Lindgreniaana

„Päev nagu elu“ on professionaalne ohtra fotomaterjaliga varustatud elulugu, kuid üldpilt sellest on paraku lahja.

MADE LUIGA

Jälle on eesti raamatusõpru rõõmustatud nii priske raamatuga, mida on raske lugedagi: käed jäävad haigeks, kui seda voodis rinna peal hoida. Suures formaadis, tihke ja rammusa paberi peal armastatud lastekirjaniku Astrid Lind­greni (1907–2002) elulugu. Seda ostetakse! Sinna pole midagi parata – kui eluajal küllalt kuulsust koguda, siis tehakse pärast surma see elu nii või naa rahaks. Kõige paremate kavatsustega muidugi.

Aegu tagasi lugesin üht teist toekat üllitist, Margareta Strömstedti kanoonilist Astridi-käsitlust,1 ja toona olin tõepoolest mõnestki faktist hämmastunud. Ma ei ole üldse kindel, kas mul on vaja teada lapsepõlve lemmikraamatute autori eraelulisi detaile. Samamoodi ebameeldivalt riivatud olin „Meistri ja Margarita päevikut“ lugedes.2 Woland ütleb moskvalaste kohta, et korteriküsimus on nad ära rikkunud. Korteriküsimus oli ka Mihhail Bulgakovi põhjalikult rikkunud: muudkui esitas palvekirju, muudkui nurises, muudkui tahtis väljamaale sõita, ise sõi diplomaatilistes esindustes kalamarja. Ühesõnaga, minu meelest hakkab autori biograafia tundmine varjutama tema loomingu vahetut vastuvõttu. Muidugi sõltub ka selles žanris lõpptulemus kirjutaja meisterlikkusest. Näiteks just nüüdsama Loomingu Raamatukogus ilmunud „Anders Zorni elu“ (tlk Anu Saluäär) on väga meeleolukas lugemine. Albert Engström kirjutab oma lahkunud sõbrast empaatiliselt, humoorikalt ning suure armastusega.

Jens Anderseni Lindgreni-raamatul neid voorusi ei ole. See on üsna iseloomutu ja kuiv käsitlus värvikast isikust, sekka lipsab ka stilistilisi fopaasid, näiteks nimetatakse noort Lindgreni kirjaneitsiks (lk 34). Jaa, meeletu töö on ära tehtud, pahupidi pööratud kõik kohtuarhiivid, ebaproportsionaalselt palju tähelepanu saab vallaslapsesaaga, alles siis jõutakse natuke huvitavamatesse vetesse, kui Lindgreni elus algab kirjanikuperiood ja suhtedraamad jäävad tagaplaanile. See rootsi pereelu oli ikka hukas küll, pole ime, kui mõelda näiteks kas või August Strindbergi ja Ingmar Bergmani peale. Kui palju kiimalisi ja rikutud vanamehi seal ringi jooksis? Kummaline on ka see, et kuigi meile öeldakse, et Astridi abikaasa Sture Lindgren suri mõni aasta pärast viitkümmet maksatsirroosi tüsistustesse, ei räägita sinna juurde kuigi palju kodusest õhkkonnast, mis sellise kaliibriga joomatõvega pidi kaasnema. Nii on üldjoontes teistegi inimestega, kes kirjanikku elu jooksul ümbritsesid – neid on nimetatud, kuid ei ole personifitseeritud, jättes nad lihtsalt statistideks.

Huvitav ja õpetlik oli lugeda, et maailmakuulsus ja edu ei langenud Lind­grenile iseenesest sülle. Bonnieri kirjastus lükkas 1944. aastal „Pipi Pikksuka“ käsikirja tagasi. Sedasama „Pipit“ on nüüdseks üle ilma müüdud 56 miljonit eksemplari! Läbimurre ei tulnud üleöö. Selle taga oli osav lobitöö, isiklikud sidemed tuntud kriitikute ja kirjastajatega, väga tänapäevasena mõjuv ristturundus: Lindgren taipas kiirelt ja ühena vähestest, et oma edu põlistamiseks tuleb kasutada kõiki mõeldavaid (meedia)kanaleid. Paljud tema kultusteosed on algselt olnud raadio- või filmistsenaariumid ning alles hiljem raamatuks vormistatud ja vastupidi, ilmunud raamatud töötas ta kibekähku ümber teatri- või filmispetsiifikale sobivaks. Näiteks sündis hulganisti Rasmuse-nimelisi tekste sellepärast, et just siis oli käepärast võtta lapstäht Eskil Dalenius, kes mõistis nii võluvalt öelda selliseid pärleid nagu „Päh, kui lollid te kõik olete!“. Hea näide asjade telgitagusest sättimisest on kirjandusprofessori Olle Holmbergi epohhi loov arvustus raamatule „Mio, mu Mio“. Lastekirjandust ei olnud sellise tasemega persoonid varem käsitlenud. Antud kirjutise ilmumisele sillutas autor ise teed, saates professorile „Mio“ käsikirja ning vahetades temaga hulga kirju. Hiljem tegutses sama mees selle heaks, et Lindgren valitaks mõjuka kirjandusühingu De Nio liikmeks. Võiks ju arvata, et autori looming räägib ise enda eest ja mingit tagantupitamist pole vaja. Nii need asjad aga paraku ei käi, ei siis, ei nüüd.

Kõik ei olnud siiski sugugi ainult pilvitu, ilmus ka kurjustavat kriitikat ning Lindgreni mõjuvõimas positsioon Rabén & Sjögreni kirjastuses 25 aasta jooksul äratas pikapeale paljudes pahameelt. On’s asi ikka tõesti korruptsioonivaba? Astridi õed Stina ja Ingegerd said aastakümnete jooksul kirjastuselt püsivalt tõlketööd. Tema vaatas laekunud lastekirjanduse käsikirjad läbi ja otsustas nende avaldamisküpsuse üle. Omaenese raamatuid ei lasknud ta toimetada mitte kellelgi ning leppis nende avaldamisega seotud rahaküsimused kokku otse omaniku Hans Rabéni endaga. Provokatiivsed faktid õhku visanud, silub autor järgmises peatükis kohe võimalikud kahtlustused – kirjanik oli lihtsalt äärmiselt töökas ja tasakaalukas. Kirjastuse ning autorite vahelise suhtluse koordineerimine oli tema eriline talent. Lisaks oli tal head ärivaistu. 1970. aastatel said Lindgreni raamatud tõsiste ideoloogiasüüdistuste osaliseks, iseäranis mõistmatult suhtuti romaani „Vennad Lõvisüdamed“. See oli lihtsalt oma ajast ees, ettekuulutus tuleviku fantaasiakirjanduse laviinile, kus headus ja kurjus oma igavest müütilist võitlust peavad.

Raamatu viimases veerandis räägitakse Lindgreni eesrindlikust poliitilisest aktivismist, tema keskkonna- ja loomakaitsealastest kirjutistest, Pomperi­possa skandaalist, kus ta oma ajakirjandusliku tegevusega vaat et ainuisikuliselt kukutas sotsiaaldemokraatide valitsuse.3 „Kui ma just parajasti ei mõtiskle elu sügavaima olemuse, surma ja muu säärase üle, siis pöörleb minu peanupus ringi ainult poliitika …“ (lk 349).

Üldpilt Anderseni teosest on paraku lahja: suurest austusest suurkuju vastu on sündinud isikupäratu ülevaade, kus ei avata ei eraelu ega loomingut kuidagi uuel või kaasahaaraval moel. Kui lühidalt kokku võtta, siis näib Astrid Lindgren selle raamatu valguses emantsipeerunud ja eneseteadliku naisena, kes püüdis sellele vaatamata ennast realiseerida traditsioonilises pereelus, kuid pettus abieluinstitutsioonis („Üks asi on mulle selge … sellist meest ei ole maa peal, kes suudaks meelitada mind uude abiellu“, lk 325). Traumaatilise lapsest lahutatuse tõttu tema esimestel eluaastatel jäi Lindgren eluks ajaks intensiivselt lapsepõlve ja lapsolemise temaatika külge kinni, oli hoolimata peadpööritavast edust kahe jalaga maa peal, armastas oma tööd, suhtles, tegutses ja reisis intensiivselt, ent tundis end sellest kõigest hoolimata üksildasena. Üksilduse teema on Lindgreni puhul ambivalentne: ühest küljest rõhutatakse elulooraamatus, et Lindgren pidas üksiolemise ja üksinda hakkamasaamise oskust kõige vajalikumaks inimese igal eluetapil, teisest küljest möönnud kirjanik, et ei kujuta ette, kuidas tulevad toime inimesed, kes on tegelikult tõeliselt üksi – ilma pere, sõprade, töökaaslaste ja lähedasteta.

Astrid Lindgren oma poja Lassega 1930. aastal. Traumaatilise lapsest lahutatuse tõttu tema esimestel eluaastatel jäi Lindgren eluks ajaks intensiivselt lapsepõlve ja lapsolemise temaatika külge kinni.

Erakogu/Saltkråkan

Kahtlemata on „Päev nagu elu“ professionaalne ohtra fotomaterjaliga varustatud elulooraamat. On ju autor Jens Andersen kirjutanud teisigi biograafiaid: Hans Christian Anderseni, Søren Kierkegaardi ja veel mõne tuntud inimese oma. Eestis kompileerivad sellesarnaseid teoseid portreteeritava juttudest, sõprade-tuttavate ütelustest ja siin-seal ilmunust ajakirjanikutaustaga autorid, nt Margit Kilumets kirjutab Ita Everist, Jaak Joalast ja Kersti Kreismannist, Hille Karm Heli Läätsest, Helgi Sallost, Elle Kullist jne. Nad oskavad fakte organiseerida ja teose struktuuri üles ehitada. Enamik lugejaid on sellega väga rahul, aga tõelist lugemiselamust on sel kombel kirja pandud elulugudest raske leida. Anderseni raamatus häiris mind vast enim selle olematu või magusa­võitu stiil.

Lapsed õnneks vist elulugusid ei loe. Ehk loevad veel mõned põlvkonnad siiski Astrid Lindgreni teoseid, mida lainetena küll iganenuks, küll liig radikaalseks kuulutatakse, sest seda imet, mida tema on suutnud teha, ei olegi võimalik ära seletada. Ta on loonud suveräänse ainult lastele kuuluva maailma, kus on sees kõik see itsitus, mis on peidus 13aastastes, ja pisemate põnnide rõõm ja kurbus ning oskus elada hetkes.

„On see vast päev!“4 Nii tunneb eesti lugeja nüüd raamatu pealkirjaks saanud tsitaati „päev nagu elu“.

1 Margareta Strömstedt, Astrid Lindgren. Elulugu. Tlk Tõnis Arnover. Tänapäev, 2000.

2 Mihhail Bulgakov ja Jelena Bulgakova, Meistri ja Margarita päevik. Tlk Jüri Ojamaa. Tänapäev, 2003.

3 Pomperipossa on Lindgreni lastekirjanikust tegelaskuju, kelle ta 1976. aastal Rootsi maksusüsteemi muudatuste ebaõigluse kirjeldamiseks välja mõtles. – Toim.

4 Tsitaat pärineb Astrid Lindgreni raamatust „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses“ (tlk Vladimir Beekman).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming