Luule on ilmaruumi ülemlaul

Doris Kareva

Jüri Talveti muljed Granada luulefestivalilt Saabusid äsja Granada luulefestivalilt, mis on kuuldavasti üks maailma suuremaid. Kas tegu oli üleilmse või rohkem Ladina-Ameerika riikide keskse festivaliga? Granada luulefestival Nicaraguas asutati üheksa aastat tagasi. Paistab silma korraldajate soov olla avatud kogu maailma luuletajatele, nagu ka kutsuda iga kord Granadasse vähemalt mõni eriti nimekas luuletaja nii Ladina-Ameerikast kui ka väljastpoolt. Kutsutute esialgses nimekirjas oli näiteks brasiilia XX sajandi luuleklassik Lêdo Ivo, kelle luuletuse võib eesti tõlkes leida Ain Kaalepi „Peegelmaastike” II köitest (1980). Paraku, Granadasse ta ei jõudnud – surm tuli vahele. Ent Nicaragual endal ei puudu luuletajad, kelle kuulsus küünib märksa kaugemale Ladina-Ameerikast: festival oli pühendus preester-luuletajale Ernesto Cardenalile (sündinud 1925), kelle loomingu üle- ja sissevaateid pakub enamik tuntumaid rahvusvahelisi kirjandusleksikone ja keda on üle maailma tõlgitud. Ise kohtusin Cardenaliga esmakordselt 1988. aasta jaanuaris – siis oli ta sandinistliku valitsuse kultuuriminister. Kuigi ta elas kaasa Nicaragua revolutsioonile ja vabadusvõitlusele, peegeldades seda ulatuslikult ka oma luules (exteriorismo – avatud sotsiaalseid ja poliitilisi märke kaasav laad), on ta praeguseks siiski distantseerunud valitsusest, mille eesotsas oli 1988. aastal ja on ka praegu sandinistide juht Daniel Ortega. Auväärseimate osavõtjate seas oli veel brasiillane Thiago De Mello (sünd 1926). Saabumata jäi pime friisi luuletaja Tsjebbe Hettinga, kelle esinemist kuulsin mõni aasta tagasi Brüsselis. See-eest oli kohal USA tuntud kirjanik, nais- ja inimõiguslane Margaret Randall. Granadas oli seekord esindatud 60 riiki, nende seas 24 Euroopa maad. Lisaks eurooplastele ja ladinaameeriklastele võttis festivalist osa luuletajaid Austraaliast, Uus-Meremaalt, Bangladeshist, Jaapanist, Taiwanilt, Filipiinidelt, Palestiinast, Iisraelist, Alžeeriast, Egiptusest ja Ghanast. Osavõtjaid oli kokku saja ringis, neist vähemalt 30 nicaragua poeeti. Sai kuulda esinemisi igasugustes keeltes. Näiteks norralane Sigbjørn Skåden luges oma luulet saami keeles.

Oled osalenud paljudel kirjandusfestivalidel üle maailma. Mis torkas seekord erilisena silma?

Mulje jäi, et Granada luulefestival on üleriigiline, kogu rahva üritus – isegi kui valitsuse toetus jäänuvat seekord kesiseks. Vahest päris meie laulupeoga seda võrrelda ei saa, aga igal juhul on festivalist kujunenud Nicaragua kultuuri eredamaid märke maailma avalikkuse silmis. Nii nagu Colombias Medellín, püüdleb ka Granada sinnapoole, et teda tuntaks maailma luulepealinnana. Festival läks korraldajatele maksma miljon USA dollarit, peasponsorid olid Hispaania ja Euroopa Liit. Luulepeo käiku valgustas laialdaselt Nicaragua ajakirjandus, peegeldasid telekanalid. Mindki usutleti kahel puhul telesaateks. Lisaks oli festivalile suunatud hulganisti koolinoori, kes tegid luuletajatega lühiintervjuusid ja neid filmisid. Ühel festivalipäeval sõidutati osavõtjad rühmiti väiksematesse paikadesse Granada ümbruskonnas, nagu ka pealinna Managuasse ja sellest veel kaugemasse linna Leóni, mille peakirikus puhkab nende varamodernismi luulekuulsuse Rubén Darío põrm. Kui suure austusega Nicaraguas luuletajaid ümbritsetakse, sellest annab tunnistust näiteks Managua moodsa lennujaama peasaalis üle terve suure seina laotuv maal Rubén Daríost. Vastasseinalt vaatab vastu nende rahvusliku vabadusvõitluse kangelane Augusto César Sandino (1896–1934).

Vahest kõige enam annabki omavahel võrrelda Medellíni ja Granada festivali. Medellínis rabas festivali avamine ja lõpetamine vabaõhu amfiteatris, kus luuletajaid vaatama-kuulama oli kogunenud vähemalt 3000 inimest. Seal pandi kõik luuletajad ka tihedamini tööd tegema kui Granadas või ühelgi muul festivalil mujal, kus olen viibinud: igaüks meist esines igal õhtul väikse luuletajarühma koosseisus Medellíni mõnes avalikus paigas (teatrid, kinod, raamatukogud, spordiplatsid), kõikjal ootas ees luulehuviline täispublik. Granadas sai iga luuletaja suure publiku ees peaväljakul esineda kas korra või paar, mitte kauem kui kolm minutit (ajapiir, millest mõnigi välismaine poeet oma luulest ekstaasi sattudes üle läks, sest ei saanud hispaaniakeelsest soovitusest aru). 2008. aastal, kui mina Medellínis käisin, oli seal Euroopa luuletajaid küll poole vähem kui seekord Granadas. Kui osavõtjate hulk liiga suureks paisub, siis piirab see võimalust esineda ja oma luulet tutvustada.

Päris selge, et nii Medellínis kui ka Granadas jäävad luuletajad, kes hispaania keelt ei räägi ega sellest aru saa, suurel määral ilma sellest, mida festival pakub. Nende endi luuletused kantakse ette tõlkes (ja Granadas tehti seda erakordse meisterlikkusega: kui luuletaja oma emakeeles etluse vahele laulis, siis tegi sedasama ka tõlkija hispaania keeles!) ja eks nad vähemalt omavahel suhtle. Hispaania keel on maailmakeel, ilmnes, et seda ikka oskab ka võõrkeelena nii üks kui teine välisluuletaja, mõnedki on hispaaniakeelses keskkonnas elanud (näiteks Margaret Randall).

Kas olid esimene sellele festivalile kutsutud eesti luuletaja ja mida teati Eestist? Mis pakkus kõige enam huvi?

Jah, Granadas olin ma enda teada küll esimene eestlasest luuletaja, kes festivalil esines. Medellínis oli juba kaua aega enne mind käinud Andres Ehin. 1980ndate kodusõjast räsitud Nicaraguas ei tundu küll kellelgi olevat Eestist erilist aimu. Ikka ja jälle tuli selgitada, et see on seal kusagil Põhja-Euroopas, Soome lähedal. Ühel festivalipäeval võtsime osa karnevali (täpsemini paastutsükli) rituaalist, kus sümboolselt põletati ära Kõrkus ja Ülbus. Seal paluti meil Granada tänavanurgal lugeda ette luuletus oma emakeeles. Kui olin seda eesti keeles teinud, tuli minuga vestlema blond läti neiu Riiast. Ta töötab seal rahvusvahelises abiorganisatsioonis. Juurde astus ka soome härra, kel oli hea meel, et vähemalt soome keele sugulaskeelt festivalil kuulda võis. Tegelikult oli osavõtjate seas soomlanna Solja Krapu, kuid Rootsit esindades: ta on pikka aega elanud Põhja-Rootsis ja tavatseb kanda oma luuletusi peast ette rootsi keeles. Väljasõidul Managuasse sattusin nende hulka, kes esinesid Pierre ja Marie Curie’ kolledžis. Lugesin koolisaalis õpilastele ette alguses ühe luuletuse ka eesti keeles, hiljem aga paluti, et loeksin veel teise – meie keele kõla oli neile meeldivalt kõrva jäänud.

Millised kohtumised ja jutuajamised osutusid kõige põnevamaks ja kas mõnd autorit saab peatselt lugeda ka eesti keeles või kohata mõnel Eesti kirjandusfestivalil?

Mulle pakkus suurt huvi seminar Ernesto Cardenalist, nagu ka teine, kus käsitleti Kesk-Ameerika ja nicaragua luule erinevaid nähtusi. Olen küll kunagi tõlkinud ühe Cardenali lühiluuletuse, kuid sain oma varasematele teadmistele tublisti lisa hispaanlasest luuletaja ja (Valencia ülikooli) professori Jaime Silese ettekandest. Cardenali mõte ja kujundid uitavad tähtede keskel, Jumala läheduses. Teda peetakse uusmüstikuks. Kui meie Juhan Liiv oma „killus” pealkirjaga „Mõju” ütleb: „Kes ilusa neiu ees seisnud, / on seisnud selle väes: / vast see oli õieti pottsepp, / sa õieti savi ta käes” – vihjates seega alg-Loojale, kelle väge paneb tundma vaid armastus, siis Cardenal pihib samamoodi „Epigrammide” tsükli ühes luuletuses:

Olen laiali jaganud põrandaaluseid
                                     lendlehti,
hõigates keset tänavat: ELAGU VABADUS!,
trotsides relvastatud vahte.
Võtsin osa aprillimässust:
ent ma kahvatun, kui möödun su majast,
ja su ainus pilk paneb mind värisema
                                                üle keha.

Igalt festivalilt olen saanud kaasa raamatuid. Väikseid kimpe loetud-kuuldud luuletustest olen tõlkinud peamiselt ajakirjale Akadeemia. Praegu peab Granadast kaasatoodu veel settima. Tugeva mulje jättis võimsa esitusmaneeriga Raúl Zurita (sünd 1950), praeguse ladinaameerika luule esikujusid. Tema tudengipõlve katkestas Pinocheti riigipööre, mille järel ta vangistati ja teda piinati. Läbielatud vägivalla sünged varjud jälitavad ta luulet. Noortest panin tähele panama luuletajat Javier Alvaradot, kes kuuldavasti on juba jõudnud pälvida terve rea kirjanduspreemiaid. Mulle kinkis ta oma poeetilise Šotimaa päeviku, luulefestivalil Kanadas on ta kohanud meie Kätlin Kaldmaad. Meeldis argentiina noor poetess Carla Pravisani, kelle pikast etteloetud luuletusest, kus ta kõneles kõigest sellest, mis talle meeldib, jäi meelde lõpp : „aga miskipärast ei meeldi mulle veiderdajad”. Oma pikkade lehvivate juustega nagu ka esinemise kirglikkusega meenutas ta mulle meie Lydia Koidulat …

Millised olid kõige eredamad muljed või ka kõige õpetlikum kogemus? Kas mõni eelarvamus leidis kummutamist?

Rahvas on väga lahke ja sõbralik, kuigi vaesust on palju. Mõni arvas, et sinna sõita on ohtlik. Vestlustest keskameerika luuletajatega selgus, et Nicaragua on siiski praegu märksa vägivallatum maa kui näiteks sealsamas Guatemala või Salvador, Sellegipoolest oli festivali julgeolekut tagamas 60 politseinikku. Igal juhul sain küllalt kohalike inimeste seas ringi liikuda. Välismaalasi kohtab tänaval arvukalt, ei jäänud tunnet, et oleks mingeid erilisi pingeid.

Millist mõju avaldas see festival sulle kui luuletajale?

Tugeva mulje jättis festivali korraldajate ja suure logistikarühma ennastohverdav pühendumine ürituse õnnestumisele. Meile kõigile jagus külluslikku tähelepanu, hooleta ei jäetud kedagi. Festivali deviis kõlas „Luule on ilmaruumi ülemlaul” – eks sellestki aimub ühe rahva õilsust, idealismi, mida vaevalt kohtab Lääne-Euroopas või Põhja-Ameerikas (välja arvatud ehk Mehhiko).

Kas Eestis võiksid kõige uhkemalt õide löönud „Prima vista” ja „HeadRead” sinu meelest veel mingis suunas edasi areneda?

Tundub, et Eesti festivalidel jääb puudu korralikust ettevalmistusest ja samuti rahalistest vahenditest. Suurte rahvusvaheliste festivalidega ei anna neid esialgu võrrelda. Olen tähele pannud, et festivalid toimivad hästi seal, kui aasta ringi töötab ettevalmistav kogu ja riigi toetus on piisav (näiteks ses mõttes eeskujulik Vilenica kirjandusfestival Sloveenias). Või sel juhul, kui korraldajate tuumiku moodustab mõne kohaliku luuletaja perekond (nagu Medellínis) või luuletajatest abielupaar (nagu Granadas). Korraldamine nõuab ka isikliku ego salgamist: korraldav luuletaja ei saa tahta, et tema ise püsiks tähelepanu keskuses. Mõni aasta tagasi tuli mul mõte, et Eesti ja Läti võiksid ühiselt korraldada suure (ja sellisena kogu maailmas esimese riigiülese) luulepeo, rahvusvahelise Liivimaa luulefestivali – Euroopa ääre põlise kultuuriregiooni ja -märgi elustamise katsena. Ent võimalikke korraldajaid otsides ei jõudnud ma just kaugele … Kes võtaks selle käsile?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming