Loetud read

Doris Kareva

Piret Pääsuke ja Jan Kaus kirjandusest RRis Muljetavaldav rida eesti luuletajaid esines televisioonis ühe aasta jooksul peaaegu iga päev pärast uudiseid ühe luuletusega. Nüüd on juba mõnd aega võimalik näha ja kuulda ka eesti proosakirjanikke ja tõlkijaid esitamas oma loomingut. Kuskohas? Piret Pääsuke: Seda on võimalik vaadata-kuulata aadressil: read.err.ee. Samuti jõuab sinna kirjandusfestivali „Head read” avalehelt. Täpsemat infot leiab veel http://www.err.ee/sisu.aspx?id=1176&s=12. Kuidas idee sündis? Mis oli ajendiks? P. P.: Idee tuli saksa kirjandusruumist (ma olen hariduselt saksa filoloog, ka tõlgin peamiselt saksa keelest), kus on väga levinud see, et kirjanikud ise loevad oma teostest tutvustuseks katkendeid – kas siis kohtumistel lugejatega või ka interneti-salvestistel. Kuulda seda, kuidas autor ise oma teksti loeb – juba see annab võtme teose n-ö avamiseks, tempo, tooni, millega võiks seda lugema hakata. Raamatuid ilmub meil ju suhteliselt palju ning näiteks poes neid põgusalt lehitsedes on sageli raske otsustada, kas mõni teos võiks mulle huvi pakkuda. Aga kui olen kuulnud sellest katkendit autori enda esituses, on kindlasti juba mingi pilt tekkinud. Idee arenes edasi mõttega, et selline helilispildiline kirjandustutvustus võiks olla meil ERRi portaalis. Sealt saavad kirjandushuvilised vaadata ja kuulata just sel ajal, millal tuju on, ja nii kaua, kui tahtmist, sõltumata näiteks teleprogrammist. Selle ideega haakus Tiina Kaalep, kes omakorda kutsus n-ö teiseks osapooleks kirjandusfestivali „Head read” vedajad Krista Kaera ja Jan Kausi. Kõik sisulised valikud on nende tehtud. ERRi poolt on suurimaks kirjanduskeskkonna käivitajaks olnud meie portaalide juhataja Aivar Pau, salvestiste tegemist on koordineerinud R aadioteatri toimetaja Priit Hummel. Prooviprojekt ehk see, mis praegu netis näha, on tehtud „õhinapõhiselt”, kauaks seda õhinat jätkub, mina ei tea.

Prooviprojektis osales viis eesti prosaisti ja viis tõlkijat. Kes need olid ja milline oli valiku kriteerium?

Jan Kaus: Krista Kaera valiku aluseks olid otseselt selle aasta festivali „Head read” väliskülalised: David Mitchell, Thomas Glavinic, Rawi Hage, Madeleine Thien ja Jason Goodwin. Kõigil nimetatutel on äsja ilmunud või kohe ilmumas (uus) eestindus. Nii esitavadki tõlkijad oma värskeid töid: Aet Varik loeb katkendi Mitchelli romaanist „Varikirjas”, Terje Loogus katkendi Glavinici romaanist „Öötöö”, Triin Tael katkendi Hage’i romaanist „De Niro mäng”, Kätlin Kaldmaa katkendi Thieni romaanist “Koerad välisservas” ning Juhan Habicht katkendi Goodwini romaanist „Kuri silm”.

Minu valik ei olnud festivaliga otse seotud, vaid lähtus 2011. aastal ilmunud algupärasest proosast, mis on tähelepanuväärselt tugev. Püüdsin valiku tegemisel ühildada isiklikke eelistusi ja laiemat kõlapinda. Ühel hetkel mõtlesin isegi, et kui püüaks õige oma „viisikuga” ära arvata kultuurkapitali proosaauhinna nominendid. Nägin rõõmuga, et panin osaliselt puusse, mis tähendab, et väärt nimetuste ja oluliste autorite valik on suur, suurem kui prooviprojekti raamiks määratud arv. Kai Aareleid ja Tiit Aleksejev kandideerisid tõepoolest hiljem proosaauhinnale. Peale nende valisin Armin Kõomäe, kelle „Hea firma” on vaimukas, kohati väga lõbus, ent siiski valutava südamega kirjutatud tarbimiskriitika; Paavo Matsini, kelle „Doktor Schwarz. Alkeemia 12 võtit” mudis mõnuga traditsioonilise ilukirjutuse lihaseid, ja Indrek Hargla, kelle suurejoonelistest Melchiori-raamatutest ei saa üle ega ümber.

Kas on plaanis jätkata sama formaati, tutvustades autoreid ja tõlkijaid kümnekaupa, või laiendada seda mingis suunas? Kui, siis millises?

J. K.: Jah, järgmine „kümme” on välja valitud. Mul oli antud juhul valiku tegemine mõnevõrra lihtsam – eelkõige ülejäänud 2011. aasta proosaauhinna nominendid. Seega Rein Raud, Toomas Vint, Olle Lauli ja Peeter Sauter. Sellele lisaks Doris Kareva. Nii et varsti peaks olema võimalik „Loetud ridade” kodulehelt kuulata/näha „Hotell Amalfi”, „Kunstniku elu”, „Kodutuse”, „Musta Peetri” ja „Sa pole üksi” katkendeid autorite esituses.

Aga eelmise aasta proosa oli piisavalt rikkalik, et ainuüksi selle põhjal annaks jätkata. Seda ongi kavas teha. Ja põhimõtteliselt võiks värsket kirjandust jäädagi lisama, sest jooksvalt tuleb ju uusi teoseid ja autoreid juurde ning samuti ei takista miski kaasamast olulisi autoreid, kelle teosed on ilmunud pisut varem. Samuti tahame olemasolevat žanripõhiselt laiendada. Ideaalis võiks koduleht jäädagi kasvama, muutudes keskkonnaks, kust võib liikuda teatud ajaperioodi eesti kirjasõnas: proosas, esseistikas, luules, draamas. Ning nii nagu kasvab keskkonna tekstinäidete/autorite hulk, kasvab ka ajaperiood.

Projekt aitab kindlasti kaasa ka tõlkijate laiemale tutvustamisele?

J. K.: Loomulikult. Ma arvan, et „Loetud ridade” üks suuremaid voorusi väljendub just nimelt tõlkijate kaasamises. Tõlkija töö on palju olulisem, kui see välja paistab. Minugi keel on üles kasvanud suurepäraste tõlgete hoole all. Tõlkimine aga on valdkond, kus töö tegija jääb tihti teenimatult varju. Kuna eesti kirjakultuuris on tõlkel äärmiselt oluline koht, tuleks tõlkijate panust senisest palju enam tunnustada. „Loetud read” on üks võimalus seda teha.

Kas ja kuidas on ettevõtmisse kaasatud kirjandusmuuseumid? Raamatukogudel võib aja jooksul tekkida probleeme ruumikitsikusega, virtuaalruum mahutab aga lõpmatult. Sinna materjali paigutamine nõuab siiski aega ja tööd. Kuidas see on korraldatud ja kellest sõltub projekti jätkumine?

J. K.: Kõigepealt tuleks asi regulaarselt käima saada, et keskkond hakkaks vaikselt, aga järjekindlalt kasvama ja „liigirikkamaks” muutuma. Ja nii põhimõtteliselt igavesti – nii kaua, kuni püsib eestikeelne kirjakultuur. Projekti jätkumine sõltub Eesti Rahvusringhäälingust, aga praegu tuleb tunnustada organisatsiooni selle eest, et algatus tuli nendelt. See on oluline nihe – meie kirjanduslike telesaadete ideid on ju korduvalt rahvusringhäälingu ukselt tagasi saadetud. Praegugi puudub ETVs oma kirjandussaade, nagu ka oma teatri- või kunstisaade, s.t sellised vormid, mis tutvustaksid regulaarselt, „OP!-ist” põhjalikumalt oma vaatajatele nii kodu- kui välismaist, nii klassikalist kui ka uuemat kultuuri kogu selle kihilisuses. Isegi ETV 2 pole suutnud selles osas asju mõjusalt paremuse suunas nihutada, „Jüri Üdi klubi” on kena küll, aga ometi ei piisa ühest üldisest formaadist, millel tuleb haarata siit-sealt. Rahvusringhäälingu teleprogramme tundub ajuti kiskuvat paradoks: ühelt poolt algne ülesanne (rahvavalgustus), teiselt poolt vaatajate arvu peibutus. Räägitakse ühest, järgnetakse teisele. Seetõttu kisub ETV programmi kohati meie kommertskanalites näidatava suunas. Selle taustal on kiiduväärt, et rahvusringhäälingust tuli idee ja teostus, mis väärtustab vaimset panust. Ma hindan sellist algatust väga! Kui nüüd saaks korraliku kirjandussaate ETVsse, oleks päris hea.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming