Luule: Maarja Kangro, Mart Kangur, Lauri Kitsnik, Katja Koort, Kalju Kruusa

 

  GASTRONOMIE

 

omnivoorid nagu me oleme

sööme kõike mis ette satub

sööme taimi ja loomi

ja linde ja putukaid

ökotooteid ja rämpstoitu

toorest hakitud

keedetud püreestatud

ühes tükis grillitud

üleküpsetatud ja wrapitud

kõike kasulikku ja mitte

konservantidega ja ilma

geneetiliselt muudetud ja mitte

maitselisanditega ja ilma

seedeorganite ergutamiseks

sööme sütt ja

närime nätsu

veel millegi pärast

närime küüsi

ja üksteise kallal

neelame unerohtu ja raamatuid

vahel peame alla neelama 

oma keele

sõnad

ja pisarad

kui suu on täis

õgime silmadega

kõike mis asub me vaateväljas

eriti naabruses elavaid inimesi

nende maju ja autosid

ja riiete alt välja ulatuvaid

kehakumerusi ja rahakotte

darwini meelest

aitab kõigesöömine

meie liigil püsida

 

 

*

Hoian pisaraid tagasi. Ja sõnu

tuleb ka kui suu krimpsus ja kinni.

Pimedus tuleb tasakesi, saab

enne hämaruseks, üheks halliks,

siis teiseks, järgmiseks, tumedamaks,

kuni viimaks polegi järel muud

kui seesama nägu aknaklaasil.

Tõmban kardina ette. 

 

 

*

Olen elanud siiani,

seinad on mind püsti hoidnud,

uksed hoidnud minemast.

Aken vaatamast.

Elan surmani,

paremini ei oska.

Täpsemalt ei oska öelda.

Ühel ilusal päeval

päästab mind

üks mõte.

 

 

HEI, HÄRRA MOTIKAMEES

 

motikamees pani masinale hääled sisse, käristas

ja törtsutas mootorit tänavanurgal kohvikuterrassi ees

paigal seistes, endal edeva ahvi nägu peas.

veeretas mootorit tühjalt kannikate all, kohalt edeneda

 

kavatsematagi. mina olin sealsamas ja vaatasin pealt,

kohvikulaua ääres olin sunnitud. võtsin üleõla-

kotist revolvrikese, ei hakanud soojenduseks pikalt

keerutama, lasin tüübil esikummi sossiks.

 

tüüp hakkas parajasti paigalt võtma ja pani käna maha.

hüüdsin talle: kuulge, motikamees, palju kisa,

vähe villa, võtke oma ratas käekõrvale, tasa

sõuate, kaugele jõuate, kõnnisklege või kõnnelge jala

 

koju, seal pange oma kunstlik peerumasin põlema,

et enam kunagi ei tekiks kiusatust löristama tulla.

 

 

*

uni nägi mind

kui ma magasin

tekialune alastisoe

ja nägin ühte teist und

uni kõhkles hetke

otsustas mind mitte häirida

ja läks ära

siis ma ärkasin

ega teadnud et ta käis

mõtlesin ainult

et pole seda und

enam ammu näinud

 

 

*

kodunt eemal kauges linnas

kohtab ajapikku palju tuttavi tuupe

seal on katja ja seal on maarja

sugisel ikebukuros

viie tanava ristmiku juures

kohtusid vilksamisi pilgud

aastate eest lahkunud vanaemaga

no kuhu ikka on aastate eest pageda

aga kuhu ta tuli on sestpeale siis teada

monel paeval voib korraga naha

oma sadat tuhandet inimest

olgu shinjuku jaama mutikaikudes

massidega kaasa kandudes

shibuya jaama esisel ristmikul

peremeest ootava hachikou juures

risti-rasti rahva vahel teed rajades

nii et kui siis keegi

jarsku nimepidi teretab

ei saa olla muud kui ullatunud

oma ainsakesega

ainult ei ole seni kokku saanud

tema ongi ju ainus

 

 

*

Õhus viniseb ja heliseb.

Te räägite jõmmist.

Mina see olengi. Minu kaudu ei jõua

te kunagi süvakihtide ega kõrgusteni,

puhta olemise välgatusteni, mida usute

nägevat külajoodikus

või hulluks läinud poeedis.

Kui tema joob, ilmneb saladus.

Kui mina täis jään, tulen kallale.

Või vajun ära, haisedes. Mu pilk on tume.

Lasen teile oma heitgaasi näkku.

Tahan ilusat liha, mis ei teeks häbi. Kardan kaotada.

Vihastan sõnade peale. Mölisen.

Vaatan telekat, ei loe ja kirjutan valesti.

Praht jääb must maha.

Mina olengi praht. Olen see, kellest räägite.

—Ah, ei, mis te nüüd, ikka mina.

—Ah, ei, ikka mina.

—Ei, mina see olen.

—Ei, mina. Andke andeks.

Terve tee on meid täis, ja me haprad hinged

helisevad. Kuulake, kui tasa, kulla türukud ja poisid.

 

 

*

Arhiiv. Suusarada

 

Kahemeetrised kuused kasvavad seal,

kust kunagi läks suusarada.

Neid suuski

me praegu ei näe

ega ka laste ninaverekoralle,

noore higi vedelat kulda.

Neid hooletuid kuuski

ei sunni me maasse noorenema,

kraav ei paljasta

võibolla kunagi enam

oma rõõmutoonud betoonsuud,

heinad ja lepad võimutsevad ükskõikselt.

Mõte tohutust nähtamatust arhiivist siinsamas,

päästab siiski, usume,

suusatanute, hiilanud kannatanute, meie,

juveelide elu.

 

 

 

MÄNNID

Männid viibutavad näppuKõigile, kes ei oleNii uhked nagu nemad.Nemad juba ei liigutaSõna või vile peale,Ei jookse eest ära,Ei hakka vastu, ei palu armu.Kui neid raiud, kukuvad nad mahaJa tõusevad suitsuna jälle üles,Kõrgemale ja rõõmsamalt kui enne.Hei, kuule, seda näed?Ime seda, hirm!Nad viibutavad näppu, tuulOn ainult pisut abiks.

 

 

*

Masinad surisevad.

Ei kannata nende osavõtmatut häält.

Närv ka ei liigu neis minu liigutustest.

Või siiski.

Keeran nuppu, vaiksemaks, valjemaks.

Soojemaks, jahedamaks.

Aastaid olen enda küljest otsinud

nuppu, millega saaks end mõneks ajaks

välja lülitada.

 

 

 

DORIAN GRAY HERILANE 

 

Hiigelherilane tuli mu tuppa,

suur nagu lind, hävitaja,

peopesa pikkune.

Mul polnud aega teda

maha lüüa ega välja ajada.

Panin klaaspärlid kaela,

jätsin akna irvakile, herilase ründele,

ja läksin.

Kolme päeva pärast tulin pärliteta tagasi

ja herilane lamas kõveras maas.

Oli jäänud poole lühemaks.

Magasin temaga ühes toas

ja järgmisel hommikul

oli ta krimpsus nagu pisike kärbes.

Mina polnud temaga

võitlemagi vaevunud.

Mina, herilase süüloom.

Herilane, armas portree, viskan su

enne muud ära, kaminatuhaga

prügikasti. Su õed-vennad

tulevad jälle, ja kes teab,

mis minust kord saab.

 

 

LUULETUS

Mida on mul teile öelda, sõbrad?Ainult ühte – ihaldage mind!Janunege minu sõnade järele,Nõnda nagu mina janunen teie pilkude järele,Nõnda nagu mina janunen teie janunemise järele.Mina olen elujanu –Kes minuga joobEi saa iial küll.Selline on minu and ja tõotus:Iha minu ihast,Eri minu erinevusest,Sest mina olen tee ja kohv ja viin,Sest mina olen tee ja ee ja ee,Sest mina olen tee ja tee veel!Mina olen ülestõus ja melu!Mida on mul teile pakkuda, sõbrad?Ainult ühte – ma ei lõpe äraIsegi kui ma lõpen.Mina olen ülelugemine ja mälu!Ma olen alati siin,Te loete mind praegu –Ja kogu kahtlus lahtubPärast viimast hüüumärkiAlgavasse valgusse:Ülelugemisse!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht