Luule

maarja kangro, mart kangur, lauri kitsnik,

Meie kassil kriimud silmad, istus metsas kännu otsas,

piip oli suus, ütles, et see siin

ei ole piip. Õpetas lugema

kirja nägemisvälja alaosas,

olemise subtiitreid.

Kes ei mõistnud lugeda, see

arvas, et tegu on ikkagi piibuga.

Arvaku. Idiootidega

ei tasu vaielda, neile on kõik üks

kepp ja tukasugemine.

Õhtuks hajus kass suitsuna õhku.

Kadus ka naeratus, kriimud silmad.

Jäi ainult (piip).

See siin ei ole luuletus. 

*

ROHUTIRTSUD

Kui sel aastal tuleb vähe rohutirtse,

on see minu süü.

Noorena on tirtsud teadagi eredad ja haprad.

Ja mis mina tegin?

Istusin aida seina ääres

ja tõlkisin Zanzotto üht kuulsamat luuletust,

ja väikesi rohutirtse

muudkui tekkis.

Algul püüdsin neid ära ajada.

Siis nihutasin käsi

ja kirjutasin vastavalt sellele,

kuidas tirtsud liikusid.

Aga neid tuli aina juurde

ja lõpuks liikus tintekas üle

neoonrohelise ägava puru.

Kõik selle suve väikesed tirtsud

panin krabinal paberile.

Oleksin võinud laua mujale viia,

aga see aidasein

oli ainus koht,

kuhu paistis pärastlõunal päike.

*

Sõitsin bussiga ja mõtlesin eilse peale

Niiskes pimeduses akna taga

kihutavad mööda ahvatlevad pakkumised

Nende elu on lühike

Sellepärast nad ongi nii eredad

Neil on nii vähe aega

seetõttu nende pikad paindlikud näpud

põimuvad mu piha ümber

ei lase mind lahti

Läheb kuumaks

Vaatan mujale

Kaks inimest istub kõrvuti

mees ja naine

Vist on koos

Vist on venelased

А может быть нет

А не все ли равно

Nad vaatavad akna ekraanil topeltkaadriga filmi

Igaüks oma filmi

Naine vaatab Antonioni stiilis armastusdraamat

kus mees ja naine

vist on koos ja

vist on venelased

а может быть нет

Ja miski ei ole nii nagu peaks sest

mees näeb vaid tintjas aknataguses suplevaid pakkumisi

kes on blondid julged ja ilusad sest

neil ei ole palju aega

Nad kutsuvad

Nad lubavad

Nad puudutavad mehe erogeenseid tsoone

Nad sosistavad talle kõrva oma nimesid ja numbreid

Milleks?

päris mees ja

kohtab ekraanil minu peegelpilku

Vaatan mujale

Nii on meil kombeks teha siis kui

võõra pilk sinu omasse ära eksib

Minu ekraanil esilinastub armastusdraama kus

mees ja naine

vist on koos ja

vist on venelased

а может быть нет

vaatavad igaüks oma filmi

Naine näeb Antonioni stiilis

Panen silmad kinni

Olla on magusalt nukker

Limpsin desserdiks eilse detailid veel üle

samamoodi võis tunda taltsutatud rebane siis kui

Väike Prints ära läks

Siis kui too päriselt ära läks

Buss loksub

Keegi ei tea et

minu soontes voolab vahuveri et

mind ei tohi raputada et

ma võin plahvatada et

Buss ohkab ja peatub

Antonioni stiilis mees ütleb oma naisele

Приехали

Olidki koos

Olidki venelased

А не все ли равно

Nad tõusevad püsti ja lahkuvad minu filmist ja

mina lahkun nende filmist

Oligi aeg

Loksub edasi

Ma mõtlen eilse peale aga

niiskes pimeduses akna taga

kihutavad mööda ahvatlevad pakkumised

Nende elu on lühike

*

JOONLAUD

kohale hakkas jõudma,

jällegi kuldses hommikulauas,

et ei saa must asja ei naise ega mehena,

et ma taaselustun selles joonlauas siin.

joonlaud oli jäme ja kõlblik.

see polnud lohutav teadmine,

aga oli vähemalt midagi.

koju tagasi jõudes

nägin: remondimees

oli seljaga vastu seina litsutud,

läkastas, kõri peal seesama joonlaud.

kõht oli tühi, kuid süüme sai võitu,

kiskusin joonlaua ära,

rebisin sellise jõuga, et lendasin

ise aknast välja sillutisele.

joonlaud läks puruks.

nõnda lihtne on murda

kuldses õhtuvalguses

igasugu asju

*

kui püsimise hinnaks saanud vale

ja pilved päevalgi ei anna asu

jääb küsida kas tasub või ei tasu

mul enam tõusta aste kõrgemale

käevangus järjekordne kena sale

naisolevus kes kunagi ei rasu

ja valida võib sammu või siis lasu

ja kogu vaatepilt on ülihale

siis teadagi saab teha ainult nõnda

et alles jääks üks hoopis teine mina

kes oskaks enda unustada mõnda

ürgmõttesse nii kauaks kuni sina

kaod silmapiirilt sügavasse vette

ja tema paneb päikseprillid ette

*

SÕNA LAUL RIMBAUD’LE

Arthur, mispärast sa mu maha jätsid?

Miks läksid tagasi vaatamata maale

kus ühesilmne mees – taevas – on kuningas?

Miks läksid maale, kus aastad on nagu päevad?

Pärast sind olen end kirjutanud ise.

Olen liikunud suust suhu nagu ohatis,

käinud käest kätte kui küüneseen.

Ma pole enam laskunud hingedesse.

Arthur, mispärast sa mu maha jätsid?

Jätsid maa peale kui langenud ingli.

Sa murdsid mu kõla, sa murdsid sõna

Südame nagu vaikuses hõõguv tuul.

Pärast sind olen end lugenud ise.

Olen end lahti rebinud tõest ja teost,

elanud peost suhu nagu vallasant.

Ma pole enam uskunud tähendusse.

Arthur, mispärast sa mu maha jätsid?

Miks läksid tagasi vaatamata maale

kus ühesilmne mees – taevas – on kuningas?

Ma olen lõpetatud! – merre ja päikesesse

*

hilissuvel loojangu eel

päevasooja sabas sörkides

ettejuhtuva tooli nihutan taas aidatrepile

ah mis tooli pigem päevinäinud lüpsipingi

pilvedest üks isepäisem uitleja

teistest lahus takerdub metsalatvadesse

huvitav mis ta sealt leidis

sedasi päästes vabaks päikese

ja kui kogu aja igatset päikene on käes

järsku läheb kiireks

enam muud teha ei saa

nii ere on olemine päikese käes

aidatrepile tuisanud

valguskuhila sees ja otsas

et midagi teha ei ole

vaja

*

kui püsivalt paigale jääda

siis midagi hakkab juhtuma

praksatuse peale vastu tuksatan küsivalt

olen kivile sammaldunud kas-

s ja seejuures ei oleks hämmeldunud

kui keegi tuleks ja ehmataks

mind nähes arvates et

peale sirisevate sirtsude ja

tugeva tümpsakaga vastu maad potsavate puuviljade

ja lahel undavana leiduva keegi

siin kedagi ei ole

eks olnud ju vist nii et paigal püsimaks

pidi kogu aja kiiresti jooksma

ja praegu pikalt teed ma tõesti jooksin

vaikusest ja päikesest

saavad korduma kippumatud vastused

istun kuni püssirohuteed jätkub

ja küllap kauemgi

*

Kui keegi tuleb läbi hangede ja palaviku

su poole, pole häbi langeda ja alandliku

laupilgu heita otse tema silmadesse võid

ja paluda talt oma igapäevast leiba, võid.

Siis ära tõuka teda endast ära, mõtle kähku,

ta iga sinu mõttekäiku, -nurka, -soppi nähku.

Kõik ajalik on asjatu, nüüd ainult mälu puhkaks,

soe iidne tuul sealt merelt puhub

   pühib mälu puhtaks.

 

INTERROGATIIVNE MAASTIK

Tühjas taevas triivib sihtmärgita

kajakikujuline pilv

suvi sureb vanadusse

vaikselt ja valutult

ta ei mäleta oma õitseaega

ega mõtle enam sellele

mis edasi saab

läheks äkki linna tagasi…

küsid kusagilt

rohutirtsude kaashäälikute keskelt

püüan su küsimust eirata

ja see jääbki õhku rippuma

sinna peaaegu pilvitu taeva kohale

täpselt selline

Times New Romani šriftiga

delikaatselt kursiivis

küsimärgi asemel kolm punkti

sa küsid veel midagi

korraga tundub

et taevas on täis küsimusi

millele olen kunagi

vastuse võlgu jäänud

täna on võlgade tasumise päev

kui maha tallatud rohi vaid

oskaks saladust hoida

eks lähme siis tagasi

vastan mitte niipalju sulle

kuipalju

kajakikujulisele pilvele

veidi enne kui see

mu vaateväljast kaob

*

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht