Loeb küll! Miks ei loe?

Arne Merilai

Täna kohtab arvatavasti kordades harvem lugejaid, kes maldavad raamatut poolteist või kaks korda läbi lugeda, et sellest kaasaloovat maiku saada. Hea kui üldse sirvitakse ja isegi pisut järele mõeldakse või millegagi võrreldakse.

„Autori surma” ehk „lugeja sünni” poolt ja vastu diskurss kergitab asjakohase küsimuse: kas lugemiskultuur on viimase veerandsajandiga muutunud? Arvan enamikku tajuvat, et kahtlemata ja suuresti. Teabeajastu ja massiturg uputavad andmevooga, nõuavad kiirelt haaramist ja süvenemata tõrjet, levitavad pinnalisust ning pihustavat visuaalsust – alistuvat tarbimist. Ilukirjanduse vaimurikas kuldaeg on – vähemalt praeguses kontekstis – ilmselgelt möödanik. Lugev lugemine on asendumas vaatava lugemisega, jutustuse võlu taandumas hetkeliselt hoomatavate tekstiklippide tulvas. Suured narratiivid on jõudsalt pihustumas üheülbaliste seisundite fragmentaariumiks. Reklaamid ruulivad ja juhtmejupid juhivad, tellib tele. Kirjandust loetakse üha enam nagu uudiseid, arvamusi ei suvatseta eristata teabest. Kujundlikkust võetakse aina sõnasõnalisemalt, kuni ei võeta peaaegu üldse – üha mõttetumad implikatuurid ehk taju peatamised, tühi peamurdmine kui arhailine hammastekiristamine. Kuigi ega sõnakunst ja selle armastus kuhugi ei kao, ei evi ta enam varasemat jõudu. Teksti mõnu – hääl varjust.

Faktid ja üldistus on siiski üks asi, norutunne teine. Kas pessimismiks on tegelikult põhjust? Küllap nutikam osa inimkonnast hakkab – hoitagu hinge kinni, et peagi – uut nõudlikkust ja ilumeelt taga nõudma, varasemaga võrreldes vaid teisiti lõimitud vormides. Uue kõrgtasemel kujundikeele väljakujunemiseks kulub alati aega, kuna kunsti veskikivid pöörlevad härgamisi. Ei pea just olema prohvet, et vähikäigus ka edasiliikumist näha – teadusel on ennustav võime. Kuna andekate hulk ilmas kasvab progressiivselt, mitte ei kahane, ei pea vahest üleliia kaua ootama.

Täna kohtab arvatavasti kordades harvem lugejaid, kes maldavad raamatut poolteist või kaks korda läbi lugeda (eeskätt samaaegselt, mitte tingimata järjest), et sellest kaasaloovat maiku saada. Hea kui üldse sirvitakse ja isegi pisut järele mõeldakse või millegagi võrreldakse. Vaja lötsti vohava meedia rüppe vajuda, kärmelt internetti karata. Kuigi vähemasti viimane kipub tõepoolest olema ülepäeva tarvilik tööriist. Ometi mõistavad üksikud valdavale hüsteeriale vastuhakkamise tähtsust, peene tundekasvatuse eeliseid ja tühisusest kõrgemale kerkimise väärtust. Hindavad aja seiskamise ja fantaasias viibimise luksust. Mis sest et teoseid, mida varem nimetati jutustuseks, peetakse ammu romaanideks. Nõnda kui klassikaline epopöa kuulub ammu telliskivi rubriiki – tihke aines, millega ähvardatakse lugeja pead. Paljude meelest on hulga parem, kui keegi neist seebikad väntab, lõbustavad koomiksid või pilkavad kaverid väänab. Nii saab hõlpsalt teada, millest kuulus lugu jutustab, ja kergelt seeditav ajaviide uinutab süümekad. Uus tekstivõim – hurraaderii!

Nõnda kärsitult on kahtlemata pea võimatu suurt kunstiteost luua või sellega suhelda. Ehk lugejana ise teose sünnis osaleda – mitmekõnes tõelise või kujuteldava autori, jutustaja ning tegelastega, nendega samastudes või vaieldes, ühiskondlikku allteksti avades. Lademete kaupa vaimuvara vajub tagasi tühjusse, ei kõneta enam. Ühelt poolt seetõttu, et uus ajastu nõuab kohasemat peegeldust, mis murranguaetapil ei ole teatavasti kärme saabuma. Kuigi pakutakse ka lootust, sest kirjanike klahvid aina klõbisevad palavikuliselt. Teiselt poolt sellepärast, et kujundlik tekst ei avane kimades, kuna nõuab pidevat tagasipöördumist, varem öeldu uuesti mõtestamist, mugavate mudelite purustamist ja uute otsimist. Millal juhtub, et inimene loeb ajaleheveste mõnd lõiku topelt? Enamasti siis, kui märkab, et mõtles muule ehk oli hajevil. Luuletuse puhul aga nii risti- kui vastuoksa: riimid jm kordused nõuavad eelmiste värsside pidevat ülevaatamist, pilguga edasi-tagasi rändamist, et rütmi- ja tähendusühtsus võiks ilmneda ja iluelamus mitmekordselt läbivalgustatud tervikus kinnistuda. See ei ole teps mitte lineaarne tegevus. Nõnda ka kunstilises proosas, ainult et avaramal kangal. Aktiivselt luuakse illusioone ja järjest tühistatakse neid – uute nimel ja vana alusel. Mõte läheb elama ja tunded keema, poetub pisarakene või vallandub naer. Seda enam-vähem ammendavate ühiskonna, aja- ja kultuuriloo ning psühholoogiliste teadmiste taustal. Ehk teisisõnu: harituna – ja selle poole kestvalt püüeldes ehk oma harimatust tunnistades. Aukartuses ajatuma, reaalse kõrgema mõõtme ees. Teisiti põrkavad kokku pigem kaks kapsapead. Ja siis on sümfoonia raske tekkima, lisandub vahest üksik tuhm mütsatus laiale vaibakloppimise rudinale. Pullipanek ja mölamaffia, nihilistlik künismiklubi – omataoliste võidukas sabaliputamine mürsikutest arvamusliidrite taktikepi all.

Kuidas rohkem mõistlikke lugejaid tagasi võita? Sest küllap need omakorda toovad kaasa paremad autorid… Välistagem targu küsimus, kas seda on üldse tarvis. Mis teha, et mitte sunniviisil veelgi süvendada võõritust, midagi kohustusliku ainekava või promokampaania laadis? (Tunnen kaasa vene gümnasiastidele, kes said omale kaela kogu me muistse kirjandusloo – ja nimme võõrkeeles! Justkui ei mäletataks, milliseid nuritulemusi pakkus vene keele õpetamine surematu sundlektüüriga. Nagu püssist lastuna põgeneb värske tööjõud varsti me maalt… Või püüab rakendada Mumuu meetodit. Kas leiab mõni tiblakütt, et ongi kaval nipp? Mis nad siis tulevad meie tagahoovi kakerdama.) Ei, väevõimuga armastust ei püüa, eelduseks on vaba tahe ja loomulik huvi.

Olen seetõttu „sitä mieltä, että” paremad võimalused kui hetkel raamatutel nende ületoodangus on hoopis teatril. Tõeline näitekunst hoiab kirjandust. Ta sunnib vaatajat vajalikku vilkumisse kujutuse ja väljenduse, rolli ja näitlemise, sündmustiku jälgimise ja lavastuse hindamise vahel. Ilma taolise ringliikluseta – sisu ja stiili kõrvutise lugemiseta – ei ole ka ilukirjandust. Lavamaailm seob sõna pildiga, kehastab kirjalikku mõtet kõnes ja tegevuses, lõimib huviga mitmeid kunstiliike. Kirjandus algab pildist, mille loomiseks ja kirjeldamiseks valitakse sõnu ning sõnastatakse kujundeid. Teater juhatab selle allika juurde tagasi. Ta haarab avangardina tulevikku ja toitub traditsioonidega minevikust. Ime sünnib siin ja praegu, etenduse ja saali vahel lahvatanud keemias. See on sama fluidum, mis vallutab ka teose kohale kummardunud lugeja tugitoolis. Ja kuigi suhe raamatuga on sügavalt isiklik, teatrielamus aga küllalt seltskondlik, vajab arutelukogukonda loomuldasa ka lugeja. Mingu seega ja ostku tihedamini pileteid ka etendustele. Eriti kuivõrd suurepäraseid näitlejad on kobarate viisi ja nii mõnedki lavastajad on kõrgest klassist. Nõnda toetame ühtlasi draamat, et ablas jant, varastatud kondid hambus, seda päris alla ei neela. Et lavakunst saaks turvaliselt jätkata juhtiva kunstiliigina, mida ta – pigem tahes kui tahtmata – enam-vähem ja juba ammu on. Miks? Paradoksina on üks põhjusi nimelt selles, et teater säilitab kiivalt oma meelalahutuslikku alget, mille kirjandus on õnnetult ära kinkinud, lausa lörtsinud või siis, vastupidi, suuremeelselt loovutanud kui sügavamalt mittevajaliku. Sest tema põhifunktsioone on siiski inimväärikuse ja armastuse hoidmine, mille kõrval üleoleku veendumust õhutav klounaad võib mõjuda enam kui vastikult, st fašistlikult. Ja muidugi ei kipu näidend olema nii sügav ja keeruline kui romaan või õrn ning vormisidus nagu luule, vaid on piirav ehk esindav kuldlõige kõigest enda ümber.

Kas „lihtsad inimesed meie ümber” tõstavad kord mässu labastavate trendide ehk hiiliva maitsetsensuuri vastu: meie ei taha olla, ei ole tölp kari – vaid keerulised, nõudlikud isiksused. Lõpetage massi disainimine, mõõdikutega ahistamine, pahna pähemäärimine! Leib, keefiripakk ja banaan on võib-olla tõesti esmased, aga taltsutage tsirkust ehk elava piinamist. Kirjutatul olgu mingi mõte, et elusast puust pressitud paber taluks surnuna paremat saatust kui läikivat karamelli. Aga, parafraseerides Artur Alliksaart – vaata, kui paljud peavad lima limonaadiks!

Kahe süsteemi sõda süveneb aina. Kes vallutab, kes kaitseb vabadust? Kumma poole Laidoneridel on õigus Jumala palge ees? Küllap tähenduste hajumise ja äranarrimise ajastule ehk titesussides postmodernismile järgneb kunagi jälle teisiti koondumise kord. See tundub sama vältimatu nagu laineharjad ja orud – merel ja värssides. Vaim armastab rütmi, on ise rütm ja meloodia ning tantsulõvi sarapuusaludes. Kus võib teda leida? Tihtipeale ridade vahelt. Kritseldused tooliseljal ja vetsuseinal või misse?  Ho-ho-hoo!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming