Lugedes Pilve ja Pazi

Mathura

Päeval, mil olin otsustanud hakata lugema raamatukogus maha kantud raamatute riiulilt võetud Octavio Pazi luulekogu “Alati on olevik”, leidsin oma postkastist ka Aare Pilve uue raamatu “Näoline”. Tahtmata kumbagi raamatut edasi lükata, lugesingi neid siis paralleelselt ja tulin järgmisele mõttele. Arvan, et nagu iga kirjandusžanr vajab aeg-ajalt vormipiiride kompamist ja muundamist, kuluvad tavatumad vormilised katsetused ära ka kirjanduskriitika valdkonnas. Püüdlemata seekord küll erilist eksperimentaalsust, olgu see siin siiski üks katse ja kajastagu eelkõige lugemiskogemuse mõju ja sügavust.

 

Näoline Pilv

Omadus, mida olen Aare Pilve loomingus alati enim nautinud ja imetlenud, on selle julgus. See pole ehk küll see julgus, mida selle sõnaga sagedamini seostatakse − Pilv ju ei kasuta kirumissõnu, mille kasutamise julgusele vahel ekslikult omistatakse aususe kvaliteet. Ei tegele Pilv ka ühiskonna pettuste ühemõttelise paljastamisega. Tema julgus seisneb võimes ja tahtekindluses olla “näoline”, nagu ta ka uue raamatu pealkirjas sõnastab. Liigne oleks öelda “omanäoline”, sest vastav pürgimus siin puudub. See ei tähenda, et Pilvel omanäolisus puuduks. Mis puudub, on pürgimus. See, mis teeb temast omanäolise, on loomulikkus. Ta paljastab ennast, ent see ei mõju paljastusena kummalisuse või tähelepanu tõmbamise tähenduses. Ühe teksti nimetus ongi õigupoolest “Ekspositsioon: ise”, ekspositsiooni võiks aga vabas tõlkes nimetada ka paljastuseks, enese väljanäitamiseks varjamisteta, muu hulgas iseendale. Peategelase nimeks on muide Aare ja tundmata küll põhjalikumalt Aare Pilve, tundub see siiski kajastavat teatud autobiograafilisi kogemuselemente. See, mis avaldub, on autori loomulik mina. Ning avaldub arusaam, et inimese ja ka asjade väärtus lasub paljuski tema loomulikus “näolisuses”, selles, et tal on nägu, teatud selgroog, midagi, mille taga on inimese isiklik otsustus oma elu ja oleku üle.

Vaevalt oleks muidu võimalik jõuda niivõrd lihtsate ja samas eksistentsiaalselt sügavate sõnadeni nagu Pilve luuletuses “Õhtusööma aeg” (lk 27-28): “õhtuõhk, nagu sajandi/ küpsemine, see hetk, kus sünnib,/ möödapääsmatult lihtne otsus − olla see, kes elab.// aitäh.” Siin möödalibisevaltki lihtsas mõttes kajastub eespool kirjeldatu. Otsus “olla see, kes elab” tähendab just otsust olla ise oma elu elaja, oma kogemuste kogeja ning mitte minna kaasa sellega, mis on justkui paratamatu elumudel, millesse kõik teatud aja ja koha indiviidid peavad mahutuma. Siin kajastub seegi arusaam, et iga inimene valib ise oma kogemused, või vähemasti oma reaktsiooni toimuvale, ning on vastutav nende eest. Selle vastutuse mõistmine võimaldabki saada selleks, kes elab oma elu kõigis detailides, nagu kas või nimetatud luuletuses kirjeldatud praekartulite söömine õhtuhakul. Praekartulite söömaaeg pole seega eksistentsiaalselt vähem tähtis kui miski muu, olgu see siis palvetamine, armatsemine, sündimine, suremine. Keskne on olemasolu tunne, antud juhul tänutundega. Ühtlasi pole see kirjanduslikult vähem sobiv aines kui loodusstiihiad, ühiskonnakorralduse suhe indiviidiga jne, jne.

 

Alaolev Paz

Ei saa midagi parata, mehhiklasest nobelisti Octavio Pazi luulekogu pealkiri toob mulle esimesena ette mu enda viimatise kogu pealkirja – “Kohalolu”, tähendades sisuliselt sama. See, mis on hetkel tõepoolest olemas, on vaid see üürike hetk, mis liigub kummastaval ja imelisel kiirusel tulevikust minevikku. Olevik on − ja kõik muu on vaid me kujutluste või kogemuste projektsioon praegusesse hetke. Rõhutades seda asjaolu pealkirjas, pöördub Paz ka oma luuletustes eelkõige olemasoleva poole. “Tähtederasket ööd, tema keha / puutud, liigutad sina, / suvi, kes sa jõgedes supled, / sina, hingus ühel suul, / maa huultel.” (“Suveöö”, lk 7).

Ometigi pole hetk Pazi jaoks mitte ainult peaaegu olematu oma mööduvuses (või siis vähemasti alalõpmata muutuv), vaid ka ligilähedaselt lõputu. “Üks tume, rannatu sünd / suveöös sünnib. / Ja sinu silmateras sünnib terve taevas.” (sealsamas). Igavik, mis olevikku süüvimisel võib avaneda, võib seega avada hoopis uuelaadse tajumuse ja arusaama eksisteerivast − silmatera, milles sünnib terve taevas. Ühest hetkest võib tema külluses kirjutada terve luuletuse või kas või terve romaani. Ja ehkki Pazi puhul teostub see vahel ka mõnevõrra sürrealistliku valiku mitmekesisusega, osutab see siiski hetke arvukatele võimalustele. (Ehk on see küll minu meelevaldne tõlgendus, ent kuna Paz ise on öelnud, et “teosed on peeglid, mis kunagi ei peegelda neidsamu pilte, teosed avavad niihästi autori, kes neid kirjutab, kui ka lugeja, kes loob need taas”, tundub täiesti eemalseisev ja nii-öelda autoripuhas lugemine, sealhulgas ka kriitiline lugemine võimatu.)

Ehk just see idee − “olevik on külluslikult alati” − teeb Pazist ajakohase ja väärtusliku autori, kellel on, mida öelda, ka oma kodumaast nii kaugel pinnal, niivõrd erineval sotsiaalkultuurilisel maastikul. Inimesele, kelle elu kulgeb suuremasti mures, hirmus või unistuses tuleviku ees, või siis mineviku valu kurvastavas kandmises või möödunud rõõmu taaskordamises, peaks mõte oleviku ja vaid oleviku tõelisest olemasolust ja alalisusest mõjuma vabastavana. Inspireerivana. “Ruum pöörleb / Maailm kisub lahti oma juured / Rohkem koidikuvalgusest ei kaalu meie / Lamavad kehad” (“Terve tuul”, lk. 51).

 

Kattumised ilma ühisosata

Olen kolleegidelt erakkondlaste, sealhulgas ja ehk just eeskätt Aare Pilve kohta kuulnud arvamust, et nende (selle) autorite (autori) jaoks on primaarse tähtsusega see, kuidas kirjutada. Olen sellega ositi päri ja ositi mitte. Kahtlemata seab Pilv endale laiemaid ja ühtlasi suuremat täpsust nõudvaid sihte kui näiteks NAK-lik lust või pehklik iroonia (“Tuigu kui tuled”, 2006), mis üht kitsavõitu sihti tabades lööb küll pisut sädemeid, ent sellest mööda kukkudes langeb kergesti unustusväärsesse tühisusse.  

Ent see, mida võib ühest vaatepunktist tõlgendada kui kirjutamisviisi olulisust, võib teisest punktist vaadatuna näha ka täpsusena, millel võivad olla ratsionaalsed, sagedaminigi aga tunnetuslikud põhjused. Tulemuseks polegi ülevoolav tundekülv, pigem peenekoelisem ja mõõdetum kirjeldus. Viimane väide kehtib nii Pilve kui Pazi puhul. Igal sõnal on kaal, samas kui autor ise oma kaalu (ehk kaalukust) ei dikteeri. Igal sõnal on põhjus, kuigi autor seda meelevaldselt ei põhjusta. Paz ütleb: “Sõnad, laused, silbid, taevatähed, mis keerlevad ümber kindla keskme. Kaks keha, hulk olendeid, kes saavad kokku ühes sõnas. Paber täitub kustutamatute tähtedega, mida keegi ei lausu, keegi ei dikteeri, mis on siia langenud ja süttivad ja põlevad ja kustuvad.” (lk. 26-27).

Mõnevõrra kummaliselt ei tohi siit siiski järeldada, et Pilve ja Pazi maailmal oleks suur ühisosa. Teatud “ideoloogilistest” sarnasustest (ideoloogilistest ülimalt tinglikus tähenduses) hoolimata jäävad nad üksteisest kaugeteks reaalsusteks. Eesti kirjandusest sobiksid Pazi sisulisemateks mõttekaaslasteks ilmselt Suits või Alliksaar või uuemast ajast võib-olla Kaevats.

Justkui paratamatusena viib aga Pazi looming ka küsimuseni edasise luule otstarbekusest: kas on põhjust uuesti kirjeldada igimuutuvat olevikku, kui sõnum lasub pigem oleviku olevuse teadvustamises kui käesoleva hetke kirjapanekus? Aare Pilvelt leidub sellele vastus tema loomingulises olekus, tema loomingu “minas”. Seisund, mis sealt kajastub, viitab loomingu loomulikkusele, peaaegu et paratamatusele, mis ei dikteeri selle vastuvõtu viisi, mis ei pretendeeri uusavastuslikkusele või põhjapanevusele. Loomisel ei ole justkui eraldiseisvat põhjust, sest anne on antud ja seda osana inimesest. Ja ses mõttes kaotab tähtsuse ka vormiline selgepiirilisus või ettemääratus − nagu “Näolise” puhul, mida ei saa ilmselt nimetada luulekoguks (vähemasti mitte traditsioonilises mõttes) ega ammugi proosaraamatuks.

 

Kokkuvõtteks

Nagu näha, ei ole ma praeguse vaatlusega jõudnud suurt kaugemale kummagi raamatu esimesest kolmandikust. Rääkida võiks veel paljustki, nagu Pilve korduv unenäolisus, kus teksti lõpp on alles millegi suurema algus, millesse lugeja ise peab valguma ja selle täitma. (Paz ütleb selle kohta: “Sa pole muud kui uni, ent sinus und näeb maailm.” − lk 30.)

Olen seega lühidalt vaadelnud kahte erineva kultuurilise ja põlvkondliku taustaga meie kaasaegset luuletajat. Kui meenutada Jan Kausi mõtisklust kirjanduskriitika võimalikest kriteeriumidest (vol.1, mõned Sirbid tagasi), siis võiksin lisada, et esimest pole ma kunagi kohanud ega tea tast üldsegi kuigi palju, teise puhul on tegu mu pikaaegse tuttava ja mõttekaaslasega. Võib mu kriitikat siis seetõttu pidada ühel puhul (Paz) oluliselt objektiivsemaks, või vastupidi, tuleks mu kriitikat pidada põhjendatumaks ja ses mõttes objektiivsemaks teisel puhul (Pilv), sest tunnen siinkohal palju paremini üldist kultuurilist ja kirjanduslikku konteksti, milles teos loodud ja ilmunud?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming