Liiga vähe pilte!

Maarja Undusk

 

Lastekirjanduskeskuse illustratsioonigalerii

ja pildikogu

avamine leidis Sirbis

silmajäävalt tundelist ja

sooja kajastamist. Illustraatorite

töödele leidub lõpuks

väärikas väljapanemise

koht! Vaimustunult kõneldakse

lasteraamatuillustratsioonist,

unustades, et

muiste tehti pilte ka täiskasvanute

raamatutele. Galerii

koordinaator ja väsimatu

kultuurivõitleja Viive Noor

meenutab aga ikka ja jälle,

et tegu pole mitte ainult lasteillustratsioonidele

mõeldud

kohaga, vaid oodatud

on kõik raamatuile tehtud

pildid!

Ringkäik ilusas uues

vanas majas paneb illustreerimise

üle põhjalikumalt

mõtlema. Just nüüd, kus illustratsioonist on

olnud tavatult palju juttu, tõden eriti teravalt,

et praeguses kultuuripildis on see kunstiliik

suhteliselt sekundaarse tähendusega nähtus.

Lasteraamatuillustratsiooni kohta seda muidugi

öelda ei saa, sest see on pärusmaa, mille üle

otsustavad lapsed, ja seal pole võimalik neile

ettekirjutisi teha. Laps on otsekohene hindaja.

Kui pildid ei meeldi, ei meeldi ka raamat, ja

seda peab ka kaupmees arvestama. Ilma heade

piltideta lastejutt lihtsalt ei müü! Olid ajad,

kui ka täiskasvanutele kirjutatud raamatutes

võis õige sageli pilte kohata. Eriti tavaline oli

see 1960ndatel, aga juba Esimese, eriti aga

Teise maailmasõja eelsel ajal illustreeriti eesti

raamatuid ja ajakirjugi puulõike või sulejoonistusega

päris tihti. Kunstnikele andis see hea

võimaluse nii eneseväljenduseks kui ka rahateenimiseks,

paljud omaaegsed illustratsioonid

on hiljem olnud väärtuslike kunstikogude

ja -näituste materjaliks (noor-eestlased, Viiralt

jne). Kuhu on raamatuillustratsioon praegusel

ajal kadunud?

Kardetavasti on põhjused eelkõige pragmaatilised

ehk majanduslikud. Piltide tellimine

ja trükkimine toob enesega kaasa ebameeldiva

lisakulu. Kui teksti autorisse suhtutakse

umbes nii, et olgu ta õnnelik, et ta raamat

üldse ilmub ja honorar talle on pigem kui lisaboonus,

siis kunstnikult tema pildid tellitakse

ja kunstniku tööd ei saa võtta kui puhast

tegemise rõõmu. Lisaks rahale tahab kunstnik

ka aega oma piltide tegemiseks, mis venitab

muidu trükiküpse raamatu ilmumist. Ja erilist

lisatulu illustratsioonidega teose müük tavaliselt

kaasa ei too. See lihtne skeem on raamatuillustratsiooni

kui kunstiliigi Eestis viimaste

aastakümnete jooksul peaaegu et välja suretanud.

Kes siis veel viitsiks näha vaeva puu- või

linoollõikega? Kes veel tellikski sellist tööd?!

Eks mood mängi ka oma osa. Arvutiprogrammid

on avanud sootuks uued ja põnevad teed

raamatute kujundamiseks. Illustratsiooniajastul

olid kujundusvõimalused piiratud, nii et

teatud mõttes on kujundus võtnud illustratsiooni

funktsioonid üle. Kas mitte pole praegu

kombeks pidada illustreerimist naiivseks ja

lapsikuks tegevuseks? Noh, umbes nii, et üks

laste värk puha, millega täiskasvanul tegelda

ei sünni. Nagu suur inimene polekski võimeline

pildi sisse minema?!

Kunstiakadeemias olla illustratsiooniõpetusele

ette nähtud kokku napilt mõni tund nädalas

kolme kuu jooksul. Õppeaeg on muidugi

ülepea kokku kuivanud kunagise kuue aastaga

võrreldes. Ent majanduslik surve on jõudnud

muuta ka suhtumist illustratsiooni üleüldse.

Olen seda kogenud kunstihoone nõukogus

istudes. Suhtumine illustratsiooni- või ka joonistusnäitustesse

on pigem tõrjuv kui soosiv.

Illustratsioon pole nagu päriskunst, pigem kui

abivahend, mingi küsitava väärtusega vidin

teksti küljes, kujutava kunsti tarbeline ehk

teisejärguline osa.

Samamoodi, nagu on aegamööda,

ent järjekindlalt

käinud alla kõik käelised

oskused, juhtub seesama

ka joonistus- ja kujutusoskusega.

Kunstis polegi nagu

enam kohta, kus kujutada

inimest või looma või ruumi

nende ümber lihtsalt selleks,

et luua ettekujutust, kuidas

ühel ajahetkel ühes loos

kõik võis toimuda. Foto ei

suuda seda asendada. Kunstnik

loob oma pildi tekstipõhiselt,

aga joonistab loetu

üles oma pilgu läbi. Ühele

pildile võib mahutada palju

enam, kui fotole mahtuda

saaks, ka selle, mis on nurga

taga, kõrvalruumis, õues või

mõttes. Maalil ja joonistusel,

mida näitusesaalis näeme,

puudub tavaliselt seesugune

kirjeldav, verbaalselt jäädvustatud

hetke tabada püüdev

ülesanne, eesmärgiks on

tihti puhas kontseptuaalsus.

Illustratsioon talletab ajalugu talle ainuomasel

kujul. Ajalugu peitub piltides veel ka

ses mõttes, kuidas mingil hetkel just on kombeks

asju näha. Paberkandjal säiliva kirjavahetuskultuuri

kadumine näib olevat praeguseks

paratamatu, illustratsiooni aga annaks veel

päästa.

Raamatuillustratsioon eeldab koostööd autori

ja kujundajaga, ent ei välista individualismi.

Sageli loob kunstnik raamatukangelased

oma näo järgi, kinnistades need pea lõplikult

tegelaskujude külge. Lastekirjanduses on see

tavaline, aga ka suurte omas on tihti niiviisi

juhtunud. Nii tean ma kindlalt, et õige Kalevipoeg

näeb välja selline, nagu Kristjan Raud

tema lõi, Evald Okase Kalevipoeg on kuidagi

vale, ehkki virtuoosselt tehtud. Sama lugu

on ka Herald Eelma Andrese ja Pearuga, Alo

Hoidre „Mäeküla piimamehe” pildid aitavad

romaanist teha hoopis uue ja erinäolise terviku.

Häid näiteid on liiga palju, et teha nende

seast objektiivset valikut.

Meie päevil ilmunud romaanitegelastel

pole enam nägu. Mõnikord võib selle leida

filmist, raamatust endast aga mitte. Miks ei

ole pilte näiteks „Ussisõnadel”, „Flandria päevikul”

või „Katkuhaual”? Igatahes oleme me

sellevõrra vaesemad!

Sügisel peaks Päevalehe lisana ilmuma

hakkama 50 teosest koosnev eesti ajaloolise

romaani varamusari. Arvata on, et raamatud

antakse välja optimaalselt odavalt. Aga ikkagi,

kuna tegemist pole pelgalt äri-, vaid ka kultuuri-

ja juubeliprojektiga, kas poleks põnev, kui

neil viiekümnel eesti romaanil oleksid originaalillustratsioonid?

Siis poleks tegu lihtsalt

kordustrükkidega, vaid iga teosega kaasneks

midagi kvalitatiivselt uut, mis lisaks ka tuttavale

tekstile täiesti oma, meie ajale iseloomuliku

nüansi. Kui räägime lasteraamatu kasvatuslikust

olemusest, siis ei maksa unustada,

et laps kui tulevane romaanilugeja (lootkem

seda ikka veel!) uurib heal meelel pilte suurte

raamatuist ja tunneb just tänu piltidele ihalust

ja kutset ka teksti poole. Nii nagu hea lasteraamat

kasvatab ja mõjutab täiskasvanut, pole

suurtele mõeldud kirjandus ka lastest jäigalt

ära lõigatud. Head pildid tõmbavad ligi ka „pärislugejat”.

Illustreeritud raamat on teksti- ja

pildielu sümbioos. Teksti taga on ruumiline

maailm koos veepiiskadega aknaklaasil ja tegelaste

esivanematega, kui neist ka juttu ei

tehta. Kunstnik lisab loole oma ruumi, mis

võib teksti autorit üllatada, aga mis parimal juhul

endastmõistetavalt siiratakse teksti külge.

Nüüd, mil oleme endale saanud isegi illustratsioonigalerii,

oleks kurb, kui head eesti

raamatud ilmuksid endiselt pildituina. Me polevat

ju ealeski nii rikkalt elanud, nii et raha

peaks leiduma ka illustratsioonide tellimiseks,

kas või kampaania korras, kui muidu ei oska.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming