Luhtumise labürindid

Kärt Hellerma

Doris Lessing, Vanaemad. Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer. Loomingu Raamatukogu 2012, nr 38. Ja ma tundsin koos temaga, et minu elu nagu tema elugi võib tuua meile midagi mitte plahvatuslikult, vaid salakavalalt halba.Doris Lessing, „Kui vanad suudaksid” „Kurjus,” kuulutas Mary lõpuks huultega, mis näisid olevat muutunud taignaks või saviks. Ja kui Rozi viimased naerupahvakud nendeni ulatusid, puhkesid noored naised nutma ja jooksid mööda rada minema, ära oma meeste ja meeste emade juurest.Doris Lessing, „Vanaemad” Mario Vargas Llosa räägib oma kirjades „noorele romaanikirjanikule” muu hulgas ka veenmisjõust, millega kirjanik vähendab vahemaad fiktsiooni ja reaalsuse vahel: „See ongi see võimas trikk, mida suured romaanid teha suudavad: panna meid uskuma, et maailm on selline, nagu nad jutustavad, et ilukirjandus ei ole see, mis ta on: põhjalikult lahti võetud ja uuesti kokku pandud maailm, et rahuldada seda jumalatapjalikku (reaalsuse uuesti loomise) iha, mis romaanikirjaniku kutsumust – kas teadlikult või mitte – hingestab” (Mario Vargas Llosa, „Kirjad noorele romaanikirjanikule”, tõlkinud Ott Ojamets Loomingu Raamatukogu 2011, nr 15-16). Võime panna lugejad jutustatut otsekui omal nahal läbi elama kehtib  Doris Lessingi „Vanaemade” puhul täiel määral, aga mõtteliselt, hirmutava, kurja illusioonina. On ju kirjanik selle loo komponeerinud täppisteadusliku meisterlikkusega, käitudes lugejatega nagu madu hiirega, kelle ta enne allaneelamist pilguga halvab. Ideaalselt vormistatud kirjandusteose nautlejatele on Doris Lessingi „Vanaemad” kahtlemata absoluutne pärl, mis võiks loova kirjutuse seminarides olla õppematerjalina igale „noorele romaanikirjanikule” eeskujuks. Dramaturgiliselt köitev, intrigeeriv tekst? Jah, muidugi. Vormikaanonit silmas pidades on kõik õige, isegi täiuslik. Lessing on halastamatu, aga perfektne – seega professionaal. Kas piisab sellest nentimaks, et romaan on hea?

„Ükski teema kirjanduses ei ole hea või halb,” märgib Llosa veel, justkui illustreerides salakavalat mõju, mida Lessingi lühike, aga dramaturgiliselt pingestatud tekst lugejale avaldab. „Vorm on see, mis muudab ühe loo isikupäraseks või triviaalseks, sügavaks või pealiskaudseks, keerukaks või lihtsaks, mis annab tegelastele tihedust, mitmemõttelisust ja tõepära või teeb nad elututeks karikatuurideks, nukunäitleja marionettideks.”

Omadustest, mida Llosa heale kirjanikule omistab, võiks „Vanaemade” puhul välja tuua selle, mis tundub olevat selle teksti puhul kõnekas, nimelt „jumalatapjalikkuse”. Lessingi romaanis pole Jumalast või mõnest teisest oletatavast (nähtamatust) komblusvalvurist pisematki jälge. Sellest hoolimata raamat hüpnotiseerib ja tekitab omamoodi pahupidise katarsise.

Llosa mõistetega jätkates: pigem kasutab Lessing „Vanaemades” „kõiketeadva jutustaja” vaatepunkti, kes jutustab sündmustest väljastpoolt ja justkui kõikehõlmavast perspektiivist. Llosa nimetab sellist jutustajat „tüüpiliseks Jumala rivaaliks”. Sümboolne Jumalaga rivaalitsemine ja Jumala tapmine on nüüdiskultuuri kontekstis tavaline. See on sisuliselt kontiinum, teatud pidevuse tähistaja. Õieti on tegemist pidevusega, mille kultuuriliseks peegelduseks on rahutu ja ängistatud, ajastu (võlts)norme orjav sisemiselt pidetu inimene.

Kalestunud ja tuhakarva

Intervjuus Krista Kaerale on Doris Lessing öelnud: „Me elame omamoodi kirjanduse kuld­ajastul, kuigi me ei taha seda tunnistada. Kirjutatakse nii imelisi raamatuid ja me võtame seda kui loomulikku asja” (Postimees 27. I 2007). Tahaks ütlejaga nõustuda, sest on ju tegemist kirjanikuga, kes on saanud Nobeli, kõige ihaldusväärsema kirjandusauhinna. Ent kas pole küsimus eelkõige kriteeriumides, mille põhjal pidada üht teost imeliseks, aga teist mitte? Kui lasta pilk üle Nobeli kirjandusauhinna laureaatide nimistu ja iseäranis nende loomingu üldiste tunnuste, siis on muutused olnud kõnekad – ja seda pelgalt ühe sajandi jooksul, mil seda on välja antud. Näiteks „nullindatel” sai preemia mitu naiskirjanikku (Elfriede Jelinek 2004., Doris Lessing 2007., Herta Müller 2009. aastal), mis võib muu hulgas olla ka igati heaks kiidetav märk poliitilisest korrektsusest, aga kui võrrelda nende loomingu parameetreid kas või Selma Lagerlöfi (Nobeli laureaat aastast 1909) või Sigrid Undseti (1928) omadega, siis on sisuline vahe määratu.

See on tegelikult eraldi uurimisteema – võrrelda Teise maailmasõja eelsete ja järgsete nobelistide loomingus kajastuvat ainestikku, tegelasi, sündmusi ja kujundimaastikke. Mis on neis ühist, mis erinevat? Missugused kaared ja mustrid välja joonistuvad? Põnevaid psühhoanalüütilisi ekskursse pakuvad eriti võrdlused suurema ajalise vahemaa tagant.

Näiteks Selma Lagerlöfi kristlikku moraali kandvad, hingepuhtust ihalevad tegelased tunduksid Lessingi loomingu kõrval olevat pärit kui mõnest lootusetult eluvõõrast muinasjutust. Kõrvutus on muidugi kistud, aga pikemas perspektiivis ilmekas. Meie aja inimesekujutelmade keskmesse on liikunud pigem standardid, mis lähtuvad inimese pahelisusest ja näitavad teda kui väheusaldusväärset olendit. Ja ometi on iga kirjanik omal kombel moralist, millegi puuduva järele januneja.

Kuigi „Vanaemade” sisuks on ebaloomulikud armusuhted ja vajadus neid varjata, on ka Lessing moralist. Ta esindab vaimset situatsiooni või seisundit, mille kultuurilisel „jääkalal”, seda üha reflekteerides me tänagi elame. Peaasjalikult taandub see vanale tuttavale küsimusele: kuhu on kultuur liikunud pärast traumaatilist XX sajandit? Pole vahet, kas nimetada seda nõutuseks, depressiooniks, häbiks või obsessiooniks – või lihtsalt pettumuseks ei-tea-isegi-miks – see näikse olevat kaasa toonud pärsituse, isegi keelu väljuda mingist pealesunnitud varitegelikkusest, mis sisuliselt muudab igasuguse eheda tundeelamuse iseenda paroodiaks. Lessingi raamatud pole küll paroodiad, aga lood, mida ta jutustab, on ometi obsessiivsed, lähtuvad inimesest, kes jääb ühiskonnale ja iseendale üha jalgu.

Millest see tuleb? Usk ratsionaalselt toimivasse inimesse on kõikuma löönud, see mõlgub vaid meeles kui purunenud reliikvia. Kust leida tuge, kui ümberringi on vaid varemed ja määndunud maa? Asemele asub fantoom, teatud kalestumisele viitav intellektuaalne hoiak, kõik-on-läbi-mask. Suuna põhjenduseks sobib Theodor Adorno tuntud ütlus (või õigemini selle ligikaudne interpretatsioon), nagu tähendaks „teadlikkus hukatusest” seda, et pärast Auschwitzi pole enam luuletuste kirjutamine võimalik.
 
Tõtt-öelda on see masendav. Säärase loogika alusel peaks veel mitu põlvkonda käima terve eluaja silmad maas ja kandma tuhakarva rüüd. Ja isegi nende looming peaks olema tuhakarva. Kas süükoorem, mis nende õlgu valusalt soonib, üldse kunagi kaob? 

Selle kohta, kuidas defineerida kataklüsmide-järgset inimest ja tema psüühilist olekut, pakuvad kirjanikud muidugi erinevaid variante. Lessingi oma on vaid üks neist. Nii polegi küsimus ilmselt luuletamise võimatuses/võimalikkuses, kuivõrd selles, et toimunu mõtestamine võib võtta veel põlvkondi.

Sünge varju all

Kirjandus tõstatab probleeme. Kirjandus on kommunikatsioon. Kirjandus peegeldab ühiskonda, sobrab selle pimedamais soppides. Kirjandus lõikab ja nüsib su nahka, sorib su sisikonnas. Kirjandus avab paised, ilmutab su salajasemad ihad. See nüüdiskultuurile omane kontseptsioon on Lessingile iseloomulik olnud ka varasemais teostes – mõnes rohkem, teises vähem. Sa oled eksirändur, vilets inimputukas, lootusetult luhtuja, osutavad Lessingi sisemistest painetest kurnatud tegelased pea alati. Nii mässivad ka „Vanaemade” peategelased end valede võrku ja hävitavad peale enda ka oma laste pereõnne. Allakäik on kiire ja trööstitu.

Romaan on ökonoomse sõnakasutusega, elav, esitatud episoodidena, mille vahele jääb hulk pingestatud, kõnekat vaikust. Selles tekstis ei ole Lessingile üldiselt omast ühiskonnakriitikat, fookus on nappidel, hävitavatel, justkui muuseas pillatud fragmentidel, mis koorivad lahti inimliku nõrkuse ja heitlikkuse.

Lugeja armutu rooskamine, talle kõverpeeglite nina alla sorkamine on Lessingi isikupärane võte, tema „jumalatapmise” sünonüüm. Meisterlikult mitmeid kirjandusžanre valdav Lessing on nii psühhoanalüütik, intellektuaal kui ka visionäär – lisaks ka professionaalne suhtekirurg, kes avab terava skalpelliga eraelulisi mädapaiseid.  Tema looming vastab hästi nende kriitikute ootustele, kes väidavad, et kirjandus peabki tegema rahutuks, olema ebamugav ja ebaõdus. „Vanaemad” just selline ongi. Enamgi veel, see on nagu eufooriline liug mäest alla, ood minnalaskmisele ja salajasele meeleheitele. Nimelt see, ükskõikne ja hajameelne triivimine iseenda elus loob „Vanaemade” moraalset kliimat – mitte niivõrd seal eksponeeritud suhtenelinurk.

Muide, ka nobelistide loomingu peamine muutuja ei puuduta mitte niivõrd kirjanduse ja moraali seost, vaid kirjanduse ja ühiskonna seost – eelkõige kirjanduse võimet luua elust suuremaid tegelasi.

Paljastada inimeses keegi, kes on endale lihtsalt vastik? Lasta tal hooga mäest alla sõita ja vaadata, mis saab? Miks mitte? See ongi Lessingi teema. Juba „Kuldses märkmeraamatus” (1962), oma läbimurdeteoses, kõneleb  kirjanik „kokkuvarisemisest” kui millestki, mille abil on võimalik terveneda või tervendada.

Tervenemist aga ei sünni. Ikka ja jälle iseloomustab tema tegelasi – ja mitte ainult „Vanaemades” – mingi ebamäärane jõuetus, aneemilisus või rusutus. Nende igapäevaelu leiaks kui aset mingi sünge varju all, mida on isegi raske defineerida. Ei küündi seda tegema mis tahes adornolik diagnoos. Selles mõttes sarnaneb Lessing paljude teiste nüüdiskirjanikega – andekas kirjanik, aga nii neetult pessimistlik, nii kohutavalt halastamatu. Kriis, kriis, karjub selline kirjandus. 

Minu jaoks on Lessingi loomingus liiga palju viha, tõrksust ja pahaendelisust – aga ma imetlen tema loomingulist viljakust ja võimet kirjutada võrdselt huvitavalt mitmetes žanrides.

Tunnustus tõlkijaile

Väärtkirjanduse tõlked on meie kõrgkultuuri oluline osa ja lubavad meil tunda uhkust selle üle, et oleme kultuurrahvas. Pealegi on ajal, mil ilukirjanduse lugemine ja ostmine on drastiliselt vähenenud, iga maailmakirjanduse sõõm erilise väärtusega.

Eesti keele nüansirohkuse ja stiililiste võimaluste avastamine nõuab aega ja süvenemist. „Minu sõnavara inglise keeles (eriti passiivne) on ilmselt suurem kui keskmisel eesti lugejal, kuid sellegipoolest vajan tõlkima hakates peaaegu iga lause puhul sõnaraamatut, et kontrollida nüansse, sõnade ja väljendite tagapõhju, kultuurivihjeid ja pärisnimesid”, on Lessingi „ihutõlkija”  Krista Kaer öelnud. („ah, mis me ikka tõlgime …”, Postimees 4. VI 2011). Ka kogenud vahendaja töö pole kerge, osutab see.

Vahest tuleks heade tõlkijate tööd eesti kirjakultuuri püsimajäämise eest senisest rohkem tähele panna? Kui eesti kirjanikud on sunnitud loomingule keskendumise asemel aina oma olemasolu õigustama ja võitlema meeleheitlikult oma koha eest päikese all, langeb tõlkijate õlule üha suurem vastutus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht