Loomuliku keele otsingul

Nii Jan Kaplinski kui ka Igor Kotjuhi uue luuleraamatu õnnestumiseks võib pidada võitlust loomuliku keele kasutamise eest luules.

MIHHAIL TRUNIN

Себя губя, себе противореча,
Как моль летит на огонек полночный,
Мне хочется уйти из нашей речи
За все, чем я обязан ей бессрочно.1

Ossip Mandelštam, „Saksa kõnele“ (1932)

 

Eelmise aasta lõpus ilmus Jan Kaplinski venekeelne luulekogu „Улыбка Вегенера“ ning Igor Kotjuhi luulekogu „Естественно особенный случай“. Silmapaistvad raamatud pälvisid Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali venekeelsete autorite aastapreemia (nagu ka Jelena Skulskaja teos). Peagi nägid luulekogud ilmavalgust ka eesti keeles: Kaplinski teos ilmus osana raamatust „Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus“, Kotjuhi teose tõlge kannab pealkirja „Loomulikult eriline lugu“.

Jan Kaplinski ja Igor Kotjuhi luuleraamatud ärgitavad täiesti loomulikult end võrdlema. Esiteks on üldteada, et Kaplinski nimetab Kotjuhit oma sõbraks ning Kotjuh peab Kaplinskit oma mentoriks. Teiseks tegutsevad mõlemad autorid vähemalt kahes keeleruumis, tõestades sellega, et kultuur on põhimõtteliselt rahvusülene nähtus. Kolmandaks, vanusevahest hoolimata on need autorid oma poeetilise visiooni ja tehnika poolest teineteisele tõesti väga lähedased. Neljandaks, Kotjuhi raamatu venekeelse väljaande järelsõna autor Jelena Dorogavtseva kõneleb esmaavastaja „lapsemeelsest „imestlusest“ ja seejuures isalikust tarkusest“, mis lähendab „Loomulikult erilise loo“ Kaplinski „Wegeneri naeratusele“.2 Viiendaks on mõlemal raamatul isegi sama tõlkija, kes on ise ka võrratu poeet.3

Keel ja meel

Selles arvustuses tuleb juttu ennekõike keelest, luuletaja peamisest tööriistast, mille refleksioonide päralt on Kaplinski ja Kotjuhi metapoeetilistes mõtisklustes märkimisväärne koht.

Esitan selle näitlikustamiseks mõlemalt autorilt ühe rea, ehkki tsiteeritavate luuletuse sisu ei piirdu nende autorite kakskeelsuse refleksiooniga. Mõnikord olen Jan mõnikord Jaan, väidab Kaplinski. Kotjuh justkui küsib vastu: kas suudan 73-aastaselt kirjutada luuletusi teises keeles?

Kotjuh ei ole jäänud 73 eluaasta täitumist ootama ja kirjutab juba praegu originaalluulet eesti keeles. Ehkki Kotjuh ei ole üleminekut eesti keelele raamatus selgelt tähistanud, on tähelepanelik lugeja niisuguseid tekste kindlasti märganud. Eriti iseloomulik on „Loomulikult erilise loo“ finaal: eestikeelne väljaanne lõpeb tekstiga, mis venekeelses raamatus puudub („öösel ekslesin alatskivi kandis …“), sest on kirjutatud otse eesti keeles. Ilmselt mitte ilmaaegu ei käi seal jutt Juhan Liivist.

Õigupoolest on asjaolu, et mõlema raamatu eestikeelne versioon erineb originaalist, veel üks võrdlemise ajend. Jan Kaplinski „Wegeneri naeratuse“ tõlke saatesõnas ütleb Aare Pilv, et venekeelne originaal sisaldab ka neli Kaplinski „kergelt töödeldud enesetõlget“ ning eesti rahvaluule, Sappho, Li Yu, Fernando Pessoa (Álvaro de Camposi), Harry Martinsoni, Gunnar Ekelöfi ja Karl Ristikivi luule tõlkeid. Neid tekste ei ole eestikeelsesse raamatusse võetud. See-eest on eesti tõlkesse lisatud kaheksa luuletust, mis olid „Wegeneri naeratuse“ esialgses käsikirjas, kuid jäid trükiversioonist välja.

Jan Kaplinski ja Igor Kotjuh tegutsevad vähemalt kahes keeleruumis, tõestades sellega, et kultuur on rahvusülene nähtus.

Dmitri Kotjuh / www.kotjuh.com

Kaplinski kirjutab luuletusi vene keeles, mis ei ole tema emakeel, öeldes otse: Vene keel kui hea meel mul on et sa olemas oled / et mul on pelgupaik on koht kus hingata / täiel rinnal olla peaaegu ma ise. Kotjuh väljendab end mõnikord kirillitsas edasi antud eesti keeles (eestikeelses raamatus samamoodi nagu originaalis): вахел мытлен: микс вене турист, няхес лондони тянавал ребаст, хюйаб: ваата, брити ребане! кас поле нии, ет лондони ребане он лихтсальт ребане? нагу москва, таллинна йа берлийни ребане? йа инимесед: кас мейл он сарнасед картусед йа арусаамад ыннест?.4

Mõlemast tsitaadist kumab tahes-tahtmata läbi vene kirjanik Ivan Turgenev, kes avaldas eluõhtul kuulsa lüürilise tsükli „Luuletused proosas“ („Стихотворения в прозе“). Kaplinski tsitaat juhatab otseselt Turgenevi tsükli kõige kuulsama teksti juurde: ainult sina oled mulle toeks ja abiks, oo suur, võimas, aus ja vaba vene keel!. Kotjuhi puhul on asi natuke keerulisem. Maailmakirjanduses mitte ülearu rohkelt esindatud näited proosaluule žanrist, mis sündis XIX sajandi keskel prantsuse kirjanduses (ja on seotud prantslaste tavaga tõlkida muukeelne luule proosa­vormi), on hästi teada ja ära toodud ka Kotjuhi raamatu eestikeelse väljaande järelsõnas. Pole põhjust kahelda, et Turgenev – üks peamisi vene frankofiile – tundis seda traditsiooni hästi ning teadis Aloysius Bertrand’i, Charles Baudelaire’i ja Arthur Rimbaud’ sellealastest katsetustest rohkem kui kuulu järgi. Kotjuh tõdeb endamisi imestadeski, et eelkäijatest on talle aktuaalsem olnud Baudelaire’i „Pariisi spliin“ (selle on muide tõlkinud mitmed vene luuletajad, teiste seas Vladislav Hodassevitš).

Selliseid autori ülestunnistusi võiks ju võtta tõe pähe, kui poleks üht – jällegi keelelist – nüanssi. „Loomulikult erilise loo“ žanrimääratluslik alapealkiri ei ole mitte eestlase kõrvale harjumuspärane „proosaluuletused“, vaid just nimelt „luuletused proosas“ – grammatiliselt võimalik, kuid pole eesti keeles aktiivselt kasutusel. Tegemist on tänu Turgenevile kirjandusse tulnud venekeelse sõnaühendi стихотворения в прозе sõna­sõnalise tõlkega. Kotjuh küsib ühes tekstis: kelle heaks töötavad verbid, kui magavad neid lausuvad suud? On ju teada, et kultuurimehhanism on tihtilugu ettearvamatute ja lõpuni reflekteerimata „sidestuste lõputu labürint“.

Võitlus loomuliku keele eest

Kahe poeedi sisuliselt sümmeetriline liikumine eesti ja vene keele ruumis tõestab praktikas, et luule on keel selle laias tähenduses: see imab endasse vaevata erinevaid rahvuskeeli. Mis keel see siis on, kust ta tuleb ja milleks teda tarvis on?

Kunst üldiselt ja kirjandus sealhulgas pole teadupärast selleks, et lugejale midagi õpetada, teda kasvatada või tuletada talle tuhandendat korda meelde, „mis on hea ja mis on halb“. Võib öelda, et keel ongi kunstiteose peategelane; egas ilmaaegu pole näiteks tavaks kõnelda autorist kui „end leidnust ja teostanust“, kui tal on õnnestunud luua oma kordumatu kirjutamisstiil või poeetiline intonatsioon. Kirjandus koosneb sõnadest ning seetõttu ei ole keel mitte ainult materjal ja vorm, vaid õigupoolest ka poeetilise teose sisu. Esiteks, kui palju keelt ka ümber ei vormita, ei saa temast muu kui keel. Teiseks on kõik, mis teoses väljendatud, väljendatud ka tema keeles – ja ainult selles.

Kaplinski ja Kotjuhi luuleraamatu õnnestumiseks võib pidada võitlust luules loomuliku keele kasutamise eest (jällegi mitte kitsalt lingvistilises, vaid, kui soovite, üldinimlikus käsitluses). Literaadid on selle probleemi kallal juurelnud aastasadu, kuid siinkohal tundub olevat paslik viidata Vladimir Majakovskile, programmilise essee „Kuidas teha värsse“ ja kuulsa aforismi „luule on sama, mis raadiumi tootmine“ autorile. Juba oma esimeses poeemis „Pilv pükstes“ (1914–1915) hüüatab Majakovski:

Kord arvasin: luua
on lihtsamast lihtsam:
tuli poeet, avas suu ja –
olge lahked!
Aga selgub, et enne
kui hakkab pihta,
terve igaviku haub, kahkvel,
varbad villis, piinab parketti,
nagu pime mõmiseb, kobab,
ja vaevu kõiges, mis hinge settind,
uimleb tobe kujutlusvobla.
Kuni kuupaistest, ohkeist ja ehmeist
nõnda vaaritab luulenööki ta,
tänav tummana lõbutseb, vehkleb:
pole tal, millega rääkida, röökida.5

Näeme siin vastastikust sõltuvust. Poeet sünnib maailma selleks, et koguda kokku tähtsaimad sõnad, näidata „tummale tänavale“, kuidas saab samaaegselt väljendada nii sügavaid mõtteid kui ka hetkelisi emotsioone. Seejuures ei ole poeedil ilma sellesama tänavata vajalikke sõnu kusagilt võtta. Nagu Kotjuh lühidalt formuleerib: õngitsed poeesiat inimeste kõnest.

Kaplinski keerulised suhted eesti keelega ja hiljutine loobumine selles keeles luuletamisest on pälvinud nii kirjanduskriitikute kui ka -teadlaste tähele­panu. Pilve saatesõnas on Kaplinski maksiim sõnastatud nii: „et keel oleks võimalikult loomulik ja kõnekeelelähedane, võimalikult vähe „kunstipärane“ (muide, siit tuleb ka Kaplinski armastus vene ja eesti rahvalaulu vastu). Tuleb rõhutada, et tegemist on just luulekeelega. Kuid – ja see on veel üks keeleline nüanss – Kaplinski justkui nimme ei tee poeetilisel ja üldisel kirjakeelel vahet.

Minu arusaamist mööda on selline lähenemine tingitud kirjanduse enese spetsiifikast ja mitte Kaplinski ühiskonda puudutavatest seisukohtadest: seega, lahkumine eesti luulekeelest oli poeetiline, mitte poliitiline žest. (Tasub meelde tuletada, et pärast luules vene keele juurde pöördumist on Kaplinski avaldanud eesti keeles hulgaliselt publitsistikat ja lühiproosakogumiku.6)

Kaplinski hoiakut („nüüdne eesti keel olevat liiga normeeritud, reglementeeritud, uuendatud, solgutatud“) lahkab oma arvustuses Märt Väljataga: „Imelikul kombel peab Kaplinski selles süüdlaseks keelekorraldajaid, isegi kirjastuste ja lehtede toimetajaid“. Õigluse mõttes toob arvustaja välja, et toimetajatel „tegelikult juba ammuilma erilist [—] mõjuvõimu pole. Ja kui ongi, siis nad püüavad ametnike, teadlaste, mänedžeride ja ajakirjanike pruuki pisutki inimlikkuse ja selguse poole painutada“.7 Ning tõesti, kirjakeel on ametliku olme keel, luulekeel on aga täiesti iseseisev ja sõltumatu moodustis.

Tasakaalu lõhkumine

Eri aegadel võivad luulekeeles domineerida erinevad tendentsid. Nagu juba öeldud, on nii Kaplinski kui ka Kotjuhi uue luuleraamatu puhul dominandiks maksimaalse loomulikkuse taotlemine ning selle tulemusel põhimõtteline heterogeensus. Kotjuhi raamatu saate­sõnas nimetab Jan Kaus seesugust hoiakut täiesti õiglaselt „tasakaalu kaotamiseks“. Kotjuh ise ütleb otsesõnu, et hea luule on kõrgstiili ja prosaismide segamine, tavalise vestluse imeks muundamine. Samalaadset „süsteemi tasakaalu lõhkumist“ näeme põgusalgi tutvusel Kaplinski venekeelse raamatuga. Igasuguste kirjavahemärkideta kirjutatud originaaltekstid on läbisegi tõlgetega, kuhu on ilmunud nii punktid ja komad kui ka teksti jaotamine stroofideks.

Just see keeleline par excellence eeltingimus on motiveerinud mõlema autori poeetika eripära. Kaplinski vabavärss – küll ridadeks liigendatud, kuid ilma kirjavahemärkideta „katkematu voog“ on kergesti kõrvutatav Kotjuhi poeetiliste ülestähendustega, millele ei ole antud värsside kuju. Ka teemad kerkivad mõlemal luuletajal otsekui otsides niisugust keelt, milles oleks võimalik kirjeldada lõputut lüüriliste situatsioonide hulka.

Esitan siinkohal kaks arvustustest pärit iseloomulikku tsitaati, mis kinnitavad teoste sarnasust. Kaplinski raamatu kohta: „Teemadeks on uni ja ärkvelolek, elavad ja surnud, aeg ja ajatus, sõnad ja asjad, olemine ja saamine – ning nende­vaheline piir. Sekka leheuudiseid ja geopoliitikat. Siin-seal leidub allusioone teiste luuletajate ja iseenda loomingule“.8 Kotjuhi raamatu iseloomustus: „igavesed vestlused kirjandusest ja poliitikast, keele- ja stiilianalüüsi katse, massi­meedia klišee, poeetilise teksti lürism ja assotsiatiivne kujundlikkus, lõppude lõpuks toosama vastu võttev teadvus, mis otsib pingsalt toimuva ja lausutu tuuma“.9

Temaatiline kirjusus näib olevat heterogeense luulekeele otsene tagajärg.

 

Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg

 

1 Tõlkes: „End hukka saates, enda vastu minnes / kui öise leegi poole lendav koi, / ma meie keelest tahaks ära minna – / eks selle kõige pärast, mis ma talle võlgnen.“

2 Vt Елена Дорогавцева, Для 33-х неслучайных. Rmt: Игорь Котюх, Естественно особенный случай. Kite, 2017, lk 85.

3 Pean silmas just Kaplinski teost „Wegeneri naeratus“, mis on tervenisti Aare Pilve tõlgitud. „Valgeid ööliblikaid“, mis ilmus eesti keeles Pilve ja Katrin Väli tõlkes, olen juba ühes arvustuses käsitlenud, mistõttu tollest raamatust siin juttu ei tule. Vt „Mõned mõtted Jaan Kaplinski venekeelse luuleraamatu kohta“ (Sirp 11. VII 2014).

4 Olen juhtunud seda teksti kuulma autori esituses: Kotjuh loeb seda rõhutatud vene aktsendiga.

5 Vladimir Majakovski, Armastan. Kolm poeemi. Tlk Arvi Siig. Eesti Raamat, 1981, lk 14–15.

6 Vt Jaan Kaplinski, Jutte. Hea Lugu, 2014.

7 Märt Väljataga, Vikerkaar loeb. Kaks suurt. – Postimees 13. IV 2018.

8 Samas.

9 Юлия Подлубнова, Селфи на фоне спама. – Дружба народов 2018, nr 5. http://magazines.russ.ru/druzhba/2018/5/selfi-na-fone-spama.html

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht