Liikuv ja liigutav püha

DORIS KAREVA

Koos hingedeaja ja vaikse videvikupidamisega jõudis kätte ka jutupühade aeg. Jutupühad on liikuv püha, seotud mõne hea jutuvestja saabumisega, ikka rahvakultuuri keskuse jutukooli korraldusel. Sel aastal olid külalisteks tuntud tõlkija ja jutuvestja Kriszta Tóth Ungarist ning professionaalsed lugude jutustajad Markus Luukkonen Soomest ja Martin Ellrodt Saksamaalt.

Kirjanike Maja musta lae all astusidki 5. novembril üles kaks viimast. Piret Päär meenutas armastatud ungari jutuvestja András Bereczi sõnu: „Meie peres pole televiisorit kunagi olnud. Kõige parem aeg lugude jutustamiseks on õhtu, kella seitsmest kümneni. Sel ajal on inimese kujutlusvõime kõige elavam, vajadus seltsi järele kõige suurem, enamasti on see päeva ainuke osa, mil kogu pere saab koos olla. Üksnes nende, üksteisele pühendatud tundide pärast tasub pere luua …”.

Saal oli igatahes kikkiskõrvu publikut tulvil. Küllap olnuks musta lae all tavapärasem kahelt mehelt, olgugi Soomest ja Saksast, oodata püstijalakomöödiat, häälutusi või performantse kui vana head jutuvestmist – aga ennäe, lood läksid lõngakerana liikvele, rullusid lahti, sealjuures sugugi sassi minemata.

Jutuvestja on omamoodi müütiline, triksterlik tegelane juba seetõttu, et ta on tihtipeale teel, ilmub kusagilt ja kaob kuhugi, vahendab seda ja teist maailma, segab iidsed elutarkused luiskelugudega, pannes kuulajad ammuli sui unustama kõige pakilisemad asjatoimetused ja peaaegu uskuma kõige kummalisemaid juhtumisi.

Pärast saaliõhtut jätkus jutt isekeskis.

Doris Kareva: Tänane õhtu oli teile mõlemale esimene kord Eestis ja üheskoos üles astuda. Kui palju valmistate esinemisi ette, kui palju usaldate improvisatsiooni?

Markus Luukkoneni ja Martin Ellrodti sõnul tuleb iga kuuldud lugu ööpäeva jooksul ümber jutustada, et see ilmaruumi ei hajuks.

Markus Luukkoneni ja Martin Ellrodti sõnul tuleb iga kuuldud lugu ööpäeva jooksul ümber jutustada, et see ilmaruumi ei hajuks.

2 × Kaido Vainomaa

Martin Ellrodt: Sel korral leppisime kokku üksnes selles, kumb alustab …

Markus Luukkonen: … ja esimeses, kahe peale jutustatud loos.

Ellrodt: Nii toimib see minu meelest kõige paremini, sest üks lugu äratab teise. Üks Põhja-Kanada jutuvestja näiteks, kui paluda tal jutustada, reageerib üsna tõrksalt: Mis mõttes räägi mulle üks lugu? Ma vajan midagi, mis meenutaks mulle mõnd lugu, mul peab olema põhjus, et lugu jutustada.

Kareva: Eks see on nagu anekdootidegagi.

Ellrodt: Just nimelt. Mul on tegelikult oma lugude varasalv küll, aga eelistan jutustada nii, nagu tegime seda täna õhtul – vaheldumisi ja vastastikku inspireerides.

Kareva: Kellele õieti kuulub lugu?

Ellrodt: Küsi kolmelt jutuvestjalt ja saad kolm erinevat vastust. New Yorgis käivad jutuvestjad tihtipeale kohut autoriõiguste pärast, Lääne-Aafrikas öeldakse: „Lugu kuulub sulle, kui selle edasi jutustad.” Või ka: „See on minu lugu, asetan ta teie jalge ette, võtku üles, kes tahab.” Mulle meeldib selline suhtumine palju rohkem.

Luukkonen: Matti-lood, mida täna õhtul rääkisin, pärinevad osaliselt minu vanavanematelt või oma kogemusest, osaliselt soome folkloorist. Nagu lugu sellest, kuidas onu Matti Helsingi lähedal kirikut ehitades ühel päeval katusel libastus ja ligi kolmekümne meetri kõrgusel mööda järsku katust allapoole hakkas libisema. Küll hüüdis ta Jumalat appi üht, teist ja kolmatki korda, aga pidama ei saanud ja katuseserv üha lähenes. Siis karjatas mees viimases hädas: „Perkele! Kurat! Kui sina oled lähemal, siis aita ometi!” Ja ennäe, kohe jäigi ta ühe katusenaela külge püksipidi kinni.

Ellrodt: Ilukirjanduslike tekstidega on selged reeglid: autoriõigused vabanevad seitsekümmend aastat pärast autori surma. Rahvajuttudega on teised lood.

Kareva: Kas ja kuivõrd mõjutavad jutuvestmist lapsepõlves kuuldud või loetud lood?

Ellrodt: Mina ei kuulnud lapsena lugusid räägitavat. Töötasin näitlejana ja nukunäitlejana, kuni sattusin osa võtma ühest jutuvestmise töötoast, kus korraga koitis, et jutuvestmine ongi päriselt minu ala, võiks öelda, et kutsumus.

Luukkonen: Otsest eeskuju pole ka minu lapsepõlves. Meid oli neli venda, kaks magasid ühes, kaks teises toas. Ja igal õhtul istus isa kahe toa vahel ja luges meile ette. Väga palju just piiblit, lugusid vanast testamendist, aga ka rahvajutte. Olen pärit Lõuna-Karjalast, kus inimesed pidavat olema väga jutukad. Ei tea öelda, ennast ma kuigi jutukaks ei pea. Minu vanaema aga, kui praegu tagasi mõelda, rääkis küll alati kohvi keetes lugusid, teinekord tundide kaupa. Aga nagu Martinit, nii tabas mindki etenduskunstnikuna äratundmine just ühes jutuvestmise töötoas: see on see, mida ma tahan tõesti teha. Kummaline, aga selle tunneb endas selgesti ära, kui üks lugu tahab valla pääseda. Esimese loo rääkisin oma vanaisa matustel.

Kareva: Kas mõtlete lugusid ka ise välja? Või kuidas nad teieni jõuavad?

Luukkonen: Mõnikord soovitavad sõbrad, mõnikord kuulen teistelt jutuvestjatelt, aga mitmed lood olen leidnud ka soome kirjandusest – või siis juhtuvad need minu endaga, nagu viimatisel õige pikaks ja põnevaks kujunenud Austraalia reisil. Nii et pajatused sünnivad enamasti pooleldi isikliku, pooleldi väljamõeldu põhjal.

Kareva: Austraalia moodsa fantaasiakirjanduse kuningannaks nimetatud Isobelle Carmody pidi teismelisena isa surma järel, kui ema kahel kohal tööd rabas, kõige vanema lapsena viit õde-venda kantseldama. Ema suurim hirm oli, et hoolekanne tuleb ja võtab lapsed talt ära, nii vannutas ta Isobelle’i igati valvama, et väiksemad õed-vennad toas püsiksid ja mingeid ulakusi ei teeks. Kõige tõhusam meetod, nagu Isobelle peagi avastas, oli rääkida nii õudseid lugusid, et kodus teki all tunduks lastele kõige kindlam olla. Kui ta täisealisena kodunt lahkus, oli jutuvestmise oskus aga nii meisterlikult omandatud, et juba oma esimeste raamatutega võitis Isobelle mitmeid auhindu. Ja niipalju kui mina tean, on see tähelend aina jätkunud.

Ellrodt: Jah, jutuvestjaks saadakse väga erinevaid teid pidi. Olen kohanud nende seas inimesi kõikvõimalikelt elualadelt, nii matemaatikuid kui ka psühhoterapeute.

Luukkonen: See on ka väga tervendav elukutse. Tõsi, eriti kosutav on lugude kuulamine. Oma elu esimeses jutuvestmise töötoas tundsin pärast pooltteist tundi kuulamist end nii tulvil, lugusid piripardani täis, nagu oleksin just nüüdsama tõusnud küllusliku laua tagant.

Kareva: Tõsi, selle kohta on väljendki: kuulaks või söömata. Aga kui kirjanikku tuntakse raamatust, siis mis hetkest saab niisama jutustamisest jutuvestmine, meelistegevusest elukutse?

Ellrodt: Ega seda piiri olegi. Kodus kamina ääres jutuveeretajad ei pruugi sugugi olla kehvemad jutustajad kui professionaalsed jutuvestjad. Jutuvestmisel ongi niipalju vorme, kui on olukordi.

Kareva: Kui oluline on jutuvestjat kuulates keelest arusaamine?

Ellrodt: Mida traditsionaalsem lugu, seda kergem on puuduv ise juurde mõelda. Lugudel – ma ei räägi siin kirjandusest, vaid just jutuvestmisest – on alati kaks tasandit: esiteks see, mis juhtub, lugu, mida rääkija jagada tahab. Kui sellest sõnagi aru ei saa, tõlget ei ole, siis läheb palju mõistagi kaotsi. Aga samavõrd oluline või mulle mõnikord isegi olulisem on emotsionaalne tasand: kas see puudutab mind, kas see läheb mulle korda.

Enamasti arvatakse, et jutuvestmisel on põhiline lugu. See pole nii: põhiline on suhe saaliga, kohal- ja koosolu. Või, nagu öeldakse, amatöör keskendub sõnadele, professionaal loole, kunstnik kuulajale.

Kareva: Mis teid kui jutuvestjaid toidab, laeb, inspireerib?

Ellrodt: Kolm asja. Üks on vaikus, täielik rahunemine, meele tühjenemine. Teine on lugude kuulamine. See laeb – mitte selles mõttes, et lugusid kohe edasi rääkida, vaid kogemuslikult, energeetiliselt. Ja kolmas – armastus selle kõikides vormides, ergastavad kohtumised. Kokkuvõttes, jah, kolm asja: vaikus, lood ja armastus.

sirp_14-48_0017__art_r2

Luukkonen: Täiesti sama meelt. Ühtpidi uued paigad, uued näod – aga ka loodus, metsad, järved, pikad jalutuskäigud, omaetteolek. Nagu viimati praamil, kui tajusin, et ei tunne seal ühtegi inimest, et kogu sõiduaeg on puhtalt mu enda päralt. See on aeg, mis taastab jõu.

Kareva: On üks jaapani muinasjutt soove täitvast mäevaimust. Mis on see, mida teie salamisi ootate?

Ellrodt: Selles osas olen väga ebausklik. Olen salajas lootnud, et on just jutuvestmiseks loodud ruum kusagil Saksamaal, Eestis, Prantsusmaal või kus tahes rajatud selliste ruumide võrgustiku osa. Koht, kuhu inimesed saaksid tulla ja jutustada, oma lugusid jagada, koht, mis kasvaks läbi nende.

Kareva: Selliseid põnevaid kohti leiab teinekord üsna üllatuslikes paikades, näiteks Dorenazis, ühes väikeses Šveitsi mägikülas. Avastasin seal vana, üleni täis maalitud seintega muinasjutumaja, jutuvestjate kohtumispaiga, uks oli aga paraku lukus. Küllap oleks tulnud selle avamiseks teada võlusõna.

Ellrodt: Jah, selliseid kohti on: meenuvad Grenoble, Pariis, Edinburg, London … Meil oli kolm aastat mu kodulinnas selline paik, aga seal polnud paraku ruumi, kus külalisi majutada. See oli suurepärane, just jutuvestmisele pühendatud paik koos raamatukoguga, vähemasti kaks korda nädalas publikule avatud lavaga. Puudus vaid külaliskorter.

Luukkonen: Soomes pole jutuvestmine jõudnud veel päriselt kanda kinnitada. Siiski, tasapisi küll, aga traditsioon kogub järjest hoogu: iga korraga koguneb nii kuulajaid kui lugude vestjaid üha rohkem.

Rahvakultuurikeskuse välja antud Jutupühade uudiskirjas kirjeldab Markus Luukkonen lähemalt Jyväskylä ja Helsingi jutuvestmiskohvikuid, jutu­vestmis­ühingu Samova tegevust ning väikest rändteatrit Erämaateatteri, kes esineb väikestes saalides, kunstigaleriides, kohvikutes, parkides, raamatukogudes, festivalidel, turuplatsidel … Telgis esitatavates lavastustes on ühendatud jutuvestmine, muusika, laulud, maalikunst ja varjuteater eesmärgiga elustada vanu legende ja müüte ning ühendada pärimus isiklike lugude ning tänapäeva linnalegendidega. 2014. aasta on aga olnud erakordne: Karjalas peeti sümpoosion lugude vestmisest kaasajal ja Helsingis esimene jutuvestmisfestival „Tuulest toodud” („Tuulen tuomaa”). „Soome jutuvestmisele olid need kaks rahvusvahelist kohtumist pikk samm edasi,” tunnistab Luukkonen.

Martin Ellrodt nimetab Andaluusia väikelinna Guadalajara iga-aastast jutuvestmismaratoni, mis kestab mitu päeva ja toob kokku tuhandeid kuulajaid. Ka Baierimaal Fürthis tuleb 29. novembril juba viies jutuöö, kus linnaelanikud tulevad kokku ja räägivad lugusid omaenda elust – olgu siis südantliigutavaid, jubedaid või lõpmata naljakaid. Ellrodt kirjeldab sealset erilist vaikust, „mis sünnib vaid siis, kui jagatakse tõelist lugu ja see jõuab kuulajate südamesse”. Sellist vaikust võis kogeda ka musta laega saalis.

Õhtu lõpetuseks laulis Veronika Kivisilla külalistele tänulaulu sellest, kuidas Kolumbus Ameerika avastas: „Gloria, victoria, vidiradi-hei-pom, tral-lal-laa! Gloria, victoria, vidiradi-hei-pom-pomm!”

Lahkuti ülendatud meeleolus, nagu ikka küllusliku laua tagant tõustes – küllap veel meeles vana tarkus, et iga kuuldud lugu tuleb ööpäeva jooksul ümber jutustada, et see ilmaruumi ei hajuks. Vidiradi-hei-pom-pomm!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming