Linnart Mälli tõlkekulg

KERTI TERGEM

Linnart Mäll dalai-laamaga. Budismi pühad raamatud I. Lux Orientis, 2004.Studies in the Astasahasrika Prajnaparamita and Other Essays. Centre for Oriental Studies, University of Tartu, 2003.

Linnart Mäll on nii mitmetahuline isiksus, et tema kirjutisi eri viisil kokku pannes saab täiesti iseseisvaid tervikteoseid lõpmata palju. Sellise kombineerimise tulemusel on sündinud ka tema kaks värskeimat raamatut. ?Budismi pühad raamatud? sisaldab tema tõlkeid paali keelest. Ingliskeelne esseekogu koondab esmakordselt L. Mälli uurimusi ületava mõistmise (prajnaparamita) kohta. Eesti keeles leiab enamiku neist kirjutistest 1998. aastal ?Eesti mõtteloo? sarjas ilmunud raamatust ?Nulli ja lõpmatuse kohal?.

Tinglikult võiks teha sellise üldistuse: ?Nulli ja lõpmatuse kohal? esitleb L. Mälli kui õpetajat, ?Budismi pühad raamatud? teda kui tõlkijat ning ?Studies in the Astasahasrika…? kui teadlast. Tegelikult on need kolm raamatut heas mõttes üks ja seesama. Nagu kaleidoskoop, milles tekkiv muster on üksnes samade kildude peegeldus eri seostes. Ja see, mida me peeglist näeme, sõltub meie endi vastuvõtuvõimest.

?Studies in the Astasahasrika Prajnaparamita and Other Essays? avab Tartu ülikooli idamaade uurimuste uue trükistesarja. Loodetavasti kujuneb sellest vähemalt sama väärikas, kui olid TÜ venekeelsed semiootika-alased toimetised nõukogude ajal. Linnart Mäll oli oma dissidendi staatusele vaatamata Nõukogude Liidus kõrgelt tunnustatud teadlane ja juhtivaid budolooge, millest annab tunnistust kas või seegi tõsiasi, et Moskvas ilmunud autoriteetse entsüklopeedia ?Maailma rahvaste müüdid? budistliku mütoloogia osa paluti kirjutada just temal.

Teisele kaldale viiv ehk ületav mõistmine on olnud Linnart Mälli huvi- ja uurimisobjekt pea kogu tema õpetlase teel. ?Studies…? koondabki eri aegadel ja eri kontekstis kirjutatud artikleid, ettekandeid ning esseid sellel teemal. Raamat sisaldab mõnd seni ilmumata kirjutist, suurem osa artiklitest on aga varem avaldatud eri allikates ja eri keeltes. Nende hulka kuulub ka L. Mälli tuntuim ja kõige rohkem tsiteeritud artikkel ?Ühest võimalikust lähenemisest sunyavada mõistmisele?, mis ilmus esmakordselt venekeelsena 1967. aastal ning juba aasta pärast prantsuse keeles ajakirjas Tel Quel. Selle uuendusliku artikliga tõi L. Mäll budoloogiasse semiootilise paradigma.

Lisaks muule põnevale sisaldab ingliskeelne esseekogumik ka humanistlike baastekstide kontseptsiooni, mis on aluseks ?Budismi pühade raamatute? sarjale ja selle esimeses raamatus ka eestikeelsena loetav.

Esimese hooga lugedes tundus, et see tekstikogum ühtsena mõjuvat tervikut ei moodusta. Vaatamata Jaan Puhvli ees- ja Märt Läänemetsa järelsõnale ning autori enda sissejuhatavatele märkustele jäävad artiklite üksteise otsa lükkimisel traagelniidid siiski selgelt kombatavaks. Aga küllap on see taotluslik iluviga. Igal juhul on suurepärane, et ise pigem saksa keele ja kultuuri poole hoidva õpetlase tööd on nüüd kättesaadavad ka ingliskeelse teaduskirjanduse lugejale nii Eestis kui ka mujal maailmas.

?Budismi pühad raamatud? on Linnart Mälli enda kirjastatud. Esimest osa tähistav number lubab oodata sarjale peatset jätku. Arusaadavalt on tegu L. Mälli enda tõlgetega ja kõik esimesse raamatusse valitud tekstid on pärit theravaada koolkonna pühakirjast Tipitakast. Lisaks mahukas kommentaarium, mida võib L. Mälli puhul pidada kõige magusamaks ja aegumatumaks osaks mis tahes raamatust, mille ta on ette võtnud. Kõnealusele raamatule lisab aga väärtust selle lausa maagiline ülesehitus. Kõik kolm tõlgitud tekstikorpust on esitatud kolmel kujul: kõigepealt eestikeelne kirjanduslik tõlge, seejärel terminoloogiline tõlge ning kõige lõpuks paalikeelsed originaaltekstid. See annab võimaluse teksti süüvida eri tasemel lugejatele, kusjuures üks tase pole halvem teisest ? õpetus jõuab õpilasele pärale üksnes siis, kui seda esitada õigel ajal ja õpilase tasemele vastavalt.

Süüvides on kerge märgata, et nn. terminoloogiline ja kirjanduslik tõlge omavahel nii palju ei erinegi, kui võiks arvata. Siin on minu arvates tegemist L. Mälli lähenemisega tõlkimisele kui sellisele üleüldisemas plaanis. Ta hoidub oma tõlgetes tõlgendamast ja teeb seda pigem kommentaarides; ta ei too mitte teksti lugejale lähedale, vaid püüab viia lugejat teksti juurde. Sellega säilitab ta ka oma kirjanduslikes tõlgetes originaaliläheduse, mille juurde kuulub mõistagi ka tekstile oluliste struktuurielementide alalhoidmine.

Avateksti valik on igati õigustatud ? ?Seadmuseratta käimapanemine? oli Gautama Buddha esimene jutlus. See on juurtekst, millest on võrsunud kogu hilisem budistlik tekstikorpus. Teadupoolest ei pannud Buddha oma tekste kirja ise ega tehtud seda ka tema ajal, vaid hoopis hiljem tema õpilaste ja omakorda nende õpilaste poolt. Seadmuseratta ehk dharmaratta käimapanemine oli teksti genereerimise mehhanismi käivitamine. Sedasama üritas L. Mäll ka tänavu suve hakul Hirvepargis, lugedes Buddha sünnipäeval ette oma Buddha esimese jutluse tõlget. Buddha jutlust Sarnathi Hirvepargis pool tuhat aastat enne Kristust kuulas viis jüngrit, Tallinna Hirveparki kogunes huvilisi rohkesti (Buddha ajal ei olnud taustaks Grünbergi ja Vähi muusikat, nagu Mäll märkis). Ja tekste käivitus igasuguseid, hirvede toetuseks allkirjade kogumiseni välja.

Järgmine osa ?Lühikesed lugemised? algab lihtsakoeliste noviitsiõpetustega, millele järgnevad lühikesed suutrad. Osa nendest tõlgetest jõudis viimistlemisjärku L. Mälli loengutes Budismi Instituudis. Mäletan üht päikeselist laupäeva, mil kaheksa tundi kinnises auditooriumis L. Mälli tõlkimise kulgu jälgides ja kuulates ei hakanud mul hetkekski igav.

?Sõbralikkusesuutra?, viimane tekst raamatu selles osas, viib lugeja humanistlike baastekstide tuuma juurde. Seda on varem tõlgitud segadust tekitava sõnaga ?armastus?, mida on kerge segi ajada ihaga. Budistlikes tekstides hõlmab see aga nelja mõistet: sõbralikkus (skr. maitri), kaastunne (skr. karuna), rõõm (skr. mudita) ja ühetaolisus ehk võrdne suhtumine kõigisse (skr. upeksa).

Mahukaim osa sellest raamatust on ?Dhammapada?. Iseseisva köitena ilmus see 1977. aasta Loomingu Raamatukogus trükiarvuga 23 000, mis kiiresti läbi müüdi. Nagu paljusid teisigi olulisi teoseid, tõlkis L. Mäll seda nn. akadeemilises eksiilis. L. Mäll pole kunagi olnud nomenklatuuri lemmik, ta on juba loomult dissident. 1970. aastate algul sattus ta julgeolekuametnike liigse tähelepanu ning teadusnomenklatuuri põlu alla ning 1973. aastal võeti talt ülikoolis loengute pidamise õigus. Järgnenud aastakümme kujunes aga viljakaks tõlketegevuse ajaks ja pea igal aastal ilmus Mällilt mõni uus tõlge. Ei maksa arvata, et 2004. aastal ilmunud ?Dhammapada? on täpselt seesama, mis 1977. aastal ilmunu. Iga tõlkija leiab oma tõlget üle vaadates alati midagi, mida parandada või kohendada. Liiatigi kui on tegu veerand sajandit vana tõlkega.

Nagu ütleb ?Dhammapada? salm 102, on kasututest sõnadest koosneva saja värsi ettelugemisest parem üksainus ?Dhammapada?, mida kuuldes rahuned. Seepärast toon võrdluseks mõned näited Linnart Mälli kahest ?Dhammapada? tõlkest.

(Salm 36, Linnart Mälli tõlge 1977) Raskelt tabatav, erakordselt õhuline on meel, mis läheb sinna, kuhu heaks arvab. Tark valvaku oma meelt. Valvatud meel toob õnne.

(L.M., 2004) Väga raske on jälgida erakordselt õhulist meelt, mida suunab himu. Arukas kaitsku oma meelt! Valvatud meel toob õnne!

(110 ? 111, L.M., 1977) Saja aasta pikkusest pahelisest ja süvenemata elust on parem üks päev vooruslikkust ja süvenemist.

Saja aasta pikkusest rumalast ja kõlvatust elust on parem üks päev tarmukust ja kindlameelsust.

(L.M., 2004) Saja aasta pikkusest kõlvatust ja hajevil elust on parem üks päev elu täis kõlbelisust ja mõtlust.

Saja aasta pikkusest mõistmatust ja hajevil elust on parem üks päev elu täis mõistmist ja mõtlust.

(361, L.M., 1977) Hea, kui talitsetakse keha; hea, kui talitsetakse kõnet; hea, kui talitsetakse meelt; hea, kui talitsetakse kõike. Kõike talitsev bhikðu pääseb kõigist kannatustest.

(L.M., 2004) Hea, kui talitsetakse ihu; hea, kui talitsetakse juttu; hea, kui talitsetakse meelt; hea, kui talitsetakse kõike. Kõike talitsev munk vabaneb kõikidest kannatustest.

L. Mäll liigub mõistete täpsuse ja lihtsuse suunas. Tal on muuseas tavatult kaunis emakeel ja alaline püüe leida võimalikult otseseid tõlkevasteid. Hea näide on siin sõna ?meel?, mille kasutamist ta on aastakümneid jõuliselt propageerinud on. Paljudes ida keeltes saab seda nagu eesti keeleski kasutada liitsõna komponendina ning iseäranis tänuväärne on see leid budistlike baastekstide tõlkimisel otse nende algkeelest. Mällile on iseloomulik seegi, et kui ta leiab mõne parema, resp. täpsema tõlkevaste, hakkab ta ka teistelt nõudma selle kasutamist ega pea õigeks klammerdumist juurdunud mõttemustritesse. Nõnda ongi tema loodud terve budistlike mõistete kogum eesti keeles, mis ei lase end eksitada sanskriti ja tiibeti tõlgetest inglise keelde. Arusaadav on tema pahameel anglitsistlike väärandite üle, mis eestikeelset tõlkekirjandust ja ajakirjandust katkuna vaevavad.

Lüürilise kõrvalepõikena olgu siin toodud üks näide 16. juuli Sirbist, kus Toomas Raudam tõlkis ?klosetikirjanikuks? ja ?klosetihomoks? Karl Ristikivi. Nõnda võiks siis ?closet meditation? olla mitte ?mõtlus eraldatuses?, vaid ?klosetimeditatsioon? ? kemmergus tekib tõepoolest aeg-ajalt suurepäraseid mõtteid.

Võõrsõna võetakse kergesti kasutusse asjade kohta, mille sisu täpselt ei teata ja nõnda jääbki tiibeti kultuur (taotluslikult) müstikahõnguliseks. Sõna ?meditatsioon? on üks neist inglise parasiitidest, mille tõrjumisega L. Mäll agaralt ametis on olnud. Tiibeti ega ka sanskriti keeles sellist ühtset mõistet ei leidu: on ?kujustamine? (skr. bhavana, tb. sgom), ?mõtlemine? (skr. dhyana, tb. bsam gtan) ja ?keskendumine? (skr. samadhi, tb. ting nge ?zin).

 

?Kui analüüsitavat on analüüsitud, siis ei ole analüüsimisel enam objekti. Kui objekti ei ole, siis pole enam ka tekkimist.? Üks kontekstist välja rebitud lause ðantideva ?Bodhitðarjavatarast? (tlk. L. Mäll, LR 1982). Ehk ongi pühakiri just seepärast püha kiri, et ka selle üksikud laused genereerivad uusi tekste.

Linnart Mäll on paradoksaalne isiksus. Ka Buddha õpetus on üles ehitatud paradoksidele ja ületav mõistmine on võimalik üksnes paradokse mõistes, analüütilise mõtlemise abil. Viimasel ajal armastab L. Mäll iseäranis vastandada analüütilist ja mütoloogilist mõtlemist ja tema hoiakust on selgelt näha, kummale poole tema enda eelistus kaldub. Siiski tahaks paluda ja loota, et ta ei väsiks tõlkimast ja õpetamast. Sest nagu dalai-laama ütleb, me ei tea, kes meist on bodhisattva.