Luule disainikuuril

Andri Ksenofontov

Asko Künnap, Mardikate määraja. Mälestused. Kirjutanud ja kujundanud Asko Künnap. Toimetanud Karl Martin Sinijärv. Näo Kirik, 2011. 93 lk. Asko Künnapil ilmus sellel aastal uus luuleraamat „Mardikate määraja”, mis juba pealkirjas tema õieli sirutatud tundlaid reedab. Ja maailm on rohtmaa, mis end talle õieli vastu sirutab, täis olevusi, kellest igaühele on luuletaja lahkelt valmis tähelepanu jagama. Ma ei tea, kas ta on kunagi mõne välimäärajaga looduses ringi käinud, aga kusagil mainib ta oma ornitoloogist vanaisa; oli tal siis selline amet või lihtsalt linnuhuvi, kes võis Kambja kodutalu ümbruses levinud taimeliike lapselapsele õpetada. Samavõrra tundlik on Asko Künnap ka keele enda suhtes, kusjuures arvata võib, et siin mängivad samuti rolli perekondlikud sidemed, sest ta isa on tuntud lingvist. Ta ei ole ainult luuletaja, lauamängude autor, sisekujundaja ja reklaamivana, vaid ka illustraator ja disainer. Nagu pilt, nii ka oma luuletusi konstrueerib ta disainerisilma ja südametunnistust kriipivatest üksikasjadest veelgi veidramateks tervikuteks. Või lihtsalt silmatorkavatest üksikasjadest. Nii kontrollib ta nende vastupidavust, otstarbekohasust ja ilu, nagu soovitas juba Vitruvius. Tänapäeva meedias on ilmateated nii tähtsad, et isegi tekstide uurimisel koondatakse sõnad pilvedesse. Asko Künnapi puhul on see täiesti õigustatud, sest tema luuletusi saadab tõepoolest sõnade pilv, mis asju, kohti, taimi ja putukaid sisaldades tema luuletused eemalt ära tunda lubavad. Näiteks sellised lemmiksõnad: ritsikas, nõelprinter, elevant, tarbimisväärtus, hein, Tallinn, Tartu, nõges, vanaema, vanaisa, tolmurull, sookail, lennuk, suupill, mesilane, pilet, käekell, New York, Lõuna-Eesti, suvi, kummel, kärbes, jugapuu, kärsakas ...

Vahel on tunne, et tema luule on justkui Andres Ehini sürrealistlik värss, mis mitte oma õdede ja vendadega summas raamatulehekülgedele ei astu, vaid võtab enne aega mõtlemiseks, millise brändi tossud jalga tõmmata. Või hoopis saunalakast leitud puukoitolmused iidsed hiina ketsid, mille taldade välkumine pimestas silmi neile, kes kommunismi võidujooksu miljonite osavõtul pealt vaatasid. Asko Künnapi käsitluses ei lohistatud tema nõukogudeaegseid esivanemaid väljamõeldud paradiisi, vaid isegi kui marsruudiks oli staadioni ringrada või lagunev oravaratas, suutsid ka siis inimesed midagi saavutada, sest pidasid kinni iseendale seatud sihtidest. Edasi jalutab see värss vabaturumajandusliku enesestmõistetavusega SPAsse end kosutama, sealt kunstküljendamise ilusalongi, kus Asko Künnapi käsilased teda masseerivad, pediküürivad ja isegi vahatavad, kui tahavad, või sätivad hoopis naistepunast paruka pähe. Asko Künnapi luule on disainitud luule. Ta on luule avaldamiseks isegi kirjastuse asutanud, Näo Kirik. Siinkohas tasub aega võtta, et seletada, mis sorti nägu see on. See ei ole kannatlik valge leht, mis on alla heitnud tinatähtede ühtlasele trampimisele. Asko Künnap osutab sellele näole hoolikat tähelepanu nagu eelkirjeldatud salongis ehk siis kirikus, mille liturgiasse kuulub balsameerimine hapukoore ja värske kurgi maski all, et ülestõusmise järgmist etteastet ette valmistada. Näiteks kui luuletuse pealkiri on „Kolmkümmend” (kollaste kaantega kogumikus „Ja sisalikud vastasid [kolmes kirjas]”, (2003), siis paigutab raamatu autor selle luuletuse kolmekümnendale leheküljele, mõistagi, ning kirjutab sisukorda rea „30”. Aga kolmekümnendal leheküljel endal, lisaks pealkirja numbrilisele ja sõnalisele pealkirjale, lisab ta numbri nulli sisse veel pealkirja kolmanda, grammatiliselt ebaõige, ent kõige suupärasema versiooni „kolgend”. Küll väikese tähena ja tillukeses šriftis, suutis Asko Künnap nõnda Gilli G-tähe pealkirjasse toppida, mis on “kõige kaunim G maailmas” (samas, lk 23). Kui antiikajal peeti mehe akme’ks ehk tipphetkeks 40ndat eluaastat, täpselt nii vana Asko Künnap praegu ongi, siis tänapäeva nooruse ja edu kultuse päevil imetlevad mehed oma eneseteostust kõige rohkem 30aastasena. Ning luuletus „Kolmkümmend” on iseendaga pisarateni rahul:

„[—] Need mu edevad pildid –
ahhetan, süda lööb nipper-napper,
silmad sulguvad valjult, avanevad vihma!
Ei suuda, ei suuda varjata vaimustust
oma piltide üle!

See mu kenukas allkiri –
väändunud, keerdunud, äraspidine,
vajutan paberilehe äkitsi laubale
ja autogramm rammib kõnniteele
musta masinaga! [—]”

Iroonia taha osavalt peitu pugenud eneseimetlus. Auto, paberi ja allkirja võim. Publikut ja aplausi haistes moondub allkiri autogrammiks. Ent sellist luuletust ei saa kirjutada kirjeldatavat vaimustust üle elades. Selleks on vaja tundlikku ja pimestamata olekut, et rõõmunutu purset niimoodi konstrueerida: „silmad sulguvad valjult, avanevad vihma!”. See pärisautor, kes luuletuse kirjutas, hoiab sündmusest piisavalt vahemaad, et mängida rammiva autogrammi sõnademängu, kus autor kui luuletuse tegelane mitte lihtsalt ei jaga allkirju, vaid penetreerib oma nimega lausa publikut, justkui musta autoga kõnniteel kõndijate massi rammides.

Aga mis mees ta ise on? Ma arvan, et Künnap ei pea luksust paheks, kui selle nimel keegi virelema ei pea. Kui majanduskriisi tulles reklaami ja kujundust enam müüa ei andnud, siis ei lasknud Asko Künnap ühtegi oma firma töötajat lahti ega kärpinud palkasid, hoopis vabanes oma suurest mustast autost ja selle liisingust. Kasum kahanes aga jubedalt. Õnneks jäi alles turistide turg: nood ostavad tema kujundatud ja välja mõeldud lauamänge, sest need on midagi, mis ühekorraga lõbu pakuvad ning Eestit ja Tallinna meenutama jäävad, kuna need mängud on seatud kohalikku äratuntavasse ajaloolisse või mütoloogilisse keskkonda. Näiteks Bernt Notke „Surmatantsu” maalil põhinev mäng „Danse Macabre” või „MuinasEesti seiklusmäng. Mees, kes teadis ussisõnu” Kiviräha osalusel. Ning isegi lauamänge tehes ei saa ilma ühiskonnakriitikata nagu „Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju”, omamoodi anti-Monopol. Peale turistide hakkas ka rohkem eestlasi kodus mängulaua taga aega veetma, sest kõrtsis käimiseks ei jätkunud enam raha. Asko Künnap, üldkokkuvõttes, on varmas anduma dekadentlikele lõbudele, aga ilmamuresid tundva närvi hoiab elus nagu paistab kollase kogumiku luuletuses „Meega tee” (lk 59):

„[—] Tantsi mulle, mesilane, ilus vale,
milles oleks Dickensit ja dekadentsi,
silma aegumatut kirja, turuväärtust,
hästi antud lubadusi, võetud võlga.[—]”

Jälle on tegemist luulelise sõnamängu pärliga, mille panevad kõlama sisult vastandlike Dickensi ja dekadentsi algriim ning võlavõtmise algriim, milles omakorda ei ole mitte mingit sisulist vastuolu. „Silmakirjalikkusest” „kirja” lahutamine on veel üks trükikunsti triumf, sest kiri jääb alati peale, kiri on võitmatu, sest ühtegi sõna ega mõtet ei ole võimalik kirja panna kirjata. Ja muidugi, silma kirjad on need, mida sügavalt silma vaadates silmateral näeb, ehk vana luuleklišee ümbersünd veel ühes äratundmatuseni uues vormis. Klišee ümbervalamine äratundmatuseni uude vormi on luuletajate kübaratrikk, mille sooritamise puhul võib igaüks neist kirjutuslaua jalale veel ühe täkke sisse lõigata.

Kes veel peale Ehini ja Dickensi Künnapit on mõjutanud? Itaalia tüpograafia klassik, kellele ta kollases raamatus (lk 9) lausa lühiartikli pühendab: „Giambattista Bodoni (1740–1813), ebajumalastet tüpograaf, Rooma Paavsti ja Napoleon Bonaparte’i soosik, kujundas ja trükkis oma elu jooksul üle 1500 erineva teose. Tema tööd olid hinnatud eelkõige kirja- ja küljenduskunsti seisukohast, sest teksti sisu, isegi õigekiri jätsid meistri sama külmaks kui külm on tema teravate kirjatähtede ajatu ilu”. Bodoni, kes on end ajalukku jäädvustanud omanimelise kirjastiiliga, mida ka „moderniks” kutsutakse. Ent küsimus ei ole ainult klassiku maitses, vaid eelkõige suhtumises raamatukujundamisse ja küljendamisse kui kunstiliiki eneses. Nii näiteks on Asko Künnapi Näo Kirik kaks kaardipakki Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärve, Triin Soometsa, Elo Viidingu ja oma luuletustega välja andnud, kusjuures luuletusele „Giambattista Bodoni” on esimeses kaardipakis (2001) eriti auväärne koht leitud: risti äss.

Asko Künnap ise kutsub oma valimikke „kollaseks,” „roheliseks” ja „mustaks” ning viimane on siis „märkmik”. Kui eelviimase musta raamatu „Su ööd on loetud” (2008) illustratsioonid paistavad silma XIX sajandi detailipeene graafika digitaalse töötlusega, mis seab Asko Künnapi samasse ritta Peeter Alliku ja Toomas Kuusinguga, siis „Mardikate välimääraja” kujundamisel on ta kasutanud pilte vanadest märkmikest. Iga raamat on laitmatult stiilipuhas. Bodonilikku üleolekut raamatu sisu suhtes näitab Asko Künnap mikroskoopilisi aforisme lehekülje serva surudes või mõnda luuletust ära kasutades lihtsalt pinnatäiteks ilma sellele sisukorras viitamata. Märkmikus pakub tegelikult iga sodimuse tekst sisulist huvi, ent vahel paigutab ta need niigi loetamatud read üksteise peale ja eks sa siis kaeva sealt mõistetavat mõtet välja, kui lõbu pakub. Õnneks on märkmiku viimase lehekülje „Retseptluuletused” üsna selged. Sealt loeb välja midagi eksootilist, on see „brasiilia” või „budistlik?” Edasi tulevad Hesse, Raua „Pisiasjad”, Borges, mida ümbritseva mulli sisse on joonistatud väiksem mull „oma noorus”, Ehini „Ajaviite peerud”, Mikita luule, García Lorca, vanad kaardid, sodiraamat, koomiksid. Ent liigisarnase loetelu võib leida ka kollase, esimese autorikogu viimasel leheküljel pealkirjaga „7 pealkirja ja 40 000 hektarit söötis maad”, mis kujutab endast seitset ajakirjandusest meelde jäänud pealkirja koos vastukajadega luuletaja peas. Näiteks võib tuua „Politsei leidis taas kanepikasvanduse”, „Pornovideo ärritas missi ja Valeri Kirssi”, „Europooldajad taas ülekaalus”. Vahel läheb üks väike kunstiarvustus Asko Künnapile nii naha alla, et ta seda kui aaret rahakotis kannab, kui tunnistust inimvaimu ponnistustele kaunist sõnadega veel kaunimaks luua.

Asko Künnapi loomingulisel arengul peatudes ei saa mainimata jätta tema kamraade Jürgen Roostet ja Karl Martin Sinijärve, kes on mõne aasta jooksul nagu hernekepid Asko Künnapi kasvu toetanud. Üks huvitav ja nauditav luulekogu on nende kolme poolt kokku pandud „Neid vigu me ei korda” (2000), mis on ka selles mõttes toreda pealkirjaga, et vigu ja ebaühtlust on seal ju küll, mida võiks parastavalt nokkida. Ent see raamat lööb pihus elama, sest hernes maitsebki toorelt parem, vana ja õige hernes ainult supikeeduks kõlbabki. Seda lugedes on tunne, nagu läheksid neile poissmehekorterisse külla. Karl Martin Sinijärv vermib uusi sõnu kükatantsu tempos ja teeb seda väga osavalt, näiteks

[—] Mudankuuukh, mudakukk, ma mu medada mega,
mõdu meemaal las sellele selliste sellide
spüäkk – ögödõõ! [—] (lk 13)”

ja niimoodi lõputult. Ta vehib oma kükatantsu vaibal, rõduserval, seinal, laes. Jürgen Rooste on nagu pinball’i raudkuul, mis katastroofiliste tulemustega iga asja vastu põrutab. Ta põrkab vastu nurka, lauda, viskiklaasi, jääkuubikuid,

[—] ma istun
toolist mööda
põrand masseerib mu eesnääret
[—] (lk 11).

Jürgen Rooste laseb taksol end paar kvartalit edasi sõidutada, et jalgsi tagasi kõndida, aga kui koju jõuab, kohe vastu uksepiita. Rohelises raamatus „Kõige ilusam sõda” (2004) pühendab Asko Künnap Jürgen Roostele luuletuse „Kui Uks On Maas”:

„Kui uks on maas
ja hajund krohvipilv,
kuidas tohutuna
väljud sa vannitoast” [—] (lk 78).

Aga Asko Künnap ise? Näitab keset kahe sõbra tramburaid diapositiive Berliinist, kus ta käinud on:

„Kaspar, mis on sinust saanud
võõras linnas nimega Berliin?
Kas sa mäletad veel meie isa
– mitte palvet – aga pisiväikest
koduroostes kollast Žigulid?
Ja sama marki piimjat õlut? [—]”
(„Neid vigu me ei korda”, lk 52).

Asko Künnap oskab pilte kangastada. Kui ta midagi kirjeldab, siis tajud asja või olukorda kõigi meeltega, aga meeli tasalülitav elektrooniline meedia ei kao ka kuhugi. Kuna see juhtumisi meeli valdab, annab seda aistingute endi metafooridena ära kasutada. Tsiteerides kollase kogumiku luuletust „Vanasti oli nõnda”:

„[—] See oli vanasti, kui tolmurullid,
suuremad kui sinu kodulehekülg
ja telefoniarve kokku,
vaikselt, väga vaikselt,
levitades terase ja mürmi lõhna,
mu pööningu-ateljee ristimata vaibal
kevadtuules veeresid. [—]” (lk 14).

Peale asjade ja putukate märkab Asko Künnap ka inimest, kelle sügavust samuti elektroonilise metafoori kaudu väljendada on võimalik, näiteks „Nimed, sõnad, nõiamärgid” märkmikus lk 33:

„Minu kolmepäevane tütar
joonistab kätega õhku
keerulisi nõiamärke.
Ta magab ja ma näen
tema laugude liikumisest,
kuidas serveris unede taga
kustuvad haprad failid
eelmisest sildumisest siin.
Ja laetakse üles uusi:
piltmõistatusi ja mänge,
lõhnade, värvide, sõnade
ülekaalumise tarkvara
ja esimesi unenäokaarte. [—]”

Asko Künnap eelkõige ühendab, olles omandanud „interneti või -naadi” („Noor Jumal”, „Neid vigu me ei korda”, lk 31) kõige tähtsama õppetunni. Tema luules ulatavad vanaisa ja tütar, kes eales teineteist näinud ei ole, käest kinni võtma. Nii et isegi lugeja usub.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming