Lootustandev Liiv

Mathura

Juhan Liiv. Oleksin ma luuletaja. Koostanud Karl Muru. Tänapäev, 2005. 120 lk. Karl Muru algatusel on ilmunud uus kogumik klassiku Juhan Liivi luulet nimetuse all ?Oleksin ma luuletaja?. Midagi sisuliselt uut raamatus ei ole, kogu ei pürgi otseselt ei ülevaatlikkusele ega esita Liivi loomingut üheski kindlas kronoloogilises järjestuses. Pigem on raamatu eesmärgiks anda ettekujutus, ülevaade sellest, mida Juhan Liivi luule endast kujutab. Seda ülesannet täidab Karl Muru koostatud kogumik väga hästi ning on kindlasti väärtuslik väljaanne, mis jääb tähtsaks ja praktiliseks ka tulevikus.

Raamat torkab silma kujunduse poolest. Õigupoolest jääb raamatut lehitsedes isegi tunne, et ?Oleksin ma luuletaja? on nii-öelda ülekujundatud: arvestades Liivi luule lihtsakoelisust, võib lavastatud (arvutitöödeldud?) fotode kasutuse vaidlustada. Samuti ei tahaks ma Liivi puhutisest raskemeelsusest hoolimata päriselt nõustuda musta värvi sedavõrd silmapaistva rõhutamisega raamatus. Ent kõigest sellest hoolimata on raamatu liigendatus siiski meeldiv ning pildiosad on peatuspunktid järelemõtlemiseks.

Liivi loomingut on juba analüüsitud palju ning seda saab teha mitmeti. Sellest, mida Liiv tähendas omas ajas ning milline oli tema mõju talle järgnenud autoritele, on räägitud juba üksjagu ning ma jätan selle hea meelega siinkohal teadlikumate inimeste hooleks. Mind huvitab pigem küsimus, mida ütleb Liivi luule meile siin ja praegu, milline on selle sõnum praegusele Eestile. Ja kuidas reageeriksime sellele, kui see ei oleks kuulus klassik Liiv, vaid tegu oleks kellegi tundmatu uustulnuka Liivi värsiridadega? Ehk teisisõnu, mis oleks, kui kontekst kõrvale jätta?

Raamat algab väga sobivalt luuletusega ?Viimne võimalus?, mis sõnastab Liivi loomemoto ning on seeläbi võtmeks ka ülejäänud värssidele. Otsing, mida Liiv oma kirjutistes enim väljendab, on iga kogemuse täielikkus. Liiv ei vali selleks ainult nii-öelda suuri tundeid ja kõikehaaravaid nähtusi, vaid püüab pigem näidata, et kogemus asjadest ja sellega kaasnevad tunded võivad olla täielikud ja endassehaaravad ka näiliselt ebaoluliste objektide puhul. Sedasi muutuvadki tema luuletuste ?peategelasteks? muu hulgas ka kuuseke, pikne, lilleõis. See on eriline avatus ja siirus ümbritseva vastu, mis suudab luua nende käsitlemises Liivile omase kvaliteedi.

Vormiliselt kasutab Liiv selletaoliste kogemuste täielikkuse rõhutamiseks erinevaid vahendeid rahvalaulu kordustest (rahvalaulu/luule sissepõimitus on teine Liivi silmatorkav omadus) haikuliku lühiduse ja lakoonilisuseni (nagu näiteks luuletuses ?Sügise?, lk 67). Ka vormiliselt ei karda Liiv olla lihtne ? pigem ta lausa rõhutab seda, näeb lihtsuses väärtust, mitte piiratud suutlikkust.

Tõdemust, millele Liivi selline nägemus näib rajanevat, on hästi väljendatud luuletuses ?Laulikutele? (lk 112), mis on õigupoolest omalaadne mõtteavaldus luule loomise väärilisest motiivist. Liiv lausub selle luuletuse lõpus: ?on ilu, elu, valu / nii palju ilma sees ? / ja sellest kõik nii vähe / on teie lauludes?

Ehkki Liiv on keskmisele eestlasele ehk tuntum oma valulisemate ja raskemeelsemate värssidega, annab ka käesolev kogumik samavõrd kinnitust tema siirale ilu ja elu imetlusele, kas või erinevate loodusobjektide kogemise ja kirjeldamise kaudu, nagu eespool mainitud. Viimased kaks tunduvad läbilõikes olevat jäänud rohkem tagaplaanile ka tänapäevases eesti luules, mistõttu Liivi küsimust võib pidada aktuaalseks ja adresseerida ka praegusele luuleüldsusele. Selliseid pretensioonituid luuletusi nagu ?Talvine tihane? (lk 73) ja ?Üle vee? (lk 36) võiks tänapäevases kirjanduskriitikas ilmselt pidada isegi lihtsameelseiks. Ent oma näilisele lihtsameelsusele vaatamata hingab neis elusus, mis on iseenesest muutumatu ja aegumatu väärtus.

Ka mitmed Liivi isamaalised, nii-öelda sotsiaalsed tekstid kõnetavad meid tänapäevalgi. Näib, et luuletused nagu ?Omakasu? (lk 47) või ?Eile nägin ma Eestimaad?

(lk 79) ei ole oma aktuaalsust oluliselt kaotanud ega ka kaotamas. Paraku kanname me endiselt mitmeid muresid, mida Liiv nägi ja koges omaaegses Eestis.

On loomulikult kahetsusväärne, et elu kulgedes haarasid Liivi rohkem rusutuse ja raskemeelsuse tunded, sedavõrd, et talle omases kõikehõlmavas tunnete kogemises need ta lõpuks alistasid. Luuletused nagu ?Lauliku talveüksindus? (lk 108) või ?Ei näe enam? (lk 99) on kaotanud väljapääsu ega toimi seetõttu ka samamoodi edasiviivalt ega ka kaemuslikult nagu mitmed tema teised värsid. Ent traagilisest lõpust ja sellele eelnenud süngetest meeleoludest hoolimata leidub Liivi loomingus hulgaliselt ka seda, mis suudab pakkuda teistele lootust ja inspiratsiooni. ?Oleksin ma luuletaja? tuletab seda pärandit taas meelde ning on seetõttu uudsuse puudumisest hoolimata tänuväärne väljaanne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming