Liivi karjasemärss Kirsti Oidekivile

Doris Kareva

Juhan Liivi luuleauhinna eelmisel kalendriaastal esmatrükis avaldatud parima luuletuse eest pälvis seekord Kirsti Oidekivi. Sõelumisel olid veel Andres Langemetsa „Huuled”, Jaak Jõerüüdi „Diptühhon”, Kristiina Ehini „Üherööpmelise raudtee …”, Aare Pilve „mai hakul …”, Andres Ehini „Talve selgroog” ja Mart Murde „Kaks  kevadet”.      Auhindamisel arvestatakse kõrge kunstilise taseme juures veel sellist aimamisi määratletavat substantsi nagu liivilik vaimsus. Alates 1965. aastast on Juhan Liivi luuleauhinna laureaatide nimistus juba pikk rida eesti parimaid luuletajaid, mõnigi mitu korda. Ometi, nagu imestas ka selleaastase žürii esimees Mehis Heinsaar, leidub Eestis mitmeid luuletajaid, kelle ande- ja tundelaad  on ühtaegu väga isikupärane, kõrge poeetilise laenguga, kelle loomingus peitub ühtlasi midagi igiliivilikult õrna – ja kes juhuse muusika tõttu on siiani sellest nimekirjast ikka veel välja jäänud. Kirsti Oidekivi valik sel aastal oli rõõmustav üllatus, osutudes pea ainsaks tekstiks, mille osas žüriiliikmete arvamused ühte langesid.   

Oidekivi esimesed luuletused ilmusid 35 aastat tagasi. Sestpeale on tema kohalolu eesti kirjanduses olnud pidev ja enesestmõistetav, ilma igasuguse esiletükkiva enesekehtestamiseta. Juba mitmed ta kogude  pealkirjadki („Tigudele”, „Akvaariumis”), kõnelevad vaiksest eksistentsist, vaatlemisest, „kuidas Sa kohendad vabalt langevat valgust”, mõistmisest ja andestamisest: „ainult kahju selle ilusa valguse pärast”. Selline lillelapselikkus ei ole siiski kujunenud või kujundatud Kirsti Oidekivi kaubamärgiks; see voolab ja kulgeb loomulikult, omasoodu, vaikses võbeluses, mis kätkeb ühtaegu kohalolu ja äraolemist. 

Kui liiviliku vaimsuse all mõista Juhan Liivi valulist raskust, tema meeleheidet ja julgust söandada esitada ränki küsimusi oma aja, maa ja rahva kohta, siis ei puudu küllap needki luuletaja tunnetuses – see, mis sõnadesse jõuab, on aga valusate leekide asemel pigem tuhaasemelt kerkiv, keerlev, õhkkerge suits, millest hõngab omamoodi ukumasinglikku vaimsust:         

mu isa, kes sa oled kerge vaim, nagu need
lilled ja liblikad mu ümber lendamas, kes sa
pühitsed mu kassi, kellel nüüd on liblikas suus,
kerge kõrge hüpe, tema suult kasvab nüüd
päevapaabusilm,
kes sa oled päike ja õlu, õhtupooliku aeg.

mai oska sult miskitki rohkem tahta, minus
oli
selle päeva raskus, tühjaks kasvanud tulp ja
millal tuleb vihma, kas jäängi riidu oma armsamaga,
ja ometi pole sa raskus, oled hoopis kiil
kes mu aias jälle lendab ja tantsib, ja suvepoole
on teid aina rohkem ja kes sa oled päike! sa
ei anna vihma siis kui küsida, olen ilma lõppematu
kastja seni,
ja pole sa mu isagi, tea kes sa üldse oled.

Legendaarset karjasemärssi Kirsti Oidekivi õlal on imelihtne ette kujutada – ja seda, kuidas ilma lõppematu kastja raskust kerguseks  üha ümber loob. Palju õnne!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming