Luksuslik diktaatorlik kultuuritegu

HEIDI IIVARI

Kaheksa eesti luuletajat soome keeles ja kaheksa soome luuletajat eesti keeles samade kaante vahel – selline on Eeva Pargi koostatud ambitsioonika luulekogu „8+8“ struktuur. „8+8“ luuletajad on Aapo Ilves, Mihkel Kaevats, Kätlin Kaldmaa, Doris Kareva, Kalju Kruusa, Eeva Park, Jürgen Rooste ja Triin Soomets Eestist ning Claes Andersson, Esa Hirvonen, Vilja-Tuulia Huotarinen, Riina Katajavuori, Juha Kulmala, Kalle Niinikangas, Susanne Ringell ja Katariina Vuorinen Soomest. Võrdselt ei kohelda ainult kaht riiki, vaid võrdselt palju ruumi on antud nii nais- kui meessoost luuletajatele, mis kahjuks ei ole alati enesestmõistetav luulekogude puhul. Lisaks on kogumiku puhul lausa luksus, et igalt luuletajalt on koguni kümme teksti. Tavaliselt tuleb teha valik, kas esitleda vähem luuletajaid ja rohkem tekste või rohkem luuletajaid, aga vähem tekste. „8+8“ ei ole pidanud ülemäära alluma kvantitatiivsetele tingimustele ja see tuleb ka kvaliteedile kasuks.
Nõustun Harri Rinnega, kes nimetab oma arvustuses luulekogumiku „8+8“ koostamist kultuuriteoks.1 Luulet eriti ei tõlgita. Luulet ei osteta, ütlevad kirjastajad. Aga kuidas osta midagi, mida pole olemas? Luule tõlkimine võtab aega, paneb närvid ja verbaalse intelligentsuse proovile ning saab lõpuks rängema kriitika osaliseks kui proosa. „8+8“ algtingimused on olnud head, aga tulemus on väärt ka tänu Eeva Pargi pikale ja pühendunud tegevusele luuletajana ja tõlkijana nii soome kui eesti kirjandusmaastikul. Park teab, mida valida luulest ja keda valida seda tõlkima. Kuigi eesti luulet ilmub soome keeles ja vastupidi võrdlemisi vähe, on olukord selles suhtes helde, et meisterlikke tõlkijaid on võtta mõlema keele jaoks. Kogumiku „8+8“ eesti luule on soome keelde tõlkinud Merja Aho, Varja Arola, Jyrki Kiiskinen, Anniina Ljokkoi, Katja Meriluoto ja Hannu Oittinen. Soome luule on tõlkinud eesti keelde Kätlin Kaldmaa, Kalju Kruusa, Asta Põldmäe, Eeva Park ja Mari-Liis Roos ning Soome luuletajate rootsi keeles kirjutatud luulet Mati Sirkel ja Eha Vain.
Kõrgel tasemel tõlketööd pandi tähele eelmisel aastal Soomes, kui YLE ehk Soome Rahvusringhääling auhindas Eeva Parki „8+8“ eest Tõlkekaruga ehk preemiaga Kääntäjäkarhu. Esimest korda anti auhind luulekogumiku eest, mis koosneb mitme luuletaja loomingust. Kogumikku võib õnnitleda topelt­edu eest, sest „8+8“ üks poeete Juha Kulmala pälvis raamatuga „Pompeji rõõmsad päevad“ („Pompeijin iloiset päivät“, 2013) ka YLE Tanssiva karhu ehk Tantsiva Karu luuleauhinna. Kulmala luulekogu valiti parimaks peaaegu 200 luulekogu hulgast. „8+8-s“ ongi palju auhinnatud soome luuletajaid, ega ükski nendest ole päris tundmatu ka Eestis. Kõikide „8+8“ soome luuletajate tekstid pole küll varem raamatukaante vahel eesti keeles ilmunud, aga vähemalt on nad Eesti publikule tuttavad kirjandusfestivalidelt.
Kuigi tegemist on nii sisu kui vormi poolest mahuka luuleteosega, ei ole „8+8“ antoloogia. Allikad ehk originaalluulekogumikud, kust luuletused on välja valitud, on ära märgitud, aga ees- ega järelsõna või tutvustust luuletajate kohta kogumikus ei ole. Küsisin Eeva Pargilt selgitust ja ta vastas, et „8+8“ koostamisel oli talle oluline ainult autorite looming, mitte niivõrd see, mida mõni kirjandusteadlane nende puhul arvab või ütleb. Seetõttu ta isegi ei kaalunud järelsõna võimalust. Lisaks rõhutas Park, et ta oli kogumikku tehes ka teadlikult „diktaatorlik“. Pargi vastusest võib järeldada, et „8+8“ eesmärk ei olegi anda mingisugust läbilõiget Soome ja Eesti tänapäeva luulest (kuigi Pargi valik tegelikult teeb seda päris hästi), vaid see esindab ühe luuletaja ja tõlkija arusaama heast luulest. Siiski leian, et valiku põhimõtted ja koostaja positsioon ehk kogumiku sünnilugu oleks väärinud ees- või järelsõnas sõnastamist juba sellepärast, et vältida kogumiku käsitlemist ja hindamist antoloogiana.
Üldjuhul on mitme luuletaja loomingu kogumiku koostamine riskantne, kuna see annab alati arvustajale võimaluse viriseda selle üle, millised luuletajad on jäetud kogumikust välja. Alustan teisest otsast: nii antoloogiate valikud kui ka üksikute luuletajate kogumike avaldamine kattuvad mingil määral ja näitavad, et nii Eestis kui ka Soomes on olemas teatud naaberriikide lemmikluuletajad, keda kiputakse tõlkima rohkem kui teisi. Eesti keelde on varem tõlgitud Claes Anderssoni2 ja Riina Katajavuori luulet3 ja nemad leiab ka „8+8-s“. Küsimus pole selles, et armastatud poeedid Andersson ja Katajavuori ei vääriks veel ja veel tõlkimist, aga vahelduseks oleks võinud esitleda seni eesti keeles ilmumata luulet näiteks Soome eksperimentaallüürika laiast repertuaarist. Kogumikus „8+8“ kõlab tugev soome proosaluule traditsioon, aga ka beat ning esindatud on Turu ja Helsingi koolkonna nimekaimad luuletajad.
Soome keeles on saanud lugeda kõiki „8+8-s“ esindatud luuletajaid,4 v.a Mihkel Kaevatsi ja Kätlin Kaldmaa loomingut, mis on eriliselt värske õis tõlkepõllul. Võib-olla oleks võinud mõne juba Soomes hästi tundud ja loetud eesti luuletaja asemel esitleda näiteks Eda Ahit ja Contrat, keda – nii põnevalt erinevad luuletajad, nagu nad on – ühendab riimikasutus. Hannu Oittinen, kes on tõlkinud suurema osa „8+8“ eesti autorite loomingust – eriti tõstan esile Aapo Ilvese „Talsingin valssi“ (lk 97) –, on imetlusväärselt vahendanud ka varem eesti riime ja haikusid soome keelde.5
Juha Kulmala kirjutab Kalju Kruusa tõlkes mateeria ja vaimu (luule) suhtest järgmiselt: „omaette jäetuna / kasvab kogu mateeria / kui tas elu on / luulevormi / või sureb“ (lk 109). Seda võrdlust rakendades võib öelda, et luulel on vaja materialiseeruda raamatu või muul esitamise kujul või see sureb. „8+8. Eesti ja Soome luulet. Suomalaista ja virolaista runoutta“ annab oma suurepärase panuse selleks, et luule jätkaks elu lähedastes, aga siiski väga erinevas keeltes nagu soome ja eesti keel. Järgmine „8+8“ on juba töös, nii et jään huviga ootama, milliste valikute ette Eeva Park jõuab jälle ∞

1   Elo 2013, nr 5. http://www.tuglas.fi/index.php?id=1807.
2   Claes Andersson, Külm on, tuli lahti. Kuus viimast luulekogu. Eesti Keele Sihtasutus, 2006.
Eha Vain (koost), Kiirus vaikuse sees. Luulet üheteistkümnelt maalt. Eesti Raamat, 2006. (Soome luuletajad Inger-Mari Aikio-Arianaick, Claes Andersson, Märta Tikkanen, Saila Suiluoto.)
3   Jan Kaus (koost), See sama soolane meri. Soome tänapäeva luule antoloogia 2004. Pakett, 2004. (Soome luuletajad Olli Heikkonen, Jouni Inkala, Riina Katajavuori, Jyrki Kiiskinen, Tapani Kinnunen, Tomi Kontio, Timo Lappalainen, Saila Susiluoto, Panu Tuomi, Johanna Venho.)
Eha Vain ja Eeva Park (koost), Teisele poole sinist. Luulet kümnelt maalt. Eesti Raamat, 2004. (Soome luuletajad: Jyrki Kiiskinen, Riina Katajavuori.)
4   Talo meren ääressä. Valikoima virolaista nykyrunoutta. Runoyhdistus Nihil Interit, 2011. (Luuletajad Kristiina Ehin, Doris Kareva, Kalev Kesküla, Hasso Krull, Tõnu Õnnepalu, Jaan Pehk, Paavo Piik ja Triin Soomets. Jan Kausi eessõna.)
Ajattelen koko ajan rahaa. Kivikovaa virolaista nykyrunoutta. Johnny Kniga, 2006. (Luuletajad Jürgen Rooste, fs, Elo Viiding, Toomas Liiv, Aleksander Suuman, Kivisildnik, Kalev Keskküla, Asko Künnap, Kristiina Ehin, Triin Soomets, Mats Traat, Hasso Krull, Kalju Kruusa, Fagira D. Morti, Eeva Park, Karl Martin Sinijärv, Aare Pilv, Wimberg.)
5   Oittinen on näiteks üks „Talo meren ääressä“ ja „Ajattelen koko ajan rahaa“ tõlkijaid, lisaks on ta soome keelde tõlkinud Asko Künnapi, Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärve „Aika sattuu. Vironhaikuja“ (Palladium Kirjat, 2011).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming