Lugejad ostsid raamatuid, et neid mitte lugeda

Boris Veizenen

Jelena Skulskaja, Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda. Tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub, toimetanud Krista Mõisnik. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2013. 134 lk. Lugeja, kes avab romaani „Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda” ootusega, et leiab traditsioonilise realistliku käsitluse varasemate põlvkondade elust ja muredest, sõjast ja asjadest, saab paraku pettuse osaliseks. Jelena Skulskaja uus teos on kõike muud kui nostalgilis-ajalooline narratiiv. Pigem võib seda nimetada väikeseks ja kompaktseks postmodernistlikuks mängukarbiks, irooniliseks marionett-teatriks, kus, nagu on ka omane paljudele uut mänglevat reaalsust loovatele raamatutele, on vähe teksti elusügavat mahedust, usutavaid karaktereid ja põhjalikult välja joonistatud tausta. Selle asemel on võõristav ja osaliselt sarkastiline, osaliselt ükskõikne mänguruum, mida tuleb täita väga erinevate virtuaalsete mängudega, absurdi viivate suhetega marionett-tegelaste ja eri süžeeliinide vahel.

Skulskaja balansseerib nõukogude reaalsusest inspireeritud groteskse, ehkki võrdlemisi õrna düstoopia ja Pedro Almodóvari vaimus käsitletud seebiooperi vahel. Jah, tema tegelased on ainult puhtalt funktsionaalsed viirastused, mis alluvad ühele või teisele autori loodud paradoksile, ning nende Daniil Harmsi loomet meenutavale veidrale surmale on väga keeruline kaasa tunda. Jah, teose süžee ei ole püsiv ega konkreetne: esialgne absurdne detektiiv-uurimine, mille käivitab huvi teada saada, kes olid kirjaniku raamatu ostnud kaheksa lugejat, toob esile hoopis palju olulisema uurimuse autori ja lugeja suhetest, autori surmast ja ülestõusmisest tema lugejas, isegi raamatulugemise tarbetusest (piisab vaid pealkirjast ja esimesest lausest). Jah, teose maailm oma pilkava antiutoopilise taustaga (kirjeldatakse ju sellist toredat ühiskonda, kus kõike tehakse vabatahtlikult, aga ikka kohustuslikus vormis) võib tunduda lugejale tehnilise ja kuidagi kunstlikuna, kuid ei ole siiski kunagi must-valge.
„Meie emades” põrkavad kokku ametlik ja silmakirjalik loosungite ühiskond ning mõned isiksused, kelle suuremaks saavutuseks ei ole isegi mitte raamatute kirjutamine, vaid elamine dissonantsis teistega, vabadus elada oma elu õnnetult. Ei ole head ega halba: igal tegelasel on oma mitmekülgne saatusemuster, kus on nii meeldivaid kui ka võõristust tekitavaid jooni. Selline on näiteks jutustaja-tegelane, ajakirjanik, hooplev ja ühtaegu kade, usin linnavõimude abiline ja reaalsuse lakeerija, kelle pärast juhtub kirjaniku elus nii mõndagi ning kes võtab viimaks üle nii kirjaniku stiili kui eluraskused. Sellised on ka teised tegelased-lugejad, kes ostavad ühel või teisel põhjusel kirjaniku raamatu, kuid piirduvad ainult selle esimese lause lugemisega. Me avastame nende väga keerulised seosed, nende kokkupuuted kirjaniku ja ajakirjanikuga, lõpuks näeme ka nende jaburat surma, mis seostub iga kord erineval viisil kirjaniku raamatu mitte-lugemisega. Neil tegelastel ei ole nime, on antud ainult elukutse või viidatud nende vanusele või iseloomulikule tunnusele: Poiss, Mööblimeister, Perenaine, Härjasilm jne. Oluline ei ole nende taust, vaid osutus hõredale sidemele kirjeldatud „ideaalühiskonna” mudeli ja seal elavate inimeste vahel.
Ühiskond on Skulskajal tõesti imelik: siin käiakse lastega krematooriumi avatud ahjude päevadel ja pihitakse erilisel tseremoonial oma kõige sügavamaid saladusi, mõrvarid saavad lahata oma ohvrite laipu ning nad peab kutsuma ka lahkunu peietele. Kohati võib küll leida jooni, mis võiksid satiiriliselt kajastada möödunud nõukogude reaalsust, kuid tuleb tunnistada, et autori objekt on hoopis tänapäevane demokraatlik riik, küll päris iseäralik ja kahtlane. Terve teose vältel on kirjeldatud lausa terrorismini ulatuvaid konflikte linnavõimude ja roheliste vahel (nende asemele võib panna ükskõik missuguse opositsiooni, autor ei soosi kumbagi poolt). Kirik toetab alati neid, kellel on rohkem võimu. Niisugune võlts ja kaootiline elukorraldus tegelikult nõuabki postmodernistlikku irvitust, milleks Skulskajal ongi õnnestunud luua väga kompaktne ja lakooniline mängumaailm. Raamat on õhuke, aga täis ootamatuid kujundeid ja üllatavaid pöördeid.
Kuivõrd on võimalik rääkida „Meie emade” seosest Eesti elu ja kultuuriga? Paraku mitte palju, ainult ühes kohas mainitakse, et tegevustik toimub kusagil Baltikumis. Küll aga on põnevad ja rikastavad viited vene kirjandusele ja kultuurile, mille autor on põhjalikult läbi mänginud terve teose vältel, alates Aleksandr Puškinist ja lõpetades Sergei Prokofjevi ja Dmitri Šostakovitšiga: need ei illustreeri ainult kirjanik-tegelase loomingulisi vaateid, vaid on raamatus seotud „emade, kes ostsid asju” põlvkonnaga. Võikski üldistavalt väita, et Skulskajale ongi emad just nimelt minevikuline vene kultuur, mida enne nauditi, aga nüüd kasutatakse pigem uute mängude toorainena. Tähelepanuväärne on ka see, et asjade ostmine ei ole teoses seotud nende konkreetse ja argielulise vajadusega. Neid osteti ülima ja suurema eesmärgi nimel (vältida tulevast sõda). Sama olukord otsekui peegeldub kõverpeeglis tegelasest kirjaniku raamatuga: otse vastupidiselt loodab autor, et seda ostetakse ja loetakse mingil olulisel ja abstraktsel põhjusel, kuid selle asemel on tema potentsiaalsed (mitte-)lugejad selle soetanud näiteks emade retseptide pärast või siis leiab see kasutamist katkise suusa parandamiseks jne. Raamatueksemplaride saatus saab palju olulisemaks ja sümboolsemaks kui nende teadmata sisu. Nukra ja kahjuks realistliku tänapäevajoonena ilmneb ka mitte-lugemise motiiv – ükski tegelane ei jõua raamatu lugemisega eriti kaugele.
Kui mõelda Juri Lotmani kirjeldatud eluloolisusele ning pidada silmas, et Skulskaja ja tema nimetust kirjanikust tegelase teose pealkiri on sama, muutuvad „Meie emade” ilukirjanduslikud raamid veelgi avaramaks ja lugejale avaneb võimalus nautida lisaks mõningaid metatekstuaalseid seoseid ja viiteid. Asjade ehk kirjanduse või koguni terve kultuuri tarbimise põhimõte erineb põlvkonniti – suurest ideaalsest armastusest ja austusest argise pühadusevabaduseni. Nii ei ole „Meie emad” mitte ainult väike düstoopia või tänapäeva ühiskonna suhtes kriitiline teos, vaid pigem kultuuri tarbimise, kultuuri vastuvõtmise ja lugemise uurimus. Ka mitte-lugemine osutub lugemiseks*  – selliseks, mis ongi üks mänguline protsess, reebus ja peitusemäng. Skulskaja raamat, mis on tihtipeale emotsioonitu ning pole maailmakirjanduse kontekstis enam päris uudne, tagab siiski meelepärase ajugümnastika ning pakub ohtralt kujukaid sürreaalseid detaile ja postmodernistlikke tõdesid. Selleks on aga siiski vaja lugeda pealkirjast veidi kaugemale.

* Vt ka Pierre Bayard, Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud? Kultuurileht, 2008.