Luule

 

 

Bo Carpelan / rootsi keelest tõlkinud Mati Sirkel

 

Seletamatult

 

Isegi ust lukku pannes

kuuleb ta tuult tugevnemas.

Kas tahab tuul talle midagi öelda?

Kas siin tema pool on

midagi peidetut, täiesti võõrast;

isegi silmi pilgutades näeb ta

tundmatuid inimesi ukse taga.

Vahest need elavad siin, ja tema

on sisse tunginud?

See on seletamatu.

Vaevalt see hingab.

 

 

Lihtsad õnneained

 

Piisavalt vana,

et mõista

aina vähem. Näha,

kuidas valgus muutub,

rahulikult avada uks

lihtsatele õnneainetele:

soe tuul,

päev ilma ärevuseta,

head mälestused

parajal määral metsistunud aias,

ja lähimad lähedal.

 

 

Valmistu ette

 

Valmistu ette.

Võta esile tarvilisim,

ja see kott, mida sa kord

ümber ilma tassisid.

Kas mäletad, kuidas sa hüüdsid

seal kõrbes?

Valmistu ette.

Keegi ei vasta sulle,

isegi mitte kaja.

 

 

Erzsébet Tóth / ungari keelest tõlkinud Tiiu Kokla

 

 

Sipelgamuna

 

ainult kohal olla

laupäevases perekondlikus hommikulauas

aurava tee, kakao, mee juures

püsimatult siplevate lapsejalgade kõrval

rumalate ning vastuseta küsimuste

pooleldi või mitte poolenistigi ärajutustatud unenägude kõrval

veel soojade, segipüherdatud sängide kõrval

minekule kibeleva kärsituse

ringivedelevate supelpükste, rätikute, termoste kõrval

virguva suvepäeva kõrval

ühe sagrise, unise abikaasa

ühe poollahtise hommikumantli kõrval

ja muidugi sinugi kõrval-

ei ma vihkaks sind

ainult oleksin kohal ükskõikselt

nagu mõni kristallsuhkrutera

või kuivatatud sipelgamuna

 

 

Marcus Birro / rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe

 

MAHAVAIKIJAD

 

Ma nägin oma pärastlõunauinakul unes

et hävitasin iga viimse kui mölaka

 

Pealekaebajad

Võltsid sõbrad

 

Ja need kõige hullemad:

Mahavaikijad

 

Need kes näevad sinu andes ohtu

 

Hüäänid keskklassimäe kõrgeimal astangul

Need kes tammuvad seal

ringiratast

Näljased kiskjad

kes iial kuskile ei jõua

 

Kes sellepärast valvavadki oma osa mäest

marutaudis looma plahvatusliku julmusega

 

Ma võtsin nad kirbule

Sihtisin laskeulatuses

 

Ei jätnud kukke kauaks vinna

 

Lasin mäetipu õhku

Kiviklibu lendas merre

 

Pehme valge tuhapilv

 

Ma ärkasin heas tujus

 

Kirjutuslaud hiljem sel päeval:

Nurgeliselt purjetav veesõiduk

mis murdis kõiki laineid

kõiki reegleid

 

 

GONDLID

 

Laguuni põhjas on üks saal, mis on avatud

Surnute saal

Kui on torm lüüsitakse kirstud siit

üles pinnale

 

Gondlid

 

Ameeriklased ja jaapanlased

Saksa turistid

aidatakse kirstu

 

Infarktid ja liiklusõnnetused

haigused ja enesetapud

aeglustavad oma sammu

piiluvad varje jätmata eemalt

muigavad sala

tõdevad et võivad hetkeks varju jääda

 

või lipsata Café Floriani tassikesele

et siis jälle tõtata edasi

 

 

Anna Auzina / läti keelest tõlkinud

Maima Grı¯nberga

 

 

Meie emad

 

meie mõlema emad – nad on röövlieided

teeääres istuvad harkisjalu

ning tõmbavad piipu

 

meie emad on ka maanaised

söövad mahlase õuna ning lähevad lehmale heina niitma

 

meie emad on nõiamoorid

pimedates köökides kütavad pliite kui põrgus

ning keedavad midagi

 

nemad on ka ägedad hetäärid

sellised tõmmud värvitud silmadega

ning veiniste huultega

 

ning veel meie emad on hullumeelsed

pikkades valgetes särkides

hiiglaslike silmadega

hammasteta

ning ähvardavad kondiste sõrmedega

 

ning veel meie emad on lapsed

märgade kiharatega ümmargustel põskedel

kui nad välja nutnuna lõppuks uinuvad

 

 

Veel ammu enne seda

 

Nooruse heegelnõelaga ma paikan su kampsi. See on käristatud tuules, siin, kus me asume praegu. Kuskil õunapuuoksad nii raskelt painduvad üle jõe ning majad on otsapidi tänava ääres. Kui sügis on otsas, tuleb mul sünnitada last.

 

Püüdsin kinni pruudikimbu. Üle Vitebski veidrate majade lendasin sinu kaisus ning siin me siis oleme. Hommikul tõuseb udu, ning aedadel puhkevad rammusad jorjenid. Nad külmuvad ära ning langevad õunad. Ning siis tuleb sünnitada last.

 

Hiljem on neid samu valsse ning piki laudu neid samu. Ning kollased põllud. Ning majad otstega tänavat pidi. Peedisuppi sööb pruut ning kirjutab hiljem – ka sügisel pole rahu ning kõikjal laskunud hiiglaslik kurbus. Ning kui kurbus on otsas, tuleb mul sünnitada last.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming