Luule: Wimberg, Kristjan Üksküla, Kaarel Kressa

 

Wimberg  

Hakkan kõigile meeldima

 

pimedus lõõmab mu hinges

süda on raske

nagu kirst, milles maeti mu kallim

nagu rist tema kääpal

taevas ulub kuu

küünlaleek hubiseb

laternas

 

te mõtlete, mis see siis nüüd on?

wimberg – ae?

oled see ikka sina?

aga ma ütlen teile, et

see on minu luule

tänasest päevast peale

hakkangi nii kirjutama

päris lihtne on, näete:

 

pimedal tänaval

kõnnib üks mees

vaikus

on mu hinges

tühjus

on mu pilgus

pimedal tänaval

kõnnib üks naine

 

see on tõesti väga lihtne

et mitte öelda – käkitegu

tunnis kirjutaks nii viis luuletust

kui vahepeal kätt ei puhkaks

siis rohkemgi

olen mina ikka loll olnud

olen kogu aeg arvanud

et luuletada on raske

oh, luuletada on lihtne!

 

nägin täna öösel unes

veripunast lille

see kasvas

mustava järve kaldal

ma nägin ronki järve kohal

nad tegid raevukalt häält

peksid tiibadega

siis ärkasin üles

ma teadsin

see veripunane lill

on mu elu

 

sellise luule puhul on eriti hea see

et see meeldib kõigile

aga kes ei tahaks meeldida kõigile

kõik tahavad

varem ma ei meeldinud kõigile

paha oli olla

aga nüüd hakkab hea olema

eriti tore on meeldida vanadele tädikestele

ja noortele tädikestele

ja üldse – igas vanuses tädikestele

eriti neile, kes eesti keelt aktsendiga räägivad

neid elab maailma kõiksugu põnevates nurkades

nii seal, kus kasvavad palmid

kui ka seal, kus neid ei kasva

 

vaat nüüd hakkangi

nii kirjutama

vaat nüüd hakkangi

kõigile meeldima

ja esinedes teen kõigepealt kraapsu

ahjaa, mustas ülikonnas olen

kollase triiksärgiga

see sümboliseerib hullumeelsust

sümbolid on toredad

veerevad hästi

vurra-vurra

ühest kõrvast sisse

teisest kõrvast välja

ei ummista seda

mis vahepeale jääb

neid armastatakse

need on ohutud

välja arvatud haakrist

ja teatud kontekstis ka jääkaru

asjad ise on kahtlased

parem, kui neist juttu ei tehta

kujundid on üldse kõik toredad

mainigem ka metafoore

neidki hakkab nüüd mu luules

näha olema

ja iga kahe värsi tagant

ohkan

 

hakkan kõigile meeldima 

välja arvatud neile

kes tahavad, et nende hing kaheks kistaks

hubased meeleolud kerest välja klopitaks

süüdataks pahameel, viha, imestus, ärevus

kõik need ebamugavad tunded

mis on nii hästi kuhugi ära peidetud

välja arvatud neile

kes ei karda, kui mikrofongi raevu käes ägab

välja arvatud neile

kes on valmis püsti tõusma ja kaasa laulma

kõvasti ja valesti ja julgelt

nagu siis, kui vallutati Bastille

ja tehti tuhat muud vägitegu

ja hulk pisemaid koerusi

välja arvatud neile

kelle jaoks on luuletaja klotsidega mängiv laps

kes ei meenuta eilset ega näe homset

tahab, naerab, tahab, nutab, ega küsi luba

välja arvatud neile

kes tahavad, et luule neist üle kihutaks

tagasi pööraks

ja uuesti üle kihutaks

välja arvatud neile

kelle jaoks “riim,

  see on dünamiidivaat,

süütenöör rida” (Majakovski)

 

aga neile polegi vaja meeldida

mis nemad ka luulest teavad

nemad mingu p… khm…

nemad kerigu kukele!

 

26. IX 2006

 

 

Kristjan Üksküla

 

kas igas alguses on lõpp ka sees

nii varjatult, et pole märganud,

et inimlapski sünnib silmad vees

kui poleks uinund’, poleks ärganud 

 

kas esimeses taktis kõlab lõpunoot

ja alles lõpus saad sa aru, mis see on,

mis kulgeb mööda sinu elujoont

mis keeles sinu vaikus tõde on 

 

 

Dialoog

“Mul on nõrkus naiste vastu,”

lootis nõrgukene.

“Parem ära igavesti selle taha poe.”

“Mis on tõde?” “Tajumus.

Ja see on igavene.

Aja kulg ja ruumi muutus toimub, kuid ei loe.”

 

 

*

on mõnda ees ja mõnda seljataga

kuid sinu nägu elust ma ei mäleta

ja mõnda raamatut ei taha lõpetada

ja mõnda inimkäitumist ei seleta

 

ja mõnda päeva ootad nagu valgust

ja mõnda mõtet kardad nagu tuld

sest mõni päev võib tähendada algust

kui tema süda võtab sinust tuld

 

ja kui ei võta, kui see tuli jääbki sulle

ja mõte temast sinu sees ei udune,

siis ära ainult kutsu teda tulle,

kui armastad…

siis sa ei unune.

 

Ühe rännumehe tee

üks poiss armus alati neidu, keda tal au tunda polnud. teist sellist idiooti ei leidu, kuid rumal ta ka nüüd ei olnud. poiss unistas tüdruku valmis ja põlvitas vaikselt ta ette mustvalge – see tähendab hall vist näis vastus, mis pudenes kätte nii loobuski poiss küsimisest ei palunud midagi vastu kui nuttis, siis vaid väsimusest või õnnest, et olla on lastud ta eelkõige armastas siirust ja tunnet, mis muusikast sündis ja südame tagumiskiirust kui tüdrukut üle jõe kandis

 

 

Kaarel Kressa

 

Igavene ummik

 

Kuulake mind, jalakäijad!

Häda läheneb.

Need ebardid on alati

tahtnud te kasse kaelarihmastada

ja teid endid muuta jalakäijatest

nutuste nirginägudega vanamuttideks

bussides sitase põranda ja vene tibidega,

kes naeravad liiga kõvasti ja on liiga ilusad

ka minu standardite jaoks.

 

Häda teile, jalakäijad!

Sest Jaguar valmistub hüppeks

ja Pirita teel looklev näljane madu

kähiseb ja turtsub, püüdes alla neelata oma saba.

Tema keerdude vahel lämbub kõik elav.

 

Inimene uskus…

õigupoolest mitte midagi.

Mees, kellest võinuks saada

Maailma Päästja,

suri teeristil

kahe helkurita jalakäija vahel.

 

Hulljulged jalgratturid

lebavad vaikselt roomikute all.

Kunagi oli neil ema ja armsam.

Sõstraläikelisel asfaldil peegeldub

päikese asemel

igavene ummik.

 

Teadaanne reisijale

laev upub, aga sina ära rabele, looduse kroon

tuleb uus laev, parem ja võimsam,

liigub kiiremini, aga vajab vähem kütust.

tõsi, sind pole siis siin, siiski

 

ära tõmble tühja pärast

ära värise nagu rott

 

laev upub, ent õige asja

kui vee peal ei püsi, on nõrk laev

väeti, järelikult pole vajalik

ei ole vajalik, nii et uppugu, raibe

tuleb uus ja kui ei tulegi

 

pärast meid tulgu või majanduskasv

mida toetasid iga ostuga

 

võta üks mehine sõõm Eviani

või püüa meri tühjaks juua

soovid jääd? vabandame, jää on otsas

 

jah, kes oleks võinud arvata, et vanal planeedil on nii palju vett?

ära paanitse, looduse kroon

vaju nagu valuutakurss

vaju aeglaselt, külitsi merre

see toob õnne

 

Dodo

tõuse. haiguta.

litsu valgest tuubist sinisele harjale

veidi verd ja hõõru see igemetesse.

 

kruus keskmise rösti

ja jõulise maitsega

aromaatset

verd

 

dodo

oli lennuvõimetu lind,

kes suretati välja

minevikus, mis ei ole sinu minevik.

ometi on olevik dodota kuidagi tühi.

 

istud kontoris ning lood strateegiale kuvandit.

viis aastat on sellest, kui viskasid vitriini kiviga.

viis aastat! klaas ei saand haiget, ideed sa ei tabanud.

 

ja maailm vajab tuumaseeni

kärbseseentest märksa enam.

 

teel koju peatud korra ja

lased paaki natuke verd.

 

mäss on läbi.

dodole järgneb dada.

 

närvid on läbi.

hiilid pehmel sammul laundži ja tellid

närvide rahustamiseks tilgakese verd.

see ei aita.

 

tormad klaasust pärani lükates

lämbesse suduhämarusse.

nõjatud kõõksudes krohvile

öökides verd.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming