Luulekeel ei tunne hirmu nägu

LAURA POROVART

„Julgeolek“ on tundlik sõna. Viimasel ajal sageli mainituna hakkab see tasapisi leierdatuks muutuma, ometi ei tohiks. Poliitilise kõrval tuleb samavõrra pöörata tähelepanu kultuurilisele julgeolekule. Milan Kundera on kirjutanud: „See, mis Euroopast kunagi järele jääb, pole mitte tema korduv ajalugu, mis ei kujuta iseenesest mitte mingit väärtust. See ainus asi, millel on väike võimalus vastu pidada, on nimelt tema kunstide ajalugu.“* Seda mõtet laiendades jõuame taas sinna, kuhu on jõutud varemgi: see, mis meist säilib, mille kaudu me end saja aasta pärast identifitseerime, on suuresti praegu loodav esteetiline väärtus. Kultuurilise julgeoleku all ei peeta silmas ainult seda, et oleks, kellele luua, ja oleks maad, millele luua, vaid ka seda, et märkaksime enda ümber sündivat kunsti ning oskaksime seda omaks võtta.

Julgelt võib Eda Ahit nimetada viimase aja üheks produktiivsemaks naisluuletajaks. Umbes aastase intervalliga ilmunud luulekogusid on praeguseks kaante vahel juba kolm ning annaks ilm, et voog ei lõppeks. Oleks ilma tulemaks sõna- ja keeletundlikke riime, millest on saanud Ahi üks tunnuslik võte, ning oleks tulemas sama kuraasikaid ja vimkadega värsse kui seni. Möödunud aasta minekul pressi alt väljunud „Julgeolekki“ on selgelt selles vaos, kuhu autor seda ajab – ikka sirges ja sügavas.

Kaks eelmist kogu on tõestanud, et Ahi valdab riimikunsti ja kolmaski ei pane ses kahtlema. Riimikunsti kvintessents on leida riime sealt, kus neid esialgu olema ei paista – realiseerida igas sõnas selle potentsiaal saada poeesiaks. Põnev on jälgida, kui kauaks jätkub kõlaseoseid ja kaua saab neid põimida adekvaatseks tekstiks ning sealjuures säilitada stiil. Proovikivi ei ole see mitte ainult autorile, vaid ka eesti keelele. Ositi näitab riimirohkus keele tugevust, aga ka selle paindlikkust ja värvitahke: „nüüd, härrased, aeg näidata on keelt – elavat ja teravat ja toorest“ (lk 20). Justament, on aeg näidata keelt. „Julgeolekut“ võibki pidada moodsaks oodiks eestlaste keelele. Rohkem deklareerivaks oodiks kui sõjahüüuks, kuid austusavalduseks igal juhul.

Kaunil keelel laseb Ahi oma loomingus särada ja lõppriimide kõrval küündivad esile vahest paremini hoopis alliteratsioon ja värsisisene harmoonia: „sest vaevalt et neist selgadest saab selgust“ (lk 20), „minu kurvad kurvid kaovad“ (lk 22), „tuul on jälle valimatult vali – puha puhub. ja ta propaganda“ (lk 24), „vaimukas, see meie aja vaim – / elatab meid valesti ja valjult“ (lk 12). Kohati algriimi varju jäävatel nais- ja daktül­riimidel on poeetiline jõud ning ehkki need tunduvad esmapilgul kulunud, on Ahi sõnadele andnud uudse konteksti ja seepärast kõlavad riimidki värskena „tõeni pole teed sirgemat. / guugelda. see, usu, pole patt“ (lk 10), „mis teha, ahv on ikka ahv – / ükskõik, kas kuningas või krahv. / ja mitte ükski paragrahv“ (lk 14), „tallinlanna, anna minna – / viska Dorpatile kinnas!“ (lk 18). Põnevaid ja julgeid vormikatsetusi on näha siingi, kus kahas kõlama on pandud ootamatud tuletused „ilmale – küll kehvale – mind toodi [—] veel on minu hääles nipernoodid“ (lk 8), „millel pole olemas veel maitset [—] puude najal aias paduvaikses“ (lk 30), „üle kevadärevuseuima / vabalt, demokraatlikult ja tuimalt“ (lk 34). Nagu eelmistes kogudes, on „Julgeolekuski“ opereeritud võõrkeelse riimiga, näiteks „eks igaüks võib leida oma niši, / kuid see siin tundub pehmelt öeldes fishy“ (lk 13). Tõeline riimikunstniku käsi ilmutab end aga ainult seal, kust muidu mööda mindaks: „lõppematut Anton Hansenit [—] ei sa ole muud kui kärbsesitt“ (lk 19), „kella-viie-tee su poole [—] lisab täpid minu oo-le“ (lk 22).

Kes on harjunud Ahi puhul ainult korrapäraste süli- ja ristriimidega, saab „Julgeolekus“ väikese ninanipsu: selgete riimide kõrval õilmitsevad segariimid („südame põhjast“, „vastutulelik“, „Tatjana kiri Oneginile“, „võtmelaul“, „ajalik“, „Tallinn pisaraid ei usu“, „need ei vaata tagasi“, „lepitus“, „klassika“), mis on ahilikult teravad ja vajavad sisu mõistmiseks tähelepanelikku lugemist. Ebakorrapärane riimipilt ehmatab, kuid peagi ilmuvad sealtki omad kokkukõlad: „ehk võiks veel siiski läbi minna / see teie plaan. kuid mis sest ikka / – ma olen ju vaid külaplika. / kas pole nii, mu lahke isand?“ (lk 14), „elupuu on lahingutest lookas. / kuid ja aastaid – ikka sama talv. / Emajõgi jäätub. voolab veri.“ (lk 19). Varasemast rohkem julgeid eksperimente on autor vormi osas rakendanud ka värsireale, mis koosnedes lihtlausetest või osalausetest annab luuletusele juurde ahipärast konkreetsust: „sa ju tead. ei, ära võta pähe“ (lk 11), „kahevahel vaid. ja igasugu / asju sünnib. tõesti. põrgu päralt“ (lk 28), „hoides mind. need roostetavad ajas. / raudselt. / raud on külm. / on sooja vaja“ (lk 28), „lähme. veel üks miiniväli nõuab / ületamist. hoidkem püsti lõuad“ (lk 26).

Krutskeid täis luule, mis on Ahile väga omane, lausa nii omane, et selle ümber võiks luua omaette kaanoni, mitte paigutada autorit Underi-Alveri-Kareva sekka, üllatab taas. Piltlikud väljendid on seotud vaimukalt reaalsusega, luues ühtäkki absurdse kujutelma: „tean aga hästi, et hoian end vaos, / kuni veel mulle on armas see vagu“ (lk 16), „kurameeri, tuli taga / suitsuseks ta kõik lokaalid“ (lk 18), „lähme üle küngaste – ja -käte. / üle võlli läheme ja mere“ (lk 37). Taipliku insenerioskusega tarindab Ahi sõna- ja tähenduskonstruktsioonid, mis võluvad oma uudsusega vilunumaidki kunstisõpru: „luban siis, et seljatan kõik muu, / selleks, et siinsamas kõhutada“ (lk 31), „sul on Saab ja minul on ei saa / (jääda kauaks passima garaaži)“ (lk 9).

Ahi luules on peaasjalikult tegemist noore naise eksistentsiga. Autori noorusest hoolimata ei ole seal kohta naiivsusel. Olemise kunstile pole lähenetud torisev-jorisevalt, vaid jõu ja tarmuga, mida kihutab tagant paras annus nipsakust. Viis, millega elu kätte võetakse, on puhtesteetiline – kordagi ei leia „Julgeolekust“ vulgaarsusi – ja domineerib pildiline keel, seda nii piltlike väljendite kui ka ilmekate kirjeldustena. „Julgeoleku“ ridades kõneleb iseseisev intelligentne naisolevus, kel lisaks muule maailmale tuleb eeskätt hakkama saada iseenda ja oma tunnetega, aga tema jalad on kindlalt maas ja „sellel maal on jalutada julge“ (lk 30).

Maa ja riik on teine teema, mis kumab tasahilju „Julgeolekust“ läbi. Maa, kus „ei põrku mingid laamad“ (lk 36). Varemalt keelest juttu tehtule lisandub küllaltki selge isamaa dimensioon, võiks öelda, et moodne uusisamaalisus. Ometi ei ole see ilmne ärkamisajaluule restauratsioon, vaid read täis põgusaid vihjed, mis siiski on piisavalt tugevad, et mõjuda. Ahi luule on paigakeskne ning seda taoti rahvusest sõltumata: „need, kes tuultele on valla, / piiriäärsed / – need on omamoodi. / neil on peale teiste ilmakaarte / kaardil veel ka oma – laulukaar“ (lk 37). Ahi rindel loevad kohad: „olgu nad kui tahes üllad / Tallinn pisaraid ei usu“ (lk 17), „Emajõgi jäätub. voolab veri“ (lk 19), „kaudu Karlova vaikust ja lompe“ (lk 21), „kella-viie-tee su poole / keset Taanilinna öisust“ (lk 22), „anna minna, tallinlanna. / Taanilinna ristimärki“ (lk 18). Seesugune luulegeograafia on tuttav juba Ahi eelmistestki kogudest, kus on figureerinud vahemerelik keskpäevaleitsak („Maskiball“, 2012), aga ka Venemaa külmkarge hingus („Gravitatsioon“, 2013). Seepärast ongi keeruline määrata kindlat areaali, kuhu luulejuured tegelikult ulatuvad, siiski on selge, et nad on paigas. Ahi luule on paigas. On ajas ja kohas.

joondu.

valvel.

vabalt.

võib nii minna (lk 25).

* Milan Kundera, Eesriie. Essee seitsmes osas. Tänapäev, 2008, lk 33.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming