus, koduste vahenditega kurja välja ajavad külamutid, superagentidest munavargad, vampiiriuurijad ja surnud nõidade pärandus – midagi igale maitsele. Novellidena, ilma sildita „ulme”, oleksid kõik viis avaldatud juttu täiesti konkurentsivõimelised. Lisaks tõlkelugu ja artikkel, mis annab hea sissevaate kohalikus ulmeelus toimuvasse lakkamatusse madinasse.

Ulmelugejad, sunnikud, paraku ei ole passiivne publik. Nad tahavad rääkida, arutleda, arvustada, vaielda ja on valmis ka karvupidi kokku minema, kui kõne all on elutähtsad küsimused, näiteks see, kas Clarke oli parem kirjanik kui Heinlein. Ulmelugejad on sageli ka ise kirjutajad või vähemalt innukad kriitikud. Ja ulmekirjutajad – ei, selleks ei pea olema peast tuumafüüsik ega kääbik ega kummitus, selleks peab kõigest ka täiskasvanuna mäletama muinasjutte. Hea ulme kirjeldab tegelikult ju meie kõigi täiesti argiseid või üldinimlikult üleilmseid probleeme, modelleerides tavatu tausta, mis need eriti teravalt esile tõstab.

Seekordses valikus on teadusepõhist ulmet palju vähem kui üleloomulikkusel mängivat. Ehkki on tõde, et mingis suurusjärgus muutub tehnika maagiast eristamatuks, on keskmisel filoloogikalduvustega kodanikul (loetavalt kirjutab siiski, eks ole) oluliselt hõlpsam ette kujutada nõiduse, mitte raketimootori toimimist.

Aga ometi jääme oma unedes uskuma, et kusagil on võluese või tehnikavidin, mis annab meile üleinimlikud võimed. Ja selle leidmiseni või leiutamiseni mõnusa judinaga lugema ja kirjutama raamatuid, kus verd lendab nagu ketšupit kaheaastase kätte sattunud pudelist, igaühest võib saada hea või kuri võlur ja me kõik lendame kaugetele tähtedele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming