Lindpriiuse märgi all

K? Hellerma

Coetzee nägemus inimese tühisusest ja võimetusest on piisavalt jõuline, et hinnata mõtleva inimese identiteediotsinguid tänapäeva ühiskonnas. 

 

J. M. Coetzee, Südamaal. Tõlkinud Urve Hanko. Eesti

Raamat, 2006.

 

Viimaste aastate lõikes on olnud huvitav jälgida, missuguseid kirjanikke pärjatakse Nobeli preemiaga. Kuigi kostab hääli, mis väidavad, et selle määramisel etendavad sisuliste tegurite kõrval rolli ka kirjandusvälised kriteeriumid nagu näiteks sugu ja rahvuslik kuuluvus, pole vist  ühtki teist preemiat, mis kõneleks paremini kirjanduse hetkeseisust ja selle määravamatest suundumustest. Teised prestiižikad autasud (näiteks Booker ja Goncourt) on  kitsamalt profileeritud – kas või geograafilises mõttes – ja ka rahaliselt hulga väiksemad.

 

 

Ahistust, ängi ja frustratsiooni külvav kirjandus

 

Värskemate nobelistide jahe sotsiaalkriitiline hoiak teeb neist ebamugavad autorid, kelle loomingus on palju julmust, agressiivsust ja süngust, samuti groteski ja absurdi.

Elfriede Jelinek, kes pälvis preemia 2004. aastal, on oma loomingus tegelnud palju seksuaalsusega ja selle eri vormidega ning tema romaane saadab seetõttu skandaalne kuulsus. Lõuna-Aafrika päritolu J. M. Coetzee, kes sai autasu 2003. aastal, kujutab inimest rõõmutu ja ahistatud olendina, keda igal sammul ähvardavad nähtamatud, enamasti mõttelised lõksud, mis võivad teda pärssida hulleminigi kui mõni selgemalt väljendunud oht. Näitekirjanik Harold Pinter, kellele määrati Nobeli preemia 2005. aastal, näeb inimest samuti suhteliselt pessimistlikult, läbi musta huumori prisma. Tema vaatleb inimest absurdsete piirangute kütkes vaevleva naeruväärse tüübina, kelle tupikute põhjus jääb rähklejale endale enamasti arusaamatuks.

Säärane kujutamislaad võib mõjuda peletavalt, ent seda hukka mõista oleks ennatlik. Pärjatud kirjanike teoste kujundimaailm ja karakterite iseloom peegeldavad ilmekalt nii kultuuris laiemalt kui ka tsiviliseeritud ühiskonnas toimuvaid protsesse, mida olekski keeruline vaadelda muudmoodi kui pessimistlikus võtmes. Varjamatult ahistust, ängi ja frustreeritust külvav kirjandus kannab endas aja vaimuga sobivat tundeskaalat, sest näitab seda, mis sünnib praegu elus ja kirjanduses – ning et mõlemas nenditakse pigem lüüasaamist kui võitu.

 

Maailm klaasi taga

 

Üht “moodsat” iseärasust võib tänaste nobelistide juures siiski märgata. Kuigi kirjanike kohta käivad kulunud väljendid nagu “kanaarilinnu hääl kaevanduses” ja “inimhingede insener” sobivad endiselt kirjeldama teatud osa autoreid, huvituvad paljud olulised kirjanikud üha vähem elu osavõtlikumast ja lähemast analüüsimisest, jäädes selle kõige aktiivsemast – tühikargavamast? – osast meeleldi mõnevõrra eemale. Nad kehastuvad kõrvaltvaatajaks, registreerijaks, täheldajaks, fikseerijaks, kes ei ela toimuvat “põleva südamega” läbi, vaid vaatlevad elu distantsilt, kujuteldava maski tagant, üritades oma võimalikud hingeliigutused jätta väljaspoole seda. Säärane mask võimaldab neil elu suhtes sisse võtta kunstlikult ükskõikse hoiaku, mis muudab selle katte silmakirjalikkusest hoolimata nad vähemasti väliselt tuimaks ja haavamatuks. Niisugust “tuimust”, võltsi kalestumust, võib pidada tavaliseks kaitsepositsiooniks, aga sellise, “klaasitaguse” vaatenurga lai levik kinnitab, et selles nähakse justnagu julgestusnööri, mis peaks andma elus vähemasti hädapäraselt hakkama saamiseks vajaliku immuunsuse. See võiks reeta ka lootust, et elust parajale kaugusele eemaldudes, end vabatahtlikult n-ö lindpriina määratledes, säilitatakse endas teatud inimlik sügavusmõõde, mis läheks ellu vahetult sekkudes kindlasti kaotsi.

Samas tekib kahtlus, kas selline “lindpriius” ongi enam vabatahtlik – äkki on see juba sunniviisiline? On ju ilmne, et individuaalse vabaduse ja vaba tahte küsitavustest ei pääse mööda ükski nüüdisaegne kirjanik, kes ei pelga elu sügavuti uurida. Absurdikogemusega tegeles sisendusjõuliselt mäletatavasti juba 1957. aastal Nobeli auhinna saanud Albert Camus. Ta väljendab essees “Sisyphose müüt” arusaama, et ratsionalism ei anna loodetud tuge, ei seleta maailma lõpuni ära. Maailm keeldub allumast  inimlikule otsustusele ja mõistuslikud konstruktsioonid tekitavad vaid ängi, leidis ta. Camus otsis võimalust mõistuse lepitamiseks igavikuatmosfääriga, kuid ei leidnud seda.

 “Maailm, kus leidub lahendamatuid probleeme, pole ratsionaalne maailm,” nendib ka paarikümne aasta taguse nobelisti William Goldingu teose “Vaba langemine” kunstnikust minategelane, kelle sisemonoloogid sunnivad ühel ajal heitma pilku nii inimloomuse keerukustesse kui ka juurdlema selle üle, kuidas on inimesel võimalik toime tulla maailmaga, mida on võimatu lõpuni mõista ja kontrollida.

Võimetust maailma mõista näidatakse erinevalt välja. Allajäämist, rahuolematust ja kurbust väljendatakse nii viha ja raevu, imestuse ja hämmingu kui ka täieliku ükskõiksuse ja passiivsusega.

 

Mäss iseenda vastu

 

Asjatundjad ennustasid J. M. Coetzeele preemiat juba ammu, sest märkasid tema oskust keskenduda olulisele ja võimet anda oma teemadele universaalseid tähendusi. Coetzee meisterlikkuse silmajäämist kirjandusprofessoritele märgib ka tõlkija Enn Soosaar oma eessõnas romaanile “Barbarite ootel”, mis ilmus Loomingu Raamatukogus seitseteist aastat tagasi (1989). Coetzee ande tegi juba esimestest teostest peale hinnatavaks professionaalsus, tähelepanu äratav kirjanduslik küpsus, tundlik stiil ja täpne vorm. Eelkõige äratas tema looming aga vastukaja seetõttu, et Coetzee oskab modelleerida inimese ja ühiskonna põhilisi vastuolusid ning konstrueerida neist sääraseid mõistulugusid, milles nüüdisaegne inimene tunneb ära valusa, isegi kohutava elutõe.

“Barbarite ootel” lõpeb peategelase ülestunnistusega: ta tunneb end “nagu ammu eksiteele sattunud mees, kes kõigest hoolimata edasi rühib, käib teed, mis ei vii nähtavasti mitte kuhugi”. Ka teistes Coetzee teostes ootab tühi, puudulik ja rahulolematu inimene midagi, mis ei tule, ja tallab ometi teed, mis ei vii kuhugi.

Coetzee kriitikud räägivad kui ühest suust inimese ja ühiskonna konfliktist. Mis see tähendab?

Küllap seda, et Coetzee nägemus inimese tühisusest ja võimetusest on piisavalt jõuline, et hinnata mõtleva inimese identiteediotsinguid tänapäeva ühiskonnas.

Coetzee viimati eesti keeles ilmunud romaani “Südamaal”  peategelane on säärane naine, kelle kohta tänapäeva filosoof Julia Kristeva võiks öelda, et “tema osaks on demonstreerida mõistuse (meheliku elemendi) absurdsust, kui see asub pealekauba veel naise kehas”. Selline võrdlusmoment paistab kehtivat, kuigi Julia Kristeva kirjeldab oma essees “Jälestuse jõud” hoopis prantsuse kirjaniku Louis-Ferdinand Célin’i naistegelaste grotesksust ja kalkust, nende mandumist, nende võimet “murda end ohvri ja käskijana esile instinktide maailmas”. Ta leiab, et hale, mõrvarlik, võimukas ja naeruväärne naissugu kujutab endast lagunemist, ja järeldab – kas mitte natuke isegi kahjurõõmsalt? –, et “selline on siis muusa tegelik pale pärast kahte tuhandet aastat kunsti ja religiooni”.

Ent Kristeva teeb naissoo lagunemise kuvandile ka olulise lisanduse: “Naise armetu vägi – tung või mõrv – pääseb valla üksnes siis, kui sellele aitab kaasa mõni allakäinud või läbikukkunud mees ehk isa või mehe autoriteedi läbikukkumine.” “Karikatuurne isa” on  koguni Kristeva essee üks iseloomulikke alapealkirju.

Läbikukkunud, naeruväärne isakuju esineb ka romaanis “Südamaal”, mille peategelane on Magda-nimeline noor naine, kes pole iseendaga ja oma olukorraga rahul. Rahul olla oleks ka raske, kui elatakse Lõuna-Aafrika üksikus farmis koos oma türannist isa, tumedanahalise sulase ja sulase noore naisega. Magda kõneleb iseendaga, kuuleb veidraid hääli, vahib endale peeglist virila muigega vastu ja nendib, et ta ei meeldi iseendale. Iseenda põlgamist võib pidada tema elu peamiseks imperatiiviks ning ka tema hädade algpõhjuseks.

 

Tüssatud inimene

 

Magda tunneb end hüljatuna ning see paneb ta vaimus mässama. Kes kõik pole teda tema arvates maha jätnud, alates tema lihasest isast kuni ajaloo ja jumalani välja. Tema vaimus seguneb tõelisus jõuliste kujutluspiltidega, mis on tõelisusest tunduvalt värvikamad ning mida autori tahtel eksponeeritakse nii, et lugejal on raske aru saada, mis nendest on “päriselt” ja mis mitte. Õieti on kõik “päriselt”, sest Magda elab enamiku ajast oma kurjades fantaasiates, mis saavad lõpuks talle endale saatuslikuks. Ent ta ei näe endal olevat muid võimalusi, just oma liikuva kujutlusvõime kaudu tunneb ta end elusana. “Miks pean mina selles tusases õhkkonnas pidevalt elu sisse puhuma mitte üksnes iseendale, vaid kõigile teistele farmis, farmile enesele, igale roikale ja kivile selles farmis?” küsib ta, võttes justkui endale vastutuse oma väljamõeldud rikkaliku, aga läbinisti pahelise tegelikkuse eest.

Võiks öelda, et Magda nagu ka teiste Coetzee tegelaste psüühikat konstitueerib kaks põhiomaduste kompleksi: ühelt poolt hirm ja kaitsetus, teiselt poolt rahulolematus, puuduse- ja  ja tühjusetunne – seesama, millest nii sugestiivselt räägib Julia Kristeva.

“Südamaal” paranoiline peategelane võrdleb end erakvähiga, kes rändab kasvades ühest koorikust teise: “Pole tähtis, kelle koorikusse ma olen parasjagu varju pugenud, sest kooriku omanik on surnud. Oluline on vaid see, et mu hirmunud pehme kehaga minal oleks pelgupaik süvaveekiskjate eest: hai, vaala ja mis tahes teise eluka eest, kes peavad jahti erakvähkidele.”

Teisal mõtiskleb Magda: “Anatoomia on inimese saatus: tühjus või kest, kile tühjuse peal, mis igatseb saada täidetud maailmas, kus miski ei täida sind. (—) Mul on tunne, nagu oleksin ma suur tühjus, tühjus, mis on täidetud üksnes puudumisega, puudumine, mis tuleb täita ja rahuldada. Aga samal ajal tean ma, et miski ei täida mind, sest elu esimene tingimus ongi ihata, muidu oleks elul lõpp. Üks elu põhimõtteid on alaline rahuldamatus.” 

Magda ei tee midagi – ei oskagi midagi teha –, et oma olukorda kuidagi parandada, pigem rõhutab oma allajäämist ja abitust. Ta ei tunne selle üle ka uhkust, ei tunne üldse midagi – ei häbitunnet, ei kurbust, ei kibestumist. Ta lihtsalt vaatleb temast objektiivselt väljapoole jäävat maailma, transformeerudes ka ise objektiks teiste samasuguste objektide seas. Tema väljapääs on tuimas oleskelus, minnalaskmises, mis viib kurjuse sihiliku mahitamiseni. Ta ei soovi midagi analüüsida ja selgitada, vaid teeb näo, nagu poleks talle midagi meelepärasemat kui saada ümbritseva laostumise ja allakäigu osaks.

“Kaasaegne kirjandus konstateerib Religiooni, Moraali ja Õiguse võimatust – nende sunnivõtteid, paratamatut ja absoluutset näivuslikkust,” nendib Julia Kristeva pessimistlikult.

Tal on õigus. Ka Coetzee tegelased vaid “konstateerivad”, mis tähendab, et neil puudub igasugune subjektiivne pürgimus, puudub isegi mõte sellest. Nad on kindlad vaid ühes – et elu on neid tüssanud ja petnud, et elu pole mingi kingitus, vaid üksnes vihast läbi imbunud vereohver lõpmatu hingevalu altarile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming